Minu näoga onu

Eesti filmid on endiselt eraldi kategoorias. Mitte midagi pole teha.

Kas oli hea film. Oli. Oli super kaameratöö. Väga hea muusika. Roman Baskin tegi väga hea rolli. Lihtsalt suurepärase. Oli naljakas, ja mitte labaselt naljakas, vaid selline armas kurb nali ja naer. 

Ja samas. Kas ma vaataks seda korra veel? Ei. Kas ma vaatasin kõik need paar tundi keskendunult, laskmata sekunditki raisku. Ei. Tool oli ebamugav, selg väsis ära. Mingil hetkel avastasin, et mõtted olid taas päevase koosoleku juures ja paar takti filmist igavikku kadunud. 

Eesti filmis puudub endiselt mingi tempo või pinge või mina ei tea mis. Ei ole ju ka näiteks Skandinaavia seriaalid/filmid hollywoodliku tempoga, aga neis on mingi pinge, midagi, mis hoolimata aeglasest tempost ja meeleolust haarab.

Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.

Ja enam ei ole eesti filmides hall taevas, kaugusesse vaatavad silmad, vaid nüüd on klišeekaadriks saanud paljas naine.
Huvitav, kas põhjus on see, et Eestis tehakse nii vähe filme, ja igal osalejal on nii hea meel, et lihtsalt ei raatsi öelda lavastajale, et ei... Et kui tüüpiline eesti lavastaja, keskealine mees, ütleb. Kuule, kuidas me ikkagi saaks sellesse filmi palja naise kaadri, (mis siis et teeme filmi vanadusest, või vabadussõjast või malevast....) no mõtleme kõik koos.., tead teeme nüüd nii,  et sa tuled näiteks dušši alt.
Siis keegi ei esita isegi hüpoteesi, et miks dušši alt. Miks mitte köögist, või miks ei võiks teises toas triikida, või lebada diivanil ja kuulata muusikat või midagi muud, mida minu tuttavad inimesed keset päeva kodus tavaliselt teevad... ja miks peab põhimõttelt üleüldse keegi olema paljas, kui see loo seisukohalt absoluutselt mitte midagi ei anna.

Aga okei. Kus muidu neid paljaid naisi ikka näeb..:) 

Ma olin aastaid see inimene, kes mõnitas igasugu, " mul on lapsepõlvest trauma" jutte. Oli mis oli. Saa üle ja ela edasi. Aga mingi paar aastat tagasi, elasin ma ise sama asja läbi. Ma meeletult pettusin oma vanemates. Et siis selles, mida ja kuidas nad olid minuga lapsepõlves. Mul oli aeg, kus kogu maailm keerati pea peale. Sa saad aru, et su iseloom on sinu saatus, ja et kõik sammud ja tulem on selle tagajärg.
Reaalselt näed lapsi, eriti hea näide on kaksikud- kuidas vanemate mõju on pea olematu. Aga tahaks ju ikka süüdlast. Kelle süü see on, et mul selline sant iseloom on.
Õnnelikud inimesed selliste asjad üle ei juurde. Horoskoopide, jumala ja psühhiaatri poole pöördud ikka siis, kui on raske.

Selle filmi kirjeldus oli midagi sellist, et oma geenidest ei pääse, et on suhtetraagikat, tugevaid tundeid ja keskealise mehe identiteedikriis ja probleemid oma isaga. 

Ma pole vist üldse sihtgrupp, aga kogu see teemaarendus läks minust täiesti mööda.  Või oli see siis sellel minutil, kui mu mõtted uitama läksid...?
No igaljuhul. Mina nägin stressis luuserist keskealist meest, kes kõigest hoolimata jäi oma isa vastu väga meeldivaks. Mina oma vanemate vastu küll nii kena pole..:)

Mina nägin filmi hoopis vanadusest. Edukast, lõbusast, elunautivast papist, kes on jõudnud ikka, kus sõbrad on surnud ja keha ei kuula enam  sõna. Ja kuigi see kõik kõlab traagiliselt, suudab seejuures ikkagi toimetada ja oma soove ja vajadusi väljendada.
Papi, kes on väga väga üksi, aga kuna ta on osav suhtleja, siis leiab sõpru siit ja sealt. Ja näe, isegi oma poja suudab enda kasuks toimima panna.
Roman Baskin tegi nii tugeva rolli, et minu jaoks jäi Tolk täiesti varju, ega mänginud nn vastu, vaid leppis. Aksepteeris.
See, et tal oli mingi lapsepõlvetrauma oli vist kahes kaadris, aga ma ei tea, kui ma oleks saanud igast negatiivsest tagasisidest mingi psühhotrauma, oleks ma vist surnud.
Ehk siis, kui seda last ka lapsepõlves " ahistati" või traumeeriti või üksi jäeti, siis mina sellest aru ei saanud,  Selline ju elu ongi ja Tolgi mängitud suurekskasvanud tegelane elas täiesti normaalset inimese elu.

Väga hea teemavalik. Ja mis seal salata, hullult palju tuli tuttavat ette.  Mingis mõttes meenutas mulle " 100 aastane, kes...", kuigi ma saan aru, et tegijatel oli tegelikult hoopis teine eesmärk.

Kas ma soovitan vaadata? Jah, soovitan. Humoorikaid filme pole Eestis just üleliia palju. Vanaduse teemalisi filme samuti. Ja see on üks väga armas lugu. Hea kerge, aga mitte kerglane vaatamine.

Ja paljas naine on ju ka.... :)