Ühe päevaga kaks vahejuhtumit ülbete bemmiomanikega. Lihtsalt uskumatu.
Bensiinijaam, järjekord. Kuna järjekord on pikk, siis "võtan selle, mis tuleb"- ehk siis tankuri, mis pole minu bensiinipaagi suhtes õigel poolel. Lähen autost välja ja üritan venitada vooliku paagini. Ei ulata. Ok, mõtlen, pööran auto ringi. Istun autosse paagi luuk lahti kork samuti- pööran auto ümber ja mis ma näen- minu taga olev bemari on hõivanud mu koha!!! Õnneks tegutses noormees kiiresti aga ülbus võttis ikka täiega sõnatuks.
Selveri parklast väljasõit. Üks rida paremale, teine vasakule ootavad rohelist tuld. Ühel hetkel sõidab parklast välja bmw 264KRY, ignoreerides kõiki järjekorras ootajaid, punast tuld ning peateel olevat liiklusvoogu- sõidab rahulikult samal ajal moblaga rääkides risti-põiki üle ristmiku.
Vägisi tundub, et vanal anekdoodil: bemaril pole suunatuli põhivarustuses, ja kuna raha kulus auto peale siis lisavarustuse jaoks enam raha ei jätkunud; vastab tõele. Ilmselt oli liigkallis lisavarustuses ka liikluseeskirjade tundmine ning elementaarne viisakus.
teisipäev, 30. juuni 2009
esmaspäev, 29. juuni 2009
Õnne valem
Õnnelikud on inimesed, kes teavad juba varasest lapsepõlvest kelleks saada. Õpivad süvendatult aineid, mis asjasse puutuvad. Hangivad ja uurivad lisainfot. Loovad vajaliku suhtevõrgustiku.
Enamik meist paraku vist nende eelpoolkirjeldatute hulka ei kuulu. Eriti keeruline on meil, „tublidel tüdrukutel“. Kes me oskame võrdselt matemaatikat ja keeli, keemiat ja kunsti. Joonistame, laulame, tantsime, organiseerime ja suhtleme. Kõike mida vaja. Kuni hetkeni kus tuleb teha elukutsevalik, et siis aru saada: me oleme kõiges võrdselt head keskmised.
Mida teha, kui ambitsioonid on kõrgemad kui tegelikud võimed? Kui sa ühel päeval saad aru, et pensionini on jäänud veel 30 (ja ilmselt tegelikkuses veel aastaid rohkem) aastat. Sa töötad juba täna oma võimete piiril. Ülespoole tõusmiseks pole sul kas vajalikke isikuomadusi, tahtmist (= saad aru reaalsest olukorrast) või võimeid. Mida teha need järgijäänud 30 aastat. Vahetada taaskord firmat, et oleks vähemalt vaheldust uute kolleegide, suhete-intriigide ja töötingimuste näol? Astuda samm kõrvale ja alustada millegi täiesti uuega- aga millega? Kui su elus oleks olnud kirg mingi tegevusala vastu, siis sa ju juba ammu teeksid seda. Keskealisena oled kaotanud ka illusioonid ning näed, et maailm on juba täis halbu ja väga halbu keskpäraseid töötegijaid. Kas maailm vajab sinu näol veel üht keskmikku lisaks?
Piirid ja reeglid professionaalsuse mõõtmiseks on ju tegelikult kadunud. Iga talent on ühtlasi multitalent: kirjutab kokaraamatu, disainib kleite, kirjutab ajakirja kolumne ning on hommikuprogrammis saatejuht. Loomulikut teeb veel loodusfotosid ning maalib. Kui vaja siis ka laulab.
Võib-olla polegi tarvidust liigse enesekriitika järele? Kui halb juht või ajakirjanik on oma tööd tehes õnnelik, kas siis ongi oluline mida arvavad teised...
Bussisõit on ajavõit
Positiivsed asjad lihtsalt peavad kirja saama. Ma sõitsin liinibussiga ilmselt sada aastat tagasi. Vahepeal on jõudnud muutuda süsteemid ja riigikord...
Esimesed kümme minutit Googles viisid mind üsna endast välja, kui selgus , et märksõnad "bussijaam", "tallinna bussijaam" ei annagi vasteid?! Tallinna Bussijaamal polegi kodulehte?? et siis e-riik jne.
Läbi mingite linkide jõudsin lõpuks tõeni. Tallinna Bussijaam = Bussireisid.ee. Ja kõik oli kenasti olemas, filtrid hinna ja aja järgi, netis maksmise võimalus jne. Ainus puuduv element- piletit ei saanud välja trükkida, vaid selleks pidi bussijaama kohale minema. Samas see väga traagiline polegi- minema, kui sõita tahad, pead ju nii ehk naa.
Bussijaamas oli samuti väga moodne aparaat, kust pileti välja sai trükkida.
Pisikeseks tõrvatilgaks osutus kogemus, kui selgus, et ma siiski bussiga tagasi sõita ei soovi: kohaliku väikelinna busiijaama kassa teatas, et kuna Bussireisid ning neid haldav operaator on kaks täiesti erinevat juriidilist isikut, siis kahjuks nad teiste firmade pileteid tagasi osta ei saa. Võtsin kõne Bussireisidesse, kust saadeti mind loomulikult pikalt- neil ju raha käes, poogen, et kellelgi jääb minu pärast ehk sõitmata.
Kuna kassa juures oli päris mitu Tallinna pileti soovijat, siis tuli nooruke kassapidaja vastu ja lubas piletid oma personaalsest vastutulekust lähtudes maha ärida. Ja loomulikult sain tunni pärast kõne, et piletid on leