Meie pole ju süüdi

Sport ja poliitika olgu lahus. 

Kultuur ja poliitika olgu lahus

Teadus ja poliitika olgu lahus

Haridus ja poliitika olgu lahus 

Turism ja poliitika olgu lahus 

Äri ja poliitika olgu lahus 

Sõjavägi ja poliitika olgu lahus

Mille ma unustasin? Põhimõtteliselt tuleb välja, et mingeid sanktsioone poleks üldse vaja olnud. Sõda on vaatemäng, mille käik sõltub ainult sponsorite lahkusest.  Lihtne inimene pole süüdi ja ka tippspetsialistid pole süüdi. Venemaa ja teiste autoritaarsete riikide valitsused ajavad lihtsalt mingit oma asja ja pole mitte kuidagi seotud oma riigi kodanikega, kes ajavad oma asja ja ei puutu kuidagi kokku oma riigi valitsustega.

Poliitika oleks nagu asi iseenesest.Eraldi oma riigist ja rahvast. Kas nii?

Pragmaatik

Ma ei tea, kas te vaatate saadet " Kodud rahaks". Saate point on teha korter selliseks, et saada maksimaalne võimalik üürisumma. Seega efekt. Merlin Miido teeb seal imesid. Iga kord vaatan suu lahti ja peale saadet tärkab minus soov - tahaks kaa sellist kodu.  Vaatan oma kassiokseplekilist vaipa. Diivanit, mis on täiesti terve, aga mille imelisest materjalist- kergelt puhastatav, karvu mittenakkuv, mõnusalt sametine katteriie on kulunud. Ja ma olen selle katnud internetist leitud " kergelt paigaldatav ja näeb välja nagu uus",aga mis päris selline välja ei näe, nagu reklaampildil oli, kattega. ( ja praegu seda kirjutades saan aru, kes tegelikult meie majast välja peab kolima. Kass, muidugi) (( ja kuidas see eelnev lihtlausetena oleks olnud võimalik kirja panna??)

Usutavasti olekski võimalik leida sisekujundaja, kes ka minu kodust ime teeks. Ja siis hakkan ma mõtlema, et  kas värvitud seinad ning liistud on piisav. 
Minu ja telekakodusid eristab eelkõige see, et mu kodus on tohutult kappe ja riiuleid ja panipaiku. Ning ma ei saa aru, kuidas mahuvad kodudesse asjad, kui seal pole kappi.
Mõned näited asjadest, mis minu kapirohkes kodus ei ole kappidesse mahtunud, vaid on kappide peal ja all ja põrandal ja ukse taga. Vaasid, küünla..? alused? st need, mille sisse pannakse küünlad. Albumid, lauamängud. Pallid. Kohvrid ja reisi/arvutikotid. Paar kasti mittehooajaliste riietega. Mehe medalid. Kargud ( ärge küsig, aga vaja on läinud juba 3 korda).Jalatsid. Jalatsid. Palju jalatseid.  Korv kampsunitega, mis kappi ei mahu. Vanasti reisidelt ostetud suveniirid. Mõned on päris kenad, ei raatsi ära visata. Kaks madratsit ja välivoodi- tõsi, nad on niimoodi paigutatud, et ei riiva silma- aga ei saa praegu veel ära visata, ootavad ühe korteri valmimist. Kassi pesad ja turnimispuu. See põrandal olev ratas ( kuidas seda nimetatakse?). Suusad kolivad suveks keldrisse, aga käimiskeppe pole mõtet viia.  Põrandapesumopp ja ämber. Pakendite kogumise kott. Pesukauss (et kass ei saaks riidekapi ust lahti), triikimistekk ja triikraud. Tumbadel erinevad riided, mis jooksvalt käigus nt minu õueriided....
Ja ma pole veel jõudnud kööki ja rõdule...

Huvitav, kuidas Merlin need teemad lahendaks. Vaiba puhastuse hinna olen isegi välja guugeldanud, aga siis väljub kassist järgmine karvapall ja tundub, nagu, poleks mõtet. Diivani katteriide vahetamine maksaks rohkem, kui uue ostmine. Aga uut, kahjuks, samasuguse hea katteriidega pole leidnud.  Ja diivan ise on tegelikult terve. Kas täispuidust kapid, mis on täispuidu värvi, värvitaks üle? Kas see on okei? st kas nii on õige, õiglane teha? Magamistoas on mul vanaaegne mööbel. Ühes saates oli üsna samasugune kapp. Põnevusega ootasin, et huvitav, mis sellega tehakse- aga, kapp viidi lihtsalt ära. Ei saanudki teada.

