Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 24. märts 2023

Positiivsusest

Viimastel päevadel olen ma kohtunud kahe väga inspireeriva inimesega. Mõlemal sama lugu. Mingil hetkel elus said nad aru, mida tahaksid teha. Visualiseerisid selle. Unistasid. Ja tänaseks on see soov täitunud ning siiani on nad õnnelikud ja rahul. Idee ja unistus sellest ametist on olnud täpselt selline nagu nad ette kujutasid.

Kadedaks teeb.

Mul lähevad soovid täide küll, aga hoopis teistsugused. Näiteks, kui mul on väga igav ja vähe tööd, siis tarvitseb see mul vaid kõva häälega välja öelda, kui palun- ma ei jõua ära teha.

Ka visualiseerimist kasutan ma üsna sageli.. Täpselt ei mäleta, aga usutavasti on see Levi raamatutest õpitud nipp. Näiteks, kui sind ootab ees võõras, ebamugav vm olukord, siis kujutad seda mõttes ette. Kuidas käituksid, mida ütleksid. Võid veel lisada rollivahetuse- kuidas käituks keegi teine inimene jne. Väga kasulik asi. Iroonia, aga, on selles, et kujutlus ja tegelikkus ei lähe minu puhul mitte kunagi kokku.  

Või siis, sa teed erinevaid asju ja just mingit asja tehes tunned end väga hästi? Ma olen voo tunnet tundnud väga erinevaid asju tehes. Maasikaid korjates, joonistades, sugupuud uurides, inimestele esinedes, tantsides... mida see näitab? Mitte midagi.

Saladus, kuidas inimesed jõuavad selle õigeni ja teavad, mida nad tahavad, on mul endiselt lahendamata.

no vot. ükspäev rääkis raadios vaimse tervise teemadel ja soovitas teha testi peaasi.ee. Tegingi. Ja tulemus lõi mind pahviks: ekraanil oli - teil on depressioon, otsige abi. Depressioon? Depressioon???  Parafraseerides klassikuid, kui see on depressioon, siis just selle depressiooniga ma tahaksingi elada.

mis viis mind mõtteni, et äkki ikkagi inimesed ei tea. Ja ainult mina arvan, et nad teavad.
Okei, kindlasti on mõned inimesed, kes kasvavad üles teadmisega, et tema kutsumus on.. see. Aga äkki on ikkagi asi kinni ( nagu kõikide maailma asjade puhul), mõtlemises. Ma mõtlen valesti. Ma olen õppinud mõtlema negatiivselt ja kriitiliselt, aga nagu elu näitab, suudan ma vaimustuda suvalistest asjadest. Seega, tuleb enda jaoks lihtsalt asjad, millega ma tegelikult hakkama saan, positiivseks mõelda? Kus seda õpetatakse?


 


 

10 kommentaari :

  1. Ma olen eluaeg teadnud, mida ma teha tahan. Ma olen vist sünnist saati identifitseerinud ennast kunstnikuna. Aga see ei tähenda, et ma oleksin julgenud oma kutsumusele päriselt järgneda. Kusagil kooliajal ja ka hiljem tekkis ja süvenes arvamine, et ma vist ikka ei ole nii hea kunstnik, et sellega saaks leiba teenida ja muu sarnane alaväärsusest kantud iba. Kui ikka teised inimesed ka kõrval ütlevad, et "ega see kunstniku elu pole lihtne" ja muud sellist, siis kaob julgus ära. Teed mingeid töid, oled koristaja ja muu väike asjapulk, aga hing ei ole ikka rahul. Kuni ükskord keskeas jõuab arusaamine, et vahet pole, kas kunstniku elu on lihtne või mitte, kui ma ei kuula enda kutsumust, on elu lausa mõttetu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled õnnelik inimene!!

      Kunstniku teemast saan hästi aru. Mu ema keelas mul aega raisata kunstiringis, sest.. sellega jääb nälga jne.Kui ta hakkas sama lugu rääkima mu lapsele, siis teadsin juba rohkem ja sain näiteks tuua oma tuttavad disainerid, kes elavad tööst imeliselt ära. Ajad muutuvad.Ja rohkem, kui see, mis ametit õpid, loeb see, kuidas seda teadmist rakendad.

      Kustuta
  2. Oo õnnis Levi! Mul oli ta juba meelest läinud. Sul võib õigus olla, see visualiseerimise teema võib sealt pärit olla jah. Mäletan kui sillas ma tema raamatust olin.

