Olen alati arvanud, et oskan paljusõnaliselt seletada ja lühivorm ei ole minu jaoks. Mingi aeg taasavastasin enda jaoks X-i, Konto on mul sada aastat olnud, aga postitanud pole suurt midagi. oo kui tore omada kontot, mida keegi ei jälgi, mõtlesin. Saad olla sina ise.
ja siis sain aru, et mul pole ju sinna midagi kirjutada. Ma ei oska nii lühidalt ja nii vaimukalt. Aga x-i ma jumaldan. Täielik heatuju kanal. Ma õhtuti sirvin ja naeran kõva häälega.
Siis leidsin Threadsi. Selle kohta ei oskagi mingit seisukohta võtta. Veel.
vaja oleks vahepealset. Kuhu ma saaks kirja panna näiteks sellised mõtted.
mu vastasmaja katusel- st siis 9 kordse, elab orav. Ta on hullult energiline ja kogu aeg sebib ringi. Kui ta minu käest küsiks, siis ma vastaksin et asjata. Ei ole vaja niimoodi rapsida.
Raadiost rääkis, et varesed on monogaamid ja üldse oli sel nädalal väga äge järjejutt.
Ma ärkasin varahommikul üles jõhkra peavalu peale. Miks. Täiesti arusaamatu. Ei ole palavikku.Vist neli ibukat olen juba võtnud. Siiani pea valutab.
Üks tuttav, kellega pole aastaid kohtunud, kutsus mind õunu ära korjama. Kuna mulk ja muidu saab, siis muidugi läksin. Kuulasin ta vahepealsete aastate lugusid ja mõtlesin, et ma olen ikka üks tänamatu tõbras. Mu elu on lust ja lill. Aga mina ainult vingun.
ja siis mingi teine päev rääkis raadios tuntud produtsent haigusest, millenimeeitohiöelda. Samade argumentidega, et füüsiliselt vastik on teha ebameeldivat ja imiku armastamine tundus keeruline, aga näe- toredaid asju tehes tekib voo-seisund. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kui kõik inimesed saaksid maailmas teha ainult mõnusaid asju. Kas meil oleks siis vaja orje, või on ikkagi iga töö jaoks keegi. Ja kellelegi meeldib ka jäätmeid käidelda ja kalu karpi panna jne.
Huvitav, kas ühel tööpäeval saabub hommik, kus ma löön silmad lahti- reibas, rõõmus, täis energiat- tere päike!?
Puhkuseni on jäänud 4 nädalat...
Ei ole sellist tööd ja isegi mitte hobi, mida kogu aeg ja pidevalt rõõmuga teeks. Inimene on juba üks tänamatu tõbras, kes tüdineb ka lihtsast elust ja hakkab soiguma kui raske see on. Tõestuseks asjaolu, et 99% eestlaste elu on lust ja lillepidu kui 99% Põhja-Korealastega võrrelda. Kõik on muidugi suhteline, sest leidub riike, kus elu meie omast kergem, aga ega nood selle pärast vähem vingu. Kõik taandub konkreetse isendi tasemele, üks on pea alati rõõmurull ja teine hädapunn sõltumata objektiivsest seisust.
VastaKustutaMu arust piisab täiesti keskmiselt rahul olemisest, iga päev ei peagi liiga hea olema. Kui pole halbu päevi ei oska ka häid hinnata. Trühvlid, kalamari ja shampanja ei maitse sugugi enam nii head kui iga päev süüa. Nõuka aja inimesena mul see kogemus banaanide ja igasugu muude eksootiliste puuviljadega, mis tol ajal kättesaamatuse tõttu tundusid jumalate maiuspaladena. Kui iga päev poest saada ja jaksad ka osta kaob erilisus õige kiiresti.
Tööpäeval saabub hommik kus oled rõõmus ja reibas kui ei pea kohe peale ärkamist tööle kiirustama. Viimased aastad lähen kaheks tööle, hommikud on imelised ja õhtud samuti - kunagi ei vahetaks tagasi hommikuse töö vastu. Ah et ei jõua siis kodus midagi teha, natuke ikka jõuab ja polegi vaja, pealegi nädalavahetused ka olemas.
"Tahan-ei taha" ei ole tegelikult must-valge binaarne mudel. Üsna tihti tekib vastuseis ka nendele tegevustele, mida ma tegelikult tahan. Vastuseis on ise aga tunne, nagu tõukuvad magnetid - oled proovinud tõukuvaid magneteid kokku suruda? Uskumatult raske. Vastuseisu avaldava asjaga silmitsi seistes hakkavad aju ja keha sektorhaaval välja lülituma ja ma jään iga sekundiga rumalamaks ja nõrgemaks. Aga kui on vaja, siis on vaja ja surun läbi, teen ära. Lihtsalt pidev jube energiapuudus on alaline kaaslane.
VastaKustutaVoog on tore küll, aga kui sa oled kogenud, kuidas sa jääd voogu kinni ja ei suuda ka siis lõpetada, kui kere on viimase piirini väsinud ja silmanägemine hakkab kaduma, siis nii tore enam ei ole.
Eri aegadel on meeldivad ja ebameeldivad (ehk sjjs vastuseisu avaldavad) tööd mu jaoks täiesti erinevad. Rusikareeglit ei ole olemas. Mis täna innustab, võib homme olla jäle ja vastupidi.
Kas oleks võimalik, et igaüks maailmas teeks ainult meeldivaid asju? Ma kahtlen selles. See eeldaks, et inimesed on üksteise suhtes sõbralikud ja ei püüa üksteist ära kasutada, olla kellestki üle, tunda rõõmu kellegi alandamisest ja sundimisest jne. Ka siis, kui kusagil on suudetud luua kogukond, kus keegi ei ürita teise seljas liugu lasta ja pole ühtegi psühhopaati, on ikkagi töid, mis on rasked ja ebameeldivad. Näiteks - ma pole kohanud ühtegi sibi, kes oma tööd naudiks. Nad lihtsalt saavad sellega hakkama, taluvad, ja see toob piisava sissetuleku.
Mismõttes ATH on haigus?
VastaKustuta