Terakesed

Kirjutasin luuletuse:

Vanarahvas teadis juba, pärast tuisku tuleb sula. 

Nipp:

Kui mandariinid pole enam maitsvad, siis lase saumikseriga pudruks. Maitsesta nagu vaja- suhkru, sidruniga jne. Megahea. Panin sügavkülma ka.
Rohkem mandariinidest siin.

Lugesin James Cleari raamatut Aatomharjumused. Ühelt poolt oli hea tunne, kuna olen terve elu täiesti enda teadmata õigesti elanud. Teisalt natuke kahju ka, et pole osanud enda jaoks elementaarset bestselleriks kirjutada..:)
Mind intrigeeris raamatus mõte, et harjumuste kujundamisel mängib suurt rolli ka isiksus.  Ma olen seda varem nimetanud rolliks, kastiks, kuhu oleme paigutanud. Cleari mõiste- identiteet, on väga hea, parem. Näitena siis, et a la kui usud, et oled liikumist armastav sportlik inimene, siis naljalt trenni vahele ei jäta, kuna sportlikud inimesed (kes sa ju oled) nii ei tee. 
Hakkasin mõtlema, et kas seda saaks lisaks käitumuslike harjumuste kujundamisel rakendada ka isikuomaduste muutmisel. Ma olen väga kaua juba tahtnud oma iseloomu muuta.
Valisin alustuseks midagi kergemat- et kui minu tahtmist ei võeta arvesse, siis ei hakka jonnima. 
No ütleme ausalt, et siiani pole just edukalt läinud...

Muutmiseks peaks jõudma päästikuteni. Mis on megaraske, sest kõik toimub automaatselt. Tõsi, mõnedel juhtudel on võimalik " tagasi pöörata", a la - "sry, unusta nüüd see, millise tooniga ja kuidas ma eelnevat ütlesin. Alustame uuesti.." Väga siiras, eks. 

Marca toitumisharjumuste postitusel hakkasin üht kommentaari kommenteerima ja kirjutades sain aru, et.. kirja pannes, ma tegelikult valetaksin.
Olen lapsepõlvest saadik uskunud, et olen pigem keskmine-lühem. Ühel blogijate kohtumisel tundsin end kui hiiglane, kõik olid (peaaegu) peajagu lühemad. Olen lapsepõlvest saadik uskunud, et olen pigem sale-normaalkaalus. Ja kuigi peegel, riidekapp ja kaal on mitukümmend aastat kinnitanud vastupidist, siis.. see kognitiivne dissonants ei pane veendumust, identiteeti muutma.  Me valetame endale.
Kuhu ma tahan välja jõuda- et suur osa meie identiteedist on tegelikult illusioon.
Üks osa mu identiteedist -ma olen inimene, kes usub- "ca 90% maailmas ei ole jah/ei, must/valge vastused. Ei ole objektiivset lihtsat tõde, vaid maailm on suhteline." (Nojah, kuigi ka see, et usun end nii uskuvat, võib olla illusioon). 
Süvenedes sain aru, et käitumine suhtlemise kontekstis on tegelikult erinevate motiivide, tahtmiste kogemuste, uskumiste.... suur sasipundar Ja selleks, et automaatset käitumist muuta, siiski ei piisa 4-st lihtsast nipist. Ning lisaks peaks jõudma  nn tõeni. Mitte ühest ja teisest küljest, vaid selleni, mis on päriselt.
Aga äkki mõtlen välja ja kirjutan ikkagi ka bestselleri?! ;)