Tallest ja lillest vol2 Kui loomad räägiksid

Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 

Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.

Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.

Parafraseerides elavat klassikut " See on üks samm pikast reast, millega üritatakse ühiskonnale vegetaarlust peale sundida"... ( kuidas need tüübid küll suudavad leida selliseid veidraid seoseid. A la psühhiaatriabist homoseksuaalsuseni ja karusloomakasvandutest veganluseni?? Imeline)

See ei puutu nüüd küll raamatusse, vastupidi, seal propageeritakse loomulikku looduslikku ringi, kus üks liik sööb ära teise, aga sellega kaasneb vastutus: tappa tohib ainult nälja eesmärgil ning ohvrit kohelda austuse ja väärikusega. Ja lõpuks annab inimene selle kõik loodusele tagasi oma surnukeha näol.

Vana kirjutuslaud

Ma tahaksin endale kangesti seda uut moodsat kirjutuslauda, mille kõrgust saab reguleerida. Et kui tahad, töötad püsti, kui tahad, siis istud põrandal. Aga ma ei saa. Sest mul on päranduseks saadud massiivne, suur ja korralik täispuidust kirjutuslaud. Ei näita ühtegi kulumismärki.
No tegelikult, jah, muidugi, teoreetiliselt saaks selle ju viia taaskasutusse või ära müüa või midagi. Aga see tundub kuidagi vale ja ebaõiglane nii meistri kui ka selle puu suhtes, kes lauaks pidi saama ja kes on väärikalt ja väsimatult eelnevaid põlvkondi teeninud. 

Vahel ma tunenn end selle lauana. Et kõik nagu toimib ja on okei, aga. Muutuv maailm on muutnud keskkonda, kus ma olen ja ma kuidagi ei sobitu...

*****

Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.

Ütle, mis on su kotis...

Meil oli kunagi sekretär Maire, kel oli tõeline Mary Poppinsi käekott. Küsi, mida vaja. Kõik alates torutangidest kuni aspiriinini oli seal olemas.

Aastake tagasi oli mul ees üks oluline koosolek. Mu eesmärk oli nõukogu väga tõsistele õigeusu ja katoliku taustaga  meestele maha müüa üks oluline idee. Sõnaga. Ma pidin jätma tõsiselt võetava täiskasvanud inimese mulje.

Olin parasjagu närvis ja väga hoolikalt valinud õiged riided. Selline ilus kleit, mille seljapeal on avar lõhik, mis on siivsalt nööbiga suletud. Ootan koosoleku algust, teen ühe hooletu liigutuse ja vupsti.. nööp lendab, kuhugi...
Otsin paaniliselt käekotist, juba ette teades, et mul pole ei nõela- niiti, rääkimata tagavaranööbist või haaknõelast. Lähemad kolleegid ei saanud samuti aidata. Ma ju ei saa minna palja seljaga!!
Mis muud, kui tuiskasin esimesse poodi ja ostsin kõige vähem blingi rinnanõela.
Seejärel tõotasin, et tänasest alates hoian kotis alati nõela ja niiti või vähemalt haaknõelu.

Eelmisel nädalal oli ministeeriumis kohtumine. Küll mitte nii nõudlik, kui toona nõukogus, aga ikkagi. Seal töötavad tõsised inimesed.
Käin enne kempsus ja vurrr..... kleidi allserv hargneb lahti...
Proovin tõmmata kogu serva lahti. Et mul ju võibki olla säbrulise äärega kleit. Aga. Kiusu pärast. Lisaks küljeõmblustele on veerandijagu kleidi servast traadiga kinnitatud...

Surfan kotis. Ja loomulikult, pole mul seal endiselt ühtegi kinnitusvahendit. Aga! Mul on kotis eelmisel päeval ostetud ja kotti ununenud plaastrid! Plaasterdan serva kinni ja tõotan jälle, et...

Kas üks inimene kunagi ka kogemustest õpib?!

Ilu päästmine

Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.

Eestlane ja venelane 15. Hädaolukord

Tulen poest.

Tulen poest.
Vahepeal on keegi hea naaber jätnud ilmselt koogi liiga kauaks ahju, tuletõrjealarm lõugab ja liftid ei tööta.

Mina olen selline nagu enamik majaelanikke. Ma ignoreerin ja lülitan end välja. Küll keegi alarmi ikka vaigistab ( st lõpuks tuleb G4S kohale) ja keeldun mõtlemast, mis siis kui ükskord kunagi peaks päriselt põlema.

Õnneks elan ma mehega, kes ei kannata krigisemist, kääksumist, prõksumist ega mingit muud heli. Kui tuletõrjealarm lõugab, siis jookseb ta alla ja korraldab nii, et saabub vaikus.

Niisiis. Liftid ei sõida ja maja on täis kõrvulukustavat undamist. Minuga koos seisab üks vene naine. Räägin talle, et kuuldavasti on alarmi kõrval juhend, aga mul pole prille, ma ei näe. Et kas ta vaataks, äkki saame alarmi vaikseks. Proua otsib kotist prillid, vaatab diagonaalis juhendit ja kehitab õlgu. Ma üritan moblaga zuumida, aga väheks jääb ja hämar on ka koridoris. Leiame koos nupu "Vaigista".