On heameel ja samas väga kurb tõdeda, et mitte midagi ei ole muutunud.
Ma ei saa midagi parata, aga mulle tuleb meelde, kuidas ca 30 aastat tagasi sai esitatud agitkava:
pioneerid üksteise järel, igaüks üks lause:
me oleme noored
ja noorus on lootus
ja noorus on minna ja muuta
sest noorus on tuli ja noorus on tahe
ja noorus on võimatut suuta
ja seejärel optimistlik lauluke.
Ehk on sõnum muutunud, aga formaat mitte.
Ikka on puised isetegevuslased, õpetaja poolt kokku pandud kava, mis kuidagi ei haaku noorte enda maailmanägemisega. Või vähemalt mulle tundub nii.
Minu jaoks on isegi parem variant korralik koorilaul, või laps klaveripala esitamas. Põimikute osas on mul minevikust tingitud " allergia".
Või teen ma noortele liiga? Sest kui järele mõelda, ongi formaat kontsert-aktus väga keeruline. Seo omavahel kõned, isetegevus, tunnistuste/tunnustuste kätteandmine.
Kui mõelda proffide üritustele, siis pole igavamat formaati, kui igasuguste tele-filmi-muusikaauhindade kätteandmine. Põnev on ilmselt vaid nominentidel ja nende lähedastel. Ja asjaosalised ilmselt ei mäletagi, mis seal veel lisaks toimus. Ärevus ju. Mina lõpetan. Mu laps lõpetab.
ja jagada 90-le tunnistusi, et ülejäänud igavusest ei sureks. see ongi väljakutse.
Ehk, las see formaat jääb. Mind häirib sisu ja sõnum. Taas, ega kui paar helget välgatust välja arvata, pole noortel eeskuju võtta ka riiklikest vastuvõttudest, kontsertitest....
Mulle, kõrvaltvaatajana, tundub, et noored peaks esitama midagi selles vormis nagu tegi viimati NO teater. Või igaljuhul, midagi peaks ju nende aastate jooksul olema noorte maailma nägemises, sõnumites muutunud..
See on nagu lugu laulu- ja tantsupidudega. Ma käisin esimest korda laulupeol kümneaastaselt ja sealt edasi on neid olnud õige mitu. Ma armastan laulupidusid. Jah, neid kuulata pole just kergeim ülesanne, aga see tunne laulukaare all, see, kuidas kõik koos.. kuidas kõik korraga... see on võimas ja unustamatu.
Ja siis ma mäletan oma esimest tantsupidu ja pettumust... kuidas tantsurõõmust, Tantsust, mis on ometi enda emotsioonide ja kire väljendus, said mustrid.
Jaa... astuge nüüd paremale. Seis. Käed üles. Jookseme nüüd ja tekitame ringi, jälgige vahesid.
Sa ei tantsinud, vaid olid üks nupuke suurest pildist. Vaadata oli ilmselt kena.
Need lõpuaktused meenutavad tantsupidu, mitte laulupidu. Ma ei näe esinejate vaimustust- saadame teid ellu, soovime teile head, me kõik olime koos üks koolipere ja nüüd meenutame ja rõõmustame ja kurvastame...
Me teeme nii, sest alati on olnud.
Ja see risk, et anda lõpuaktuse korraldamine näiteks üheksandikele... see oleks ennekuulmatu? Äkki rikuvad ära? Äkki räpivad või hiphopivad või meisterdavad video või mängivad valgusega, viskavad nalja või lavastavad muusikali.... kuidas siis sinna kohustuslikud kõned sobituks.
Nägin juhtumisi telekast dokumentaali, kus vene lapsed esitasid laulu " Uhti- uhti uhkesti". Hästi laulsid. Väga hästi.
Vaatasin ja hakkasin millegipärast mõtlema, et huvitav, kuidas vaene õpetaja lastele selle sisu ära tõlkis
viisk, õrs, tõrs, hüva, laberik...
ja hetk hiljem sain aru, et tõlkima pidi ilmselt ka eesti laste lauluõpetaja...:) elu ikkagi muutub. Aga kohati väga aeglaselt.
Meil oli poisi aktusel video lõpureisist soojale saarele, kolm lapsevanemat esitasid omaloomingulise laulu lastele ja neli lõpetajat bändiga loo "Punker", mille saatel ka direktor laval traavis ja mikrisse üürgas. Lahe oli!
VastaKustutaKuule kuidas sul selle sobiva hommikusöögi leiutamise projektiga läks? Mul on üks mõte, aga tahaks enne lugeda, mida sina avastasid.