Prügi

Ei, ma ei ole prügifirmade palgal, aga miks mitte- tehke pakkumine :)

Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka  maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.

Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.

Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib.  Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.

Positiivsusest

Viimastel päevadel olen ma kohtunud kahe väga inspireeriva inimesega. Mõlemal sama lugu. Mingil hetkel elus said nad aru, mida tahaksid teha. Visualiseerisid selle. Unistasid. Ja tänaseks on see soov täitunud ning siiani on nad õnnelikud ja rahul. Idee ja unistus sellest ametist on olnud täpselt selline nagu nad ette kujutasid.

Kadedaks teeb.

Mul lähevad soovid täide küll, aga hoopis teistsugused. Näiteks, kui mul on väga igav ja vähe tööd, siis tarvitseb see mul vaid kõva häälega välja öelda, kui palun- ma ei jõua ära teha.

Ka visualiseerimist kasutan ma üsna sageli.. Täpselt ei mäleta, aga usutavasti on see Levi raamatutest õpitud nipp. Näiteks, kui sind ootab ees võõras, ebamugav vm olukord, siis kujutad seda mõttes ette. Kuidas käituksid, mida ütleksid. Võid veel lisada rollivahetuse- kuidas käituks keegi teine inimene jne. Väga kasulik asi. Iroonia, aga, on selles, et kujutlus ja tegelikkus ei lähe minu puhul mitte kunagi kokku.  

Või siis, sa teed erinevaid asju ja just mingit asja tehes tunned end väga hästi? Ma olen voo tunnet tundnud väga erinevaid asju tehes. Maasikaid korjates, joonistades, sugupuud uurides, inimestele esinedes, tantsides... mida see näitab? Mitte midagi.

Saladus, kuidas inimesed jõuavad selle õigeni ja teavad, mida nad tahavad, on mul endiselt lahendamata.

Ei midagi uut

Ajal, mil sajad tuhanded inimesed loobuvad universaalteenusest, esitasin mina avalduse sellega liitumiseks. Idee, kusjuures, sain vikerraadio helistajalt. Kuna meie närvid ei pidanud börsil vastu, siis sai sõlmitud sel konkreetsel hetkel soodne fix pakett väljumistrahviga. No, ja, et nüüd sellest trahvita loobuda, tuleb minna universaalteenusele, et sealt siis uuesti börsile jõuda.
Ma väga loodan, et riik ei jõua enne ette ja seda auku nn kinni ei topita või teenust ära ei lõpetata.

Naljakas, kuidas inimesed ei õpi. Kõik need nimetatud sajad tuhanded, kes nüüd tagasi börsile lähevad, on elektrihinna taastõustes jälle valitsuse ukse taga- makske meile toetust. No kes keelab meil sõlmida fixpakett, maandada riskid... Minu numbrid on tegelikult nii väikesed, et ei tasu muretsemist.

Nii nagu Martin ei saa aru e-valimistest. Ei saa mina aru elektrist. Vaadake seda tabelit. Tuletan meelde, et ma töötan kodukontoris. Ma ei tea, et oleks olulisel määral välja vahetanud elektrit tarbivaid seadmeid. Kuidas saab nii olla et mu elektritarbimine ajas väheneb? Igal aastal panen ma oktoobris järele click &grow. Teen toite peamiselt ahjus. Armastan jõulutulesid...

