Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.

Nagu me teame, peab igal probleemil olema peremees. Kelle probleem on see, et kala ning meresool on täis mikroplasti, et liigid hukkuvad prügi tõttu, et me ei vaja varsti seda õnnetut metsanduse arengukava, sest pole enam metsi,  mida majandada.  Et poleks vaja uusi metalli-ja liivakaevandusi ning et naftast saab vaid see, mis hädavajalik. Teoreetiliselt peaks see olema minu, sinu, meie. Iga üksiku isiku probleem.  

Kui ka prügifirma esindaja ei oska raadios peast ja kohe öelda, mis kuhu käib- munakarp? lamineeritud papist kaerahelbekarp? Minu vana lemmik- kassipissised puidugraanulid?
Ja EI, minu asi, ei ole meie linnaosa kümnete tuhandete inimeste koolitamine. Nagu mulle on juba mitu ametnikku nipsakalt öelnud kurtmise peale, et kuidas saab lahendada probleemi, kui Vova arvab heaks panna papikonteinerisse räimed ja bioprügisse vana teleka.

Hüva, raha paneb inimesed igasuguseid asju tegema. Mõtlesin, et joonistan koridori plakati- hoiame kõik koos raha kokku. Visuliseerisin mõttes juba, kuidas see võiks välja näha kahes riigikeeles kõikidele vanusegruppidele arusaadavana.. ja siis vaatasin oma prügiarvet. Teate, palju ma maksan prügi eest? 6,57. Mõnel kuul on arve olnud 4 eurot. Meil on arvestus ruutmeetrite järgi, Seega, kui peaks minema nn õiglasemaks, elanike arvu järgi, siis.. maksaksin veel vähem. Kas sina viitsid 5 euro pärast kuus  muuta oma käitumist? No just.

KUI keegi küsiks minu arvamust, siis on alustatud täiesti valest otsast. Inimestel peab olema motivatsioon. See võib olla nii piits, kui präänik, aga hetkel pole kummastki kasu, kuna puudu on kõige olulisem. Miks ma peaksin seda tegema: Ja kui ei tee, mis siis juhtub? Maksan 5 euro asemel 15? Mis siis?
Mingid lollid soovitused, a la kogu biojäätmed ämbrisse. Nagu? Päriselt? Ja siis lähen ämber näpu otsas, lapsed käekõrval trolli peale?

Ma laiendan nüüd enda tarbimiskogemust kõikidele suurlinnaelanikele, aga ma kahtlustan, et suure linna elanikel tekib kõige rohkem pakendeid. Plastikut. Kartongi. Puret. Fooliumeid. Purke. Ja veel kord plastikut.

Mingil põhjusel on alustatud biojäätmete kogumisest, mis esiteks on kõige komplitseeritum: suur kont ei, väike okei. Tahke toidujääde okei, vedel ei (ja kuhu see siis üldse minema peaks).
Kui mulle makstaks selle probleemi lahendamise eest, siis ma alustaks sellest, et nende õnnetute biojäätmete asemel oleks hoopis pakendikonteinerid. 
Vähemalt linnas. 
Ja kui me oleme pakenditega saanud korda, siis on aega peenhäälestada :) 

Noortega on ilmselt lihtne. Eakad, üldjuhul, kui asjast aru saavad, täidavad reegleid kohusetundlikult. 

Kurvastavalt paljud Eesti inimesed on hinnatundlikud. Raha on hea motivaator. Kontsernid võivad olla ohtlikud, aga prügikontekstis oleks neist ilsmelt kasu. Viid oma biojäätmed gaasitootjale- saad soodsamad küttearved. Viid oma toidujäätmed seakasvatajale, saad soodsamalt liha.  Pakendite puhul sobiks sama süsteem, mis pandipakendi puhul, aga tasu oleks kaalu järgi.
Kõige raskem on keskealiste meestega :) :) :) Mis neid motiveeriks? Kuri naine?