Mehed, naised ja venelased

Sõidan viimasel ajal võimalusel ühistranspordiga. Tasuta ju. 
Peatuses siseneb noor mees. Spordiriietes, kõrvaklapid peas. Sportlane, liigitan endamisi. Vähemusrahvuse esindaja. Istub minu vastu. Tsahh... millised aroomid. Ei, mitte higi, vaid viin. Poisil on käes pizza, pudel viina ja kilekott maasikatega. Istub. Esialgu rahulikult, siis õngitseb kusagilt apelsini, hakkab seda koorima. Mahla pritsib. Ühel hetkel teeb buss jõnksu ja mees lendab üle vahekäigu istuvale  tüdrukule sülle. Vannub värvikalt, heidab lootusetu pilgu oma apelsinile, mis on puruks ning virutab selle bussi põrandale. Käed pühib istme sisse puhtaks.
Vannub veel. Ja hakkab sööma maasikaid, Lehed, muidugi, põrandale. Mees on endiselt apelsiniebaõnnest häiritud. Õngitseb taskust paki sigarette..

Edasi ma ei näinud, pidin maha minema.

Käisin nädalavahetusel juhtimiskoolitusel. Koolituse sisu oli üsna abc, nendin taas, et ma olen ülbe ja  ülekoolitatud, aga muu oli äge.
Meid oli 4 naist ja mehed... grupitöödeks jagati naised laiali, et igas grupis oligi üks naine.  Lumivalgeke ja pöialpoisid. Võõrad inimesed pole minu jaoks eriline probleem. Aga kui valemis on mehed ja noored ( pärast guugeldasin, vanim mees, keda pidasin endavanuseks, oli sündinud 1982), siis see dünaamika on pisut teine. Tunnistan, et alguses olin üsna ootusärev.
Olin endale lubanud, et olen seekord kuss. Et vaatan, jälgin, kuulan ja lasen ka teistel õppida. Olen üsna rahul, praktiliselt ka õnnestus, Välja arvata need olukorrad, kui tuli haarata initsiatiiv, poisid tööle panna, et saaksime ülesande õigeks ajaks valmis. 
Meid oli kokku pannud juhuslikult (väidetavalt), aga  üsna kiirelt said rollid paika ning selgus, et meile on sattunud pigem rebeltüüpi inimesed, kes tahavad, et lisaks kõigele oleks ka tore. Me olime kogu kursuse häbiplekk, aga väga palju sai nalja.

Kartulid ja küttepuud

Oh, oli see vast nädal. Jätkates esoteerikalainel- ilmselgelt oli Kuu Napoleonis või kusagil, mille märksõnadeks oli raha ning ootamatud sõnumid.

Algas leebelt. Ma sain teate, et sain koha väga populaarsele koolitusele. Aga. Aga! Seljas peab olema välivorm. Taustaks: NKK s on kolm erinevat vormi, üks on mul olemas. Seda, mida nõutakse, pole. 
Küsisin siis vastu, et.. mul on see teine, äkki võib ka nii, sest me kõik teame, et välivorm on tohutu defitsiit. Jah, sain vastuse. Süda rahul, unustasin teema. Ja siis, kui kuu jõudis kvadraati millega vaja, tuli teine kiri, teiselt inimeselt, kes ütles uuesti. Ei. Kohustuslik. Ei kuulu vaidlemisele. 
Prsse. Ma olin valmis oma osalemise tühistama, naised veensid mind ümber. Sest lisaks sellele, et defitsiit, on ladu lahti kord nädalas, loomulikult keset tööpäeva, teises linna otsas. 
Lisaks selgus, et laohoidja on haige ja asendaja puhkusel. Nii et kogu nn panus jäi koolituse-eelsele päevale. 

Nädalavahetusel kuulasin poliitikasaateid, kui täiesti ootuspäraselt Anvar Samost välja arvata, siis ülejäänud kommentaatoritega olin nõus. Kurb, et naisi on valituses nii vähe ja et eesti200 juht, misiganestanimioli, ei lähe valitsusse. Hea meel, et lõpuks ometi keegi, kes ei tõsta raha ühest taskust teise, vaid leiab uusi tuluallikaid. Vaielda võib detailide ning mõjuanalüüside üle. Mina oleks oodanud rohkem outofbox lahendusi jne. Aga esmaspäeval tõusis torm, " meile on valetatud ja me pole mandaati andnud". Tundsin end taas outsaiderina. Minu meediamullis oli juttu nii ühtlasest tulumaksust, röövellike lastetoetuste kaotamisest, eelarvetasakaalust, maksutõusust, kaitsekulutustest, eestikeelsest haridusest.. Mida iganes. Ilmselgelt ei loe paberid ja sõnad, vaid teod.  Jaksu ja jõudu. 