    Minu meelest selle õnnelik olemisega on sellised lood (vähemalt on see teooria mind terve elu siiani aidanud). Ei saa olla kogu aeg stabiilselt õnnelik, see oleks teatud sorti meelehaigus. On tõuse ja mõõne, elu on nagu parabool. Kui käid põhjast läbi, oskad hinnata tipuaegu. Minu maailmas on õnn hetkeseisund. Saab olla teatud perioodil enam-vähem rahul, aga alati võib minna hullemaks või paremaks, sest kõik on võimalik. Sellega leppimine kuidagi aitas mind, aga see ei tulnud kohe ja kergelt. Vajas teadvustamist ja siiani vahel meeldetuletamist.

    Mis mind hetkel väga aitab on see, et lisaks palgatööle, mis võimaldab normaalselt ära elada, on mu hobitegevus. Ja mitte ainult hobitegevus, vaid tasapisi tiksuv kõrvaltegevus, mis ka natukene sisse toob ja mida ma väga naudin, sest ma ei tee seda hambad ristis raha pärast. Ma poleks 5a tagasi arvanud, et mulle võiks väikeses grupis õpetamine meeldida. Algas tööl coachinguga. Tolleaegne ülemus vajas kedagi, keda koolitusele saata ja mind lihtsalt pandi "tanki", aga mulle kogemus meeldis, sain praktiseerida ja õppisin juurde, ja nüüd olen rakendanud neid oskusi hobitegevuses.
    Aga kindlasti ei tahaks ma, et õpetamine ja ühes kitsas valdkonnas coachimine oleks domineeriv osa minu elust. Üks toetab teist.
    Nii et ka sel viisil on võimalik üsna rahul olla ja aeg-ajalt õnnelikuna end tunda. Alati on tõuse ja mõõne, aga on mingi läbiv tunne, mis jääb, on domineerivalt positiivne. Hetkel.

    Millest ma vist kunagi lahti ei saa, on selline alateadlik "ajutisuse" tunne, see "kõik ju nii ei jää, nagunii muutub kõik halvaks ja siis ma jälle virelen nagu vanasti". See on vist mingi eriti tugev kogemus minevikust ja perioodist, mis paratamatult kogu elu mõjutab. See vist käib ka põlvest põlve, aga avaldub erinevas vormis. (toidupuudus vs pidev varumine vanavanematel jne). See tunne ei lase vabalt eluga rahul olla ja käib nagu paine. Et kuidas ma ikka lustin ja naudin kui mingil päeval on nagunii kõik jälle halvasti. Kõlab napakalt, ma tean.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei kõla napakalt.Vastupidi. mõistan

      Kustuta
    2. Mu meelest nii hästi öeldud: “Ei saa olla kogu aeg stabiilselt õnnelik, see oleks teatud sorti meelehaigus.”

      Aga tolle sinu mainitud “ajutisuse” tundega on minul risti vastupidi – see ei ahista, vaid hoopiski aitab mind. Et kui on asjad halvasti, siis küll kunagi läheb jälle paremaks, alati on ju läinud.

      Kustuta
  3. Levi raamat oli mul mingil perioodil nagu piibel. No mitte päris padja all, aga alati käepärast. Aitas edasi elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seal oli väga häid leide ja arusaadavalt kirjutatud.Tänapäeval ilmselt väga enam ei sobi, kuna nt laste kasvatuse osas on arusaamad muutunud

      Kustuta
  4. Mõistan suurepäraselt.
    KK’le noogutan kaasa.
    Aga ma ise samuti veel ei tea, ja ongi põnev siis kunagi tagantjärele näha, kes minust suureks saades sai.
    Sellest vastikust teadmatusesurutisest vabanesin tasapisi pärast Athena Calderone tegemiste avastamist.
    More than one thing, ta podcast, avas uued perspektiivid, tõi julguse ja enesekindluse üha uusi asju proovida. Kusagil on ju nende kokkupuutepunkt, kusagil tuleb kõik keskpõrandale kokku.
    Justkui see oleks nüüd eesmärk omaette, aga mingi koostoime ju ses kõiges on.
    Ja kui ei ole, pole ka kõige vähematki katki.
    Sa oskad nii hästi seoseid luua seal, kuhu mina küll poleks osanud otsima minna, ja see on lihtsalt kadestustväärt omadus. Aitäh !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. https://whitewall.art/design/athena-calderone-on-the-importance-of-being-more-than-one-thing
      Siit üks artikkel ka tutvustuseks

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!