RE, IRL, KE ja SDE saavad sisse nii ehk naa. Sina ei pea selle pärast muretsema.
Selle eest, et need neli saaks taas parlamenti, muretseb Eesti rahvas, kes tahab stabiilsust- "nad on seal varem olnud ja midagi hullu pole ju juhtunud, las olla edasi...".
Usu mind, sa ei pea muretsema. sest on väga- väga palju inimesi, kes ei mäleta või ei taha mäletada. Või kellel on ükskõik. Või kes on absoluutselt ja täiesti rahul. Või kes on lihtsalt alalhoidlikud ning kardavad riski- äkki tuleb hullem.
Ja kõik puuetega inimesed, tasuta toidust ilma jäänud gümnaasiumiõpilaste vanemad, apteekrid, põllumehed, SMS laenajate lähedased ja alimentideta üksikvanemad hääletavad poolt.
Ettevõtjad annavad andeks 1000 euro seaduse ja ametiautode käibemaksu. Me anname andeks selle, et võrdõiguslikkus on naljanumber. Me anname andeks koosolekuseaduse poolt- või vastuhääletuse. Usume, et linna raha kulutamine erakonna reklaamiks on ok. Me talume seda, et meie endi poolt valitud saadikud, kes esindavad ja teenivad meid, ei pea meile aru andma oma otsustest ning vaadetest ning hoiavad need salajastena.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
neljapäev, 29. jaanuar 2015
kolmapäev, 28. jaanuar 2015
Nummide kohtumiste päev
Kõigepealt jooksis üle mu tee rebane. Suur, priske. Kadestamisväärse kasukaga.
Siis nägin ma paari, kes jalutas kaheksa(!) koeraga. Ma ei tunne väga hästi koerte tõuge, mingid terjelilised olid. Kujutlege kaheksat vallatud ja rõõmsat karvapalli üksteist taga ajamas, segadust tekitamas. Mõni julgem sirgemat teed otsimas....
Ja nagu sellest oleks veel vähe, nägin meest, kelle seljakotis istus pisikene taks:)
Siis nägin ma paari, kes jalutas kaheksa(!) koeraga. Ma ei tunne väga hästi koerte tõuge, mingid terjelilised olid. Kujutlege kaheksat vallatud ja rõõmsat karvapalli üksteist taga ajamas, segadust tekitamas. Mõni julgem sirgemat teed otsimas....
Ja nagu sellest oleks veel vähe, nägin meest, kelle seljakotis istus pisikene taks:)
esmaspäev, 26. jaanuar 2015
Mida Õhtus Süüa Teha Jamie 15 minuti road
Mul on nii lihtne elu, et mu päeva suurim probleem on: mida fkn teha õhtuks süüa.
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".
Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".
Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.
reede, 23. jaanuar 2015
Cheryl Strayed "Metsik"
Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.
Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.
Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.
kolmapäev, 21. jaanuar 2015
Kadunud
Ma leidsin metsast pisikese poisi.
Me kõndisime üksteisele vastu paralleelsetel teedel, seega, ma esialgu ei pannud teda tähelegi. Vaatan siis, et pisike u 3-5 aastane laps rühib mööda klaaslibedat rada, kukkudes ja taas end püsti ajades ning kõva häälega nuttes.
Ma olin näinud, et paljudel vanematel on kombeks oma lapsi karistada: kui sa nüüd kohe ei tule, siis jätan su siia ja lähen ära. Aga ümbrus oli inimtühi ja täiesti vaikne. Hõikasin poisile, et kas ta vajab abi. Laps ignoreeris mind ja jooksis teed mööda edasi. Asi tundus järjest kahtlasem. Pöörasin otsa ringi ja ostustasin jälgida, kuhu ta läheb. Proovisin last kõnetada vene keeles. Seepeale jäi jõnglane seisma ning rühkis läbi võsa ragistades otse minu juurde.
Me kõndisime üksteisele vastu paralleelsetel teedel, seega, ma esialgu ei pannud teda tähelegi. Vaatan siis, et pisike u 3-5 aastane laps rühib mööda klaaslibedat rada, kukkudes ja taas end püsti ajades ning kõva häälega nuttes.
Ma olin näinud, et paljudel vanematel on kombeks oma lapsi karistada: kui sa nüüd kohe ei tule, siis jätan su siia ja lähen ära. Aga ümbrus oli inimtühi ja täiesti vaikne. Hõikasin poisile, et kas ta vajab abi. Laps ignoreeris mind ja jooksis teed mööda edasi. Asi tundus järjest kahtlasem. Pöörasin otsa ringi ja ostustasin jälgida, kuhu ta läheb. Proovisin last kõnetada vene keeles. Seepeale jäi jõnglane seisma ning rühkis läbi võsa ragistades otse minu juurde.
esmaspäev, 19. jaanuar 2015
Elutarkus
Kui midagi ajab sind täiega närvi, siis mõtle, kas see oleks sama oluline ka aasta hiljem.
Kui pole, siis lase sel lihtsalt minna.
Kui pole, siis lase sel lihtsalt minna.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)



