Satub nüüd küll järjest kaks rahvusteemalist postitust, aga las siis olla. Üks teema, mis on ammu südamel ja inspireeritud kahest artiklist.
Hiiglama mõnus ja mugav on olla tolerantne elades Eestis. Veel lihtsam on olla salliv, elades Tallinnast väljaspool. Loomulikult pole ma ei rassist ega natsionalist. Minu jaoks pole oluline milline on inimese rahvus, rass, usutunnistus. Ma olen nii noorena "Rahvaste sõpruse klubi" ( :)), kui ka praegu töö raames suhelnud väga erinevate inimestega. Ja olen veendunud selles, et rumalus ei käi mitte rahvuseid pidi vaid ikka inimesi-mööda.
Aga kui ma olen trammis ainus naine, kel pole pearätikut, on mul kõhe. Kui ma kõnnin õhtusel tänaval ainsa valge inimesena on mul ka päriselt ja tegelikult hirm. Viimased reisid Pariisi ja Amsterdami on tekitanud tõelise masendustunde. Kas tõepoolest on ka minu lapse-lapse-lapsed tõmmud, moslemid ja räägivad hiina keelt.
Sellele teemale ei ole vastuseid ning lahendusi. Kui ma ise läheksin homme elama näiteks Hispaaniasse (sest seal on parem kliima, rohkem tööd, paremad majanduslikud tingimused, poliitiline kord meeldib rohkem jne jne jne...) siis tahan ma samuti, et mulle jääb õigus süüa jõuluajal verivorsti ja piparkooki; et mu lapsed saaksid muuhulgas selgeks eesti keele; et tervitamisel antaks kätt, aga mitte ei musitataks võõrast inimest jne. Lihtsad ja arusaadavad soovid. Ning samuti on ju aksepteeritav nende- sissesõitnute, soov säilitada oma kultuuri.
Pariisis uurisin kohalikult oma eestipäraselt otsekohesel viisil, kuidas ta suhtub, et réel Français on üsna mustanahaline. Vastus oli poliitiliselt korrektne bla-bla-bla. Õhtul viidi meid aga sööma kohvikusse "Lipp" (tõsiselt soovitan- väga super koht), kus teenindajateks olid eranditult üle keskea valged prantsuse härrasmehed ning mis seal salata- kohalikud olid sellise oaasikese säilimise üle ikka tõeliselt uhked...
Minu lapse klassis õpib kuus last, kes on pärit vene emakeelega perekonnast. Väga tublid, õpivad väga hästi, räägivad perfektset eesti keelt. Need noored kasvavad samas keeleruumis- neil on ühised ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunnid, nad loevad samasuguseid (kohustuslikke) raamatuid, kuulavad sama muusikat, chativad ning käivad koos kinos.
Pronksiöö järgsel koolipäeval tekkis aga kaks leeri. Eestlased ja venelased seisid erinevate "laudade" taga ja süüdistasid üksteist retoorikaga, mis kummagi kogukonna meediaski kirjas oli. Ma olin seda kuuldes šokis. Niipalju siis integratsioonist... Mitu põlvkonda kulub, et me saaksime ühtmoodi asjadest aru? Ja kas selline aeg üldse tuleb?
Vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele. (Ma ausalt öeldes ei tea, kas hr.Helme üldse kandideerib.) Kui Eestis tunduvad tema ultrarahvuslikud ja konservatiivsed vaated kummalised ning vananenud, siis Euroopasse oleks natuke rohkem poliitilist mitte-korrektsust vaja. Ma arvan nii.
Off topic. Kui ETV peaks suvel kordama "Vandekohtu" saateid, siis soovitan soojalt vaadata. Eriti pronksisündmusi käsitlevat. Tõsiselt hea ja mitmes mõttes silmiavav: kui oluline on venelastele ikkagi see teema; kui vähe Eesti riik tegelikult kolmandikust oma elanikest hoolib; kui intelligentseid ja meeldivaid vene inimesi Eestis elab (pean silmas mõlemat tunnistajat, vabandust- ei mäleta kahjuks nimesid)- miks neid küll Eesti meedias ei rakendata?; ja kui kohutavalt ebameeldivaid ning rumalaid inimesi meie keskel ka elab.
Marek Kallin http://www.ekspress.ee/2009/05/17/arvamus/41720-jumalate-enesetapp
VastaKustutaAndres Laasik http://www.epl.ee/artikkel/469425
olid need inspireerivad artiklid
Kulla inimene, MIS on selles halba, kui inimesed seisavad eri laudade taga ja saavad ajaloost osalt erinevalt aru? Kas hea maailm on siis ainult see, kus SINU moodi kõigest aru saadakse?
VastaKustutaHalb on see, kui inimesed ei oska suhelda ja teiste seosukohtade üle mõtelda, vaid lajatavad vaid vastamisi vastu pead, selle järgi, mis värvi teine on, mida ta seljas kannab, mis keelt räägib või mida (arvatavasti) mõtleb.
Martin Helme sugused poliitikud külvavad vihkamist ja vaimupimedust ning suhtlemisvõimetust vastusena hirmudele, mida siin ka kirjeldad. Minagi olen liikunud tänavatel, kus olen ainus valge -- miks ma peaksin kartma? Ma eeldan, et teised vaatavad mind nii, nagu mina vaataksin eesti tänaval mulle vastu tulevat erilist inimest: rõõmsa huviga, või lihtsalt ükskõikselt. Mil moel sina seda teistsugust vaatad? Miks sa oletad, et sul on ohtlik olla ainus valge tavalisel kellaajal tavalisel tänaval? Ma kardaks ükskõik mis värvi seltskonda enda ümber kriminaalses kohas hilisel kellaajal, kui nad käituvad viisil, mis ohtlik tundub. Tasuks ikka natuke oma hirmudel natist kinni hoida ja mitte lasta marurahvuslasi ja rassiste eestis võimule. Siis lahkub sealt viimane mõtlemisvõimeline kodanik.
Ma oletan, et leidsid mu 5aastat vana postituse praeguse hr. Helme väljaütlemiste valguses? Kahjuks ei oska tänast skandaali kommenteerida- pole kursis ja ei huvita ka.
VastaKustutaAga miks kardetakse/kardan. Hirm ei ole ratsionaalne tunne ja üsna sageli on seotud teadmatusega.
ma ei tunne teiste religioonide-kultuuride kombeid ja see hirmutab. Miks peaksin ma seda varjama või eitama. Selleks, et nii on kombeks?
Minu praeguste seisukohtadega sel teemal saad lugeda mu värskematest postitustest:) Näiteks Ivanovi romaani kommentaarist.