Tundub, et ma käin valedel aktustel...:) :)
Kustutahommikusöögiga pole kuhugi jõudnud, ma pole ligi 3 nädalat kodus olnud- sõin, mida anti, nüüd läks jahedamaks ka.. eks peab hakkama uuesti sel teemal mõtlema. See nädal olen katsetanud täiesti uut helbesorti väga rohkete maasikate ja tikritega. Praegu on veel ok :)
Nii et jagatagu aga lahkelt ideid :) :)
ma tegin üks päev sidrunitarretise pulbrist ja vahukoorest suure kausitäie tarretist ja seejärel osutus see põhiliseks asjaks, mida ma hommikul süüa tahtsin. Tegemise aktiivne osa võttis mingi viis minutit, tardumine kauem, nii et vaeva ei vaja, aga ettenägelikkust küll. pmst oli mul sellega kolme päeva hommikusöök lahendatud. jahe... mõnus... hapukas... mahe.
KustutaJah, ma Su blogist lugedes mõtlesin, et hea mõte. Polegi ammu tarretist teinud :)
Kustutaalternatiive: ep. (kes ei kannata kuigi hästi laktoosi) kommenteeris tarretise juurde, et tema teeb samast pulbrist, aga kefiiriga (sealt on laktoos välja hapnenud) ja paneb natuke pruuni suhkrut juurde. peaks ka ise seda varianti proovima.
KustutaMul samuti pealuusse igaveseks kulunud veneaegse luuletaja agitkava, mille kuskil aktusel kambakesi ette kandsime: Mu isa oli ametnik, ta kulunud, kuid puhta kraega, päev otsa istus kantseleis, tal oli vähe vaba aega.... Sellest jurast sai sõpraderingis deklameeritud ridu, oli omavaheline nali, millest ainult meie aru saime. Igal olid ju oma read igavesti peas :)
VastaKustutaTöötan ise huvijuhina ja meie selleaastane lõpuaktus sai midagi vahepealset. Kuna noortel (lõpuaktusi korraldavad 8. klassid) ei tulnud mingeid põhjapanevaid ideid, siis jäi ikkagi luuletustest ja muusikanumbritest kokku pandud kava, aga luuletused olid noortelt luuletajatelt, laulud poppmuusikast jne. Kuna tegu on muusikakallakuga kooliga, siis oli muusikaliste etteastete tase ka täiesti kontserdivääriline ja usun, et publikul mõnus kuulata.
VastaKustutaToon omalt poolt näite. Omal ajal, ca 10 või natuke peale aastaid tagasi, oli ees ootamas 12.klassi lõpuaktus. Lõpetaval lennul tuli idee, et tavapärase muusika asemel, mida igal lõpuaktusel lastakse (mis küll härdaks ja armsaks asja teeb) soovisime kasutada hoopis ühte Aretha Franklini lugu - piisavalt rütmiline, meie kui täiskasvanute rasket eluteed alustavate noorte nägu jne.
VastaKustutaJa mis juhtus? Juhtus see, et kooli huvijuht, koos õppealajuhataja, aktuse korraldaja jne. tegid kõik, sh muusikalised, ettepanekud maatasa. "Ei kõlba", "ei ole sobilik", "aktus on püha asi ja seda ameerika muusikaga ei solgita, punkt". Ja nii oligi. Aktus oli tõesti ilus ja muusika nagu ikka, laulud noorematelt klassidelt, kõned kaaslõpetajatelt ja lastevanematelt, ent ennekõike oli kõik siiski huvijuhi, õppealajuhataja ning aktuse korraldaja nägu - meie nägu või tegu seal ei olnud.
Kui kool võimalust ei anna ning lapsed võimalust ei saa, siis ongi nii, et 30 aasta jooksul näevad lõpuaktused üks-ühele samasugused välja.
Mul endal on üks kogemus, kus direktor vahetult enne aktust saatis välja kaameramehe, sest 2 aktus on lõpetajatele, mitte vanematele ja filmimine häirib meeleolu".
KustutaNii et kindlasti sõltub korraldajatest ja iga aktus ongi kooli nägu.
Aus olla, siis ma oma aktustest ei mäleta mitte midagi.
Ilmselt ma mõtlen üle. Ja sellel kõigel polegi tähtsust.
Ma käisin Pelgulinna gümnaasiumi põhikooli aktusel ja see oli üsna kompaktne. Paar laulu noortelt, kõned ja kolm klassi lõpetajaid. Raimond isikliku sekretäriga (pintsaku tassija pigem :D) esireas. Kiirelt läks, üsna keskpärane.
VastaKustutaLastevanematele oli saadetud enne aktust e-kooli kiri, et huilata ei tohi! Aktus on pidulik üritus (tm) . Naljatilgad.