AI on loll

Ma päriselt usun horoskoope. Kuidas muidu on võimalik, et sarnased asjad kuhjuvad ühte perioodi. Praegu on kindlasti mingi merkuur kusagil, sest kõik suhtlemisega ja reisidega seotud asjad lähevad.. ee on komplitseeritud.

Meie pole ju süüdi

Sport ja poliitika olgu lahus. 

Kultuur ja poliitika olgu lahus

Teadus ja poliitika olgu lahus

Haridus ja poliitika olgu lahus 

Turism ja poliitika olgu lahus 

Äri ja poliitika olgu lahus 

Sõjavägi ja poliitika olgu lahus

Mille ma unustasin? Põhimõtteliselt tuleb välja, et mingeid sanktsioone poleks üldse vaja olnud. Sõda on vaatemäng, mille käik sõltub ainult sponsorite lahkusest.  Lihtne inimene pole süüdi ja ka tippspetsialistid pole süüdi. Venemaa ja teiste autoritaarsete riikide valitsused ajavad lihtsalt mingit oma asja ja pole mitte kuidagi seotud oma riigi kodanikega, kes ajavad oma asja ja ei puutu kuidagi kokku oma riigi valitsustega.

Poliitika oleks nagu asi iseenesest.Eraldi oma riigist ja rahvast. Kas nii?

Pragmaatik

Ma ei tea, kas te vaatate saadet " Kodud rahaks". Saate point on teha korter selliseks, et saada maksimaalne võimalik üürisumma. Seega efekt. Merlin Miido teeb seal imesid. Iga kord vaatan suu lahti ja peale saadet tärkab minus soov - tahaks kaa sellist kodu.  Vaatan oma kassiokseplekilist vaipa. Diivanit, mis on täiesti terve, aga mille imelisest materjalist- kergelt puhastatav, karvu mittenakkuv, mõnusalt sametine katteriie on kulunud. Ja ma olen selle katnud internetist leitud " kergelt paigaldatav ja näeb välja nagu uus",aga mis päris selline välja ei näe, nagu reklaampildil oli, kattega. ( ja praegu seda kirjutades saan aru, kes tegelikult meie majast välja peab kolima. Kass, muidugi) (( ja kuidas see eelnev lihtlausetena oleks olnud võimalik kirja panna??)

Usutavasti olekski võimalik leida sisekujundaja, kes ka minu kodust ime teeks. Ja siis hakkan ma mõtlema, et  kas värvitud seinad ning liistud on piisav. 
Minu ja telekakodusid eristab eelkõige see, et mu kodus on tohutult kappe ja riiuleid ja panipaiku. Ning ma ei saa aru, kuidas mahuvad kodudesse asjad, kui seal pole kappi.
Mõned näited asjadest, mis minu kapirohkes kodus ei ole kappidesse mahtunud, vaid on kappide peal ja all ja põrandal ja ukse taga. Vaasid, küünla..? alused? st need, mille sisse pannakse küünlad. Albumid, lauamängud. Pallid. Kohvrid ja reisi/arvutikotid. Paar kasti mittehooajaliste riietega. Mehe medalid. Kargud ( ärge küsig, aga vaja on läinud juba 3 korda).Jalatsid. Jalatsid. Palju jalatseid.  Korv kampsunitega, mis kappi ei mahu. Vanasti reisidelt ostetud suveniirid. Mõned on päris kenad, ei raatsi ära visata. Kaks madratsit ja välivoodi- tõsi, nad on niimoodi paigutatud, et ei riiva silma- aga ei saa praegu veel ära visata, ootavad ühe korteri valmimist. Kassi pesad ja turnimispuu. See põrandal olev ratas ( kuidas seda nimetatakse?). Suusad kolivad suveks keldrisse, aga käimiskeppe pole mõtet viia.  Põrandapesumopp ja ämber. Pakendite kogumise kott. Pesukauss (et kass ei saaks riidekapi ust lahti), triikimistekk ja triikraud. Tumbadel erinevad riided, mis jooksvalt käigus nt minu õueriided....
Ja ma pole veel jõudnud kööki ja rõdule...

Huvitav, kuidas Merlin need teemad lahendaks. Vaiba puhastuse hinna olen isegi välja guugeldanud, aga siis väljub kassist järgmine karvapall ja tundub, nagu, poleks mõtet. Diivani katteriide vahetamine maksaks rohkem, kui uue ostmine. Aga uut, kahjuks, samasuguse hea katteriidega pole leidnud.  Ja diivan ise on tegelikult terve. Kas täispuidust kapid, mis on täispuidu värvi, värvitaks üle? Kas see on okei? st kas nii on õige, õiglane teha? Magamistoas on mul vanaaegne mööbel. Ühes saates oli üsna samasugune kapp. Põnevusega ootasin, et huvitav, mis sellega tehakse- aga, kapp viidi lihtsalt ära. Ei saanudki teada.

Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.