	Jaanuar	Veebruar	Märts	Aprill	Mai	Juuni	Juuli	August	Septem ber	Oktoo ber	Novem ber	Detsem ber
2019									155,6	184,7	166,4	205,1
2020	167,6	126,8	134,4	141,5	125,3	109,29	120,1	123,2	128,87	143,875	149,3	172,3
2021	151,05	138,3	133,6	121,7	133,4	111,7	122,7	117,9	119,27	122,91	125,55	136,7
2022	129,14	109,0	117,4	115,2	115,5	104,11	114,7	107,08	90,89	114,97	109,3	133,2
2023	122,49	108,8

Reisi osas mõtlesin välja, et  minu järjekord on- ma tahan teha, seejärel näha ja alles siis olla. Enamik reisibüroosid pakuvad täpselt vastupidises järjekorras- võimalust olla, natuke näha. Ja vaid üksikud pakuvad võimalust midagi teha. Kuna ma olen pakettreisidel käinud, siis tean, et see ongi tingitud turu nõudlusest. Miks inimesed ei ole sellised nagu mina? 

küsimused küsimused küsimused

Ma mõtlesin välja megahea metafoori. Enesekindlus on nagu lumi. Mõnel aastal teda ei tulegi. Teisel on liiga palju ja kevadeks sulab ära.
Käes on igaaastane identiteedikriisiaeg.

Pilatese treener kogu aeg "pahandab minuga", st tegeleb  ainult minu korrigeerimisega. Ma ju peeglist näen- ausõna, ma ei ole kõige kõige hullem. Mõned teevad minust hoopis halvemini. Ma mäletan eelmisest pilatesekogemusest, et juba siis olid mul veaks sisseharjutatud jalgade väljapoolsus, varvaste sirutus ning liigutuste lõpetatus. Nüüd on uue asjana, et mu kehahoiak olevat täiesti vale. Kui uskuda röntgenpilti, siis ju ongi.
Üks mu lapsepõlve lemmikraamat oli Stone " Michelangelo". Seal on stseen, kus noor Michelangelo läheb kunsti... ee...ringi? või ei, vanasti olid kursused? koolitus? Midaiganes.
Õpib joonistama. Ja juhendaja kogu aeg kritiseerib, laseb uuesti teha jne. Michelangelo on siis õnnetu ja küsib- teised teevad ju hulga halvemini, miks te just minu kallal norite. Ja juhendaja ütleb - sinul on lootust.
Kas ma peaksin nüüd võtma ka seda pidevat korrigeerimist komplimendi ja tunnustusena või oleks mõistlik pugeda saali nurka, kust mind niipalju näha pole. Maeiteamaeitea...

Käisin ühel üritusel. Hea uudis- ma leidsin lõpuks ometi magnetripsmed, mis tõesti-klõps-klõps  kinnituvad ja püsivad. Aga üritus. Kõik peale minu olid saledad, heas vormis, ilusad ja rikkad. Ma tundsin ennast nagu Bridget Jones advokatuuri õhtusöögil. Kas selline kogemus peaks sundima rohkem pingutama või oleks normaalsem olla trotslikult kehapositiivne ja uhkelt vaene?

Mõistus ütleb, et ma peaksin töökohta vahetama. Viimane aeg. Igav on.  Kõik on hästi, aga see pole see pole see...Aga mida? Mis mind huvitab? Mida ma oskan? Mida ma võiksin õppida, kui ei oska. Maeiteamaeiteamaeitea. Kas peaks end kokku võtma ja kõutsima ja testima ja proovima. Või on parem TT filosoofia. Milleks rapsida, kuniks kuldne puur toidab ja katab. Lõppeks on see ju ka tööandja probleem ja mure.

Igakevadine, kuhu reisima minna teema. Kas orgunnida ise või võtta rühmareis. Kas kultuurireis?
Ma olen ammu tahtnud minna Istanbuli. Aga on see peale Türgi valimisi ja maavärinaid turvaline?  Või hoopis Napoli või Firenze, mille puhul ma eelmisel aastal isegi kodutöö ära tegin. Või hoppis viin, Praha ja Bratislava ? Saaks rongiga sõita- Ja kas see "palju kultuuri" ikkagi igavaks ei jää? Neis rühmareisides, mida ma vaatan on peamiselt kirikud jms, aga natuke aktiivset tegevust ka. Ise saaks rohkem huvitavaid asju, aga hea giid on samas ikkagi väga väärt asi.
Äkki hoopis matkareis Gruusiasse või Lapimaale? Kas ma oma haigete põlvedega jaksan?
Või peaks minema lihtsalt randa pikutama?

Kui ma mitte midagi ei tee ja lihtsalt ootan. Kas siis vastused jõuavad minu juurde?