Karjäärinõustamine

Esimese kümne minutiga sain aru, et ma ei vaja karjäärinõustamist, vaid psühholoogi.
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.

Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)


Nagu psühholoog, nii ei saa ka nõustaja anda sulle soovitusi, ega sind mõjutada.  Kuigi, no küll tahaks, et keegi ütleks: mine paremale, saad rikkaks. Keera vasakule, saad printsessiks... Nende ametite professionaalsus avaldub õigetes küsimustes. Sina ise pead jõudma vastusteni.
Kui natuke kriitikat teha, siis ma tajusin ta kahetsust, et viskaksin kergekäeliselt kõrvale oma praeguse kogemustepagasi ja teadmised ja oskused.
Aga ta sai sellest üle:) Ja tuli mu fantaasiamängudega kaasa. Väga lõbus oli. Me kaalusime läbi plussid ja miinused, tegime koos tegevuskava, ees ootavad mõned testid, mis peaks kinnitama, kas olen õigel teel.
Aga peamine. Ta andis mulle julgust. Ära karda. Sa saad alati teha restardi ja tulla oma koridori tagasi.

Ja ära tule ise töölt ära. Oota. Sa jõuad seda alati. Valmista ette oma maandumine. Kui väga karmiks kisub, siis taotle koondamist.

Laual on täna sellised variandid.
Et läheks näiteks õpetajaks. Lapsena oli see üks amet, millest ma nn unistasin. Mul on kaks kõrgkoolidiplomit ja põhimõtteliselt võiks ma anda, nagu ilmselt kõik keskharidusega inimesed, kui saan eelnevalt õpiku, et mida lapsukesed tänapäeval üldse teadma peavad, keemia, kirjanduse, inglise- venekeele, laulmise, kunsti, tööõpetuse, kehalise, majanduse, turunduse, meedia, veebiprogrammeerimise, tervisõpetuse ja toitumise ja finantsaluste tunde. Põhikooli tasemel. Keskkooli jaoks peaksin end natuke täiendama. Või siis palju täiendama.
Lisaks võiksin juhendada tantsurühma ja näiteringe.

Aga mul on üks hirm. Jah, palk on poole väikem.Aaga kui sissetulekut pole üldse, siis pole sel ju vahet, eks.
Mul on hästi palju tuttavaid õpetajaid, nad kõik on väga rahulolevad ja õnnelikud. Aga nad kõik räägivad sellest, et viimastel aastatel on lapsed muutunud ja pea igas lennus on üks poolemeelne.
Kui ma ei suuda hakkama saada isegi ebanormaalsete täiskasvanutega, kes on siiski viisakad ja järgivad mingeid käitumisreegleid. Siis kuidas suudan ma taltsutada khm hariduslike erivajadustega süüdimatut lapsukest, kel pole häbitunnet, vastutust ja on ainult õigused.

Lisaks pelgan ma, et olen tänase kooli jaoks liiga liberaalne. Ma usun siiralt ja südamest, et inimesel on õigus olla ise. Ma isegi ei märka, kui kellelgi on rohelised juuksed või nabarõngas. Ma ei suuda erutuda, kui õpilane tahaks tunnis teed juua või mind pikutades kuulata.  Ma näen lapsi endaga võrdsete partneritena, ma eeldan, et nad on mõistlikud ja motiveeritud.
Aga ma lähen täiesti endast välja rumaluse ja nõmeduse ja " ma pole proovinud aga kindlasti ei saa" suhtumise peale. Ma ei sobi nn lasteaiakasvatajaks. Mul on piin töötada inimestega, kes ei anna endast maksimumi, ilma et sa neil jalgupidi seljas ei seisa.
Ja ma tean, et koolis nii ei saa. Sa pead olema algusest saadik põhimõtteline, sallimatu, kindlasti ja kindlate väärtustega ja kuri. Hea jõuab olla siis, kui tüübid sind juba kuulavad.
Kindlasti ei kiida kaasaegne kool õigeks ka mu õppemeetodeid. Ma käseks väga kõvasti tööd teha, koduülesandeid ja päheõppimine on minu jaoks ok metoodika. Teema, kas tunnis kaasa töötada või mitte, ei kuulu arutamisele.
Ja ma annaks neid tunde õues ja võimalikult palju liikudes, matkates, rollimänge ja katseid tehes. Sest mu selg ei kannata seismist ja ma ei lihtsalt ei viitsi toas olla.

Probleemiks võib osutuda ka mu vanus, meedia põhjal on jäänud mulje, et oodatakse just noori. Ja mehi. Mees ma ka pole.

See selleks. Peamine küsimus on, kas mu tänane kvalifikatsioon on õige, või peaks ma midagi juurde õppima. Ja kuigi ma loen lehest, et õpetajatest on puudu, siis õpetajate lehes ja tööportaalides on vaid üksikud kuulutused.
Niisiis. Ma tegelen sellega ja üritan välja uurida, kas ja mida ma peaksin juurde õppima. Ja kas nõudlus on vaid meedias, või ka tegelikult.

Variant kaks.
Kaubandusasutuse frantsiis. Sissetulek oleks samuti väike, aga (muutmise)risk oleks kordades väiksem, kuna olen selles valdkonnas, küll teise nurga alt, kodus. Ja tean, mis mind ootaks.
Jah, peale praktikat ei peaks tegelikult ise müüma. Aga siis jääks sissetuleks väga napiks ja ma tahan ka tegelikult müüa. Ma olen väga hea müüja, teenindaja.
Põletavaim küsimus on, et kus nad vetsus käivad, Sest mul on vaja väga tihti käia. Ei meeldi vahetused ja materiaalne vastutus. Ja ma ei tea, kas sealne standard lubab istuda. Sest seista ma ei saa.
Ja mulle ei meeldiks see, et ma olen kogu aeg siseruumides.

Variant  kolm.
Ma olen selle praegu tegelikult hetkel kõrvale jätnud, kuna see eeldab pikemat õppimist. Ma ei ole kindel, kas ma enam ikkagi viitsin.
Mul oli ammu mõte, et õpiks medõeks, töötaks enne pensioni Soomes ja siis saaks rahulikku vanaduspõlve nautida. Meditsiinis käsi sees.
Miinus on töö füüsiline pool, kogu aeg jalgel. Ja tegelikult ei ole see minu töö. Ma ei salli nõrkust, ja mul puudub empaatiatunne ning kaastunne.
Praegu mõtlen, et aga selle alternatiiv võiks olla ju hoopis proviisoriks õppimine? Riik hakkab varsti tasuta apteeke jagama. Huvitav, kas selleks ajaks jaguks, kui ma lõpetama hakkaks?
Kiire guugeldamine näitab, et poolikut õppevarianti- a la, et üldained on mul ju mitu korda tehtud, teeks ainult eriala, pole. Kas ma ikka jaksan 5 aastat kaugõppes õppida..?

Variant neli.
See on tegelikult kommiraha. Aga kevadel võiks proovida. Kui inimesed sõidavad puhkusele, siis saan käia nende kassi toitmas ja temaga mängimas.
Ma võiksin ka teie koertega jalutada, kuna teen iga päev pikki tiire. Aga ma ei tunne koeri nii hästi. Äkki paneb veel plehku, pärast vastuta. Kahjuks ei ole mul siin lähedal ühtegi tuttavat koeraomanikku, kellega saaks katstetada.

Variant viis on tegelikult mu lemmik.
Aga selleks peab ootama, kuni me mõlemad oleme pensionil.
Ma tahaks osta Võrus või Viljandis või Pärnus maja. Ülemise korruse ja Tallinna korteri välja üürida. Ja siis üüritulust elada.
Ja mul on kolm kana, tomatid ja maasikad ka. Ja lähedal on mets.
Ja ma ei pea tööl käima :)

Nii. Tegutsen edasi.