Liblikatest

Kass oksendas vaibale. Pesin vaiba. Panin õue kuivama. Selgus, et vaibaalune põrand on must. Panin tolmuimeja tööle. Kuna tolmuimeja teeb üsna kõva müra, lugesin samal ajal raamatut. Raamatus joodi veini. Avasin pudeli. Alkohol tahab süüa. Tegin juustupaki lahti...

Vaatasime Valget kuningannat ja enne seda Vene, Austria, Prantsusmaa jne kuningakodade seriaale. 

mis need ohjad meida hoidvad

 

Nonii. Ettelaulmised tehtud. Esimene kaitsva risti ja teine NL vapi all...:) ehk on kasu :)
nüüd algab siis KÕIGE olulisem probleem. Tühja sest lauluoskusest, aga mida selga panna. 

Kuna mu päritolu on Halliste ja Hargla, siis oli valik päris lihtne- kahe vahel. Ja visates pilgu riietele, oli otsus tehtud: Halliste. Sest vaipseeliku ning arhailise särgiga saan isegi mina hakkama.

Üks neiu müüs käsitsi tikitud Halliste puusapõlle. Ostsin selle ära, sest nii ilus.  Alles hiljem lugesin, et see oli fertiilsuse näitaja. Aga noh, nii vana ma nüüd ka pole. Ja paljuke neid on, kes asja jagavad :)
Seega mul on olemas puusapõll, vöö ja peotäis hõbe- ja vasksõlgi.

Kuna esimene guugeldame laenutuse osas lootust ei jaganud. Juhul kui sul on, anna mulle teada.
Siis esimese hooga olin valmis muretsema st ostma, täiskomplekti, aga õnneks seda kusagil ei müüda. Seejärel hakkas mulk minus mõtlema, et mul on seda vaja ainult üheks korraks. Äkki saaks lihtsamalt. Tulevikus võiks selga panna ainult seelikut (kui see näeb välja selline). Põlle ja rätikut ja pluusi ( lõike pärast) ma päris kindlasti mitte kunagi rohkem ei kasutaks. 

Mis meist saab.

 

Küsitlus

Küsimus:

Kui märkad päikselise ilmaga, kui must on su kodu, siis

Tulemused:

Kokku vastanuid: 0

a) võtad prillid eest: 0

b) hakkad koristama: 0

c) ignoreerid: 0

Nädal 8

Koorilauljate sekt. Autor: Eva-Maria

ma üritasin guugeldada, mis diagnoos see  on, kui inimene näeb kogu aeg mingeid mustreid. Aga ei leidnud.
See oli eneseavastamise nädal.

Sel korral läks mälumäng nii, nagu ma soovisin. Saime viienda koha. Mu tiimiliikmed naersid mu üle, et mis mõte sel eesmärgil. Aga näed, aitas ju.
Ettepoole pole mõtet pürgidagi, sest profide vastu ei saa. Naljaga pooleks- äkki peaks proovima nende strateegiat.. nimelt alustavad nad alati õllega ja seejärel tellivad 3-4 peale kaks pudelit veini... Äkki see ongi tarkuse saladus?:)
Mu mees on hästi võitlushimuline, ta tahab alati võita ( ja võidab ka). Oma üllatuseks sain teada, et ma olen veel auahnem. Eelmisel korral juba "tülitsesime", kui ma tahtsin riskida- punkte duubeldada. Sel korral pidin taas järgi andma, kuna ülejäänud 4 on minust alalhoidlikumad. 

Nagu ülejäänud musttuhat koori, käisime ka meie ette laulmas. Tagasisidet pole veel saanud, ei teagi, on see halb või hea märk. Läks nagu tavaliselt. Ühisproov oli imeline. Ülihea akustika, profid dirigendid. Ma pole vist elus suutnud nii kõrgeid noote võtta, kui sel korral. Aga peale nelja tundi harjutamist oli hääl väsinud, energia otsas. Ja koht, kus esinesime, sõi heli. Teisi hääli polnud kuuldagi ja suur osa meist vahtis taaskord pingsalt nooti nagu näeks laulu esimest korda. Kuidas õpetada inimesed naeratama?

On see lõpp või algus?

Pilt internetist

Kuidas on? Harjutate juba vene keelt? Siberisse sõidu kompsud pakitud?
Ma olen äärmiselt halb konfliktisituatsioonide lahendaja. Ma väldin konflikte, mulle ei meeldi tülitseda. Mu tavapärane käitumismuster on selline:

1. esiteks, ma ei usu. See ei juhtu ometi päriselt?? 
2. siis pehmendamine, eitamine, naljaks pööramine, sul läks natuke sassi, eks. st sina tegid valesti
3. seejärel vabandamine, olukorra õigustamine; äkki mina tegin/ütlesin midagi valesti. Proovime uuesti, proovime rääkida, proovime kompromissi
4. siis ignoreerimine, kas ma saan selle inimeseta/ situatsioonita hakkama
5. ja kui enam kuidagi ei saa siis plahvatus/ kops üle maksa/lööb kaane pealt. Ma lihtsalt karjun, kehtestan agressiivselt. Paaril korral on seda ette tulnud ja see on alati toonud positiivse lahenduse. Kuigi see muster töötab, ma ei kipu seda siiski esimeses järjekorras kasutama..

ja ilmselt just seetõttu, et ma ise olen samasugune, ajab mind kohutavalt närvi see, mis praegu toimub.
See, kuidas Euroopa, poliitikud, meedia, kommentaatorid...

a) pisendavad ja üritavad otsida loogikat, kavalust. Tegelikult ta ei mõtle nii, see on strateegia. Avalikult on ta Putini poolt, aga tegelikult...(Nagu???)
b) õigustavad Trumpi ja süüdistavad iseennast- aga tal on ju õigus, Euroopa polegi blablabla...

Andrei Hvostov kirjutas eilses Ekspressis ( nagu alati) väga hea artikli sellest. Neid äratuskelli on olnud juba kurdistavalt palju. Miks me endiselt midagi ei tee? Ja ainult räägime?