Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.

Praegu, kirjutades, hakkasin mõtlema, et tegelikult ju ei. 40-datel st sõja ajal läksid ju ka Inglismaa naised tööle ( nagu näitavad muud seriaalid). Nii et see, et neid pärast sõda uuesti koju suruti, oli ilmselt tõepoolest stressirohke. Seriaalis antakse teada, et muudatus toimus 60-datel. Kui ilmusid elektrimikserid, külmikud ja muud köögiriistad, telekad ning naistel jäi rohkem vaba aega üle. Briti noored naised kolisid kodudest välja, läksid tööle, ilmusid valmistoidud ja hakkas nn tavapärane Lääne kapitalistlik elu.

Niimoodi kõrvalt vaadates saad aru, kui erinev on meie ajalugu võrreldes Inglismaaga. Praegu on näidatud 50- 60-dad. Ja 60datel hakkas Inglismaal valmistoitude aeg. Meil algas see... 90-date lõpus?

Ning see, mis sellest seriaalist eelkõige silma paistab: leidlikkuse puudumine. Üks näide. Menüüs oli kartul, lillkapsas, sibul ja maks. 50 -date reeglite järgi käis mees kodus lõunat söömas. Sõi üksi. Ja siis hiljem, kui lapsed koolist tulid, sõid lõunase toidu jääke naine ja lapsed. 
Ja see proua serveerib lastele külma kartulit, lillkapsast ja maksa. Mis sa arvad, mida lapsed arvasid? No just.
eelnevalt on näidatud, et ühe toorainena on neil olemas sularasv, et neil on juurdepääs oma aiamaale (sealt tuli ka kartul) ja üsna püsivalt oli (nägude ja emotsioonide põhjal) mitte väga maitsvat normileiba.
Mida oleks teinud tollane perenaine ja keskmine nõukogude naine? (tingimusel, et menüüd ei tohi muuta)
Ta oleks võtnud killukese rasva ja praadinud köögiviljad soojaks ja krõbedaks.  Kui sealt toitumisuuringust oleks valitud mõne teise pere menüü, oleks ajanud maksa, porgandid ja sibulad läbi hakklihamasina, lisanud maitseks sularasva ja aiamaal kasvavat rohelist ja saanud lastele sobiva imelise pasteedi...kõigist nimetatud komponentidest saaks suurepärase ja maitsva Shepherd Pie, kartulikotletid maksatäidisega jne jne

Või siis, okei, seda ei saa ehk pahaks panna, aga päris naljakas oli vaadata, kuidas kogu pere mässas konserviavajaga. Jäävad või nälga, konservi lahti ei saa...:)

Tänase Inglismaaga võrreldes olid probleemid järgmised:
Toonane perenaine oli koduperenaine. Ja kuna köögimasinaid polnud, ning selle seriaali väitel oli 1962 aastal vaid  iga 3.dal Inglismaa perel, siis oligi kokkamine ( ja ka muu majapidamine) täiskohaga töö. 
Lapsed kurdavad igavate maitsete üle. 
Ja perepoeg igatseb suhkrut. Kommi ja šokolaadi. 

Minu söögimälestused alagavad 70-datel. Ja kuna ma olin 70 ja 80datel laps, siis toidu hankimine ei olnud minu probleem. Ma mäletan pigem 90-date talonge ja toidupuudust. Mul on alles kirjakesed, milles andsime ühikas sõprade hulgas teada, kui "Trummi poodi tuli mannat ja suhkrut".
Samuti on mul meeles seik, kui 90 alguses tulid meile soomlased külla ja me seisime Viljandi Paala poes. Ja mul oli kohutavalt naljakas ja natuke piinlik, nähes soomlaste suuri silmi, kui nad vaatasid ringi poes, kus ei müüdud mitte midagi. Üksikud riiulid olid täidetud konservidega, aga suur osa riiulitest olid täiesti tühjad. Ja siis läksime koju sööma...

Kui ma kasutan enda näidet, siis mulle tundub ka, et nn põlvkonna välp on päris pikk. Mina söön teisti, kui ma vanemad ja mu laps sööb teisti, kui mina. Mida aeg edasi, seda enam. Näiteks mu vanemad ei tee nema praktiliselt üldse ise süüa, vaid söövad sööklas. Mu laps liigub järjest enam tervislike ja/või eksootiliste toorainete suunas.
Aga mingi alus on meil endiselt sama.  1966 aastal välja antud "Valik toiduretsepte". 

Kõige suurem muudatus on ilmselt searasv. Minu lapsepõlves tehti kõik toidud searasvaga, mis muutis toidud imeliselt krõbedaks ja maitsvaks.  Mu isa tehtud praeliha ja kotletid ning ema lihapirukad on taastamatud. Sest isegi, kui rasv menüüsse tagasi tuua, siis samasuguseid toite ikka ei saa, sest pannid on teised ja liha on teine.

Teine muudatus on puu- ja köögiviljad. 6 kuud aastast olid vaid konservid, hoidised ja kartul, kapsas, kaal, peeet, sibul, naeris, õun, küüslauk, jõhvikas. Nüüd palutakse päevas 5 portsu süüa :)

Ja kolmas leidlikkus. Nii nagu Inglisemaa lapsed 50-datel, kestis meil magusapuudus kuni 90-dateni. Usutavasti me vajasimegi suhkrut vähem ( sest ka marju ja puuvilja oli ju kordades vähem), aga iga minuvanune võib rääkida sellest, kuidas tavalisest kakaost ja hapukoorest või radikal soojendatud saiast saab imelisi magustoite.
Tänane aeg ei vaja enam leidlikkust, ja ma ei teagi, on see halb või hea.

Meie teletegijad võiksid selle idee üles noppida ning teha Eestist sama sarja. Seni kuni on mäletajaid.

 

 

1956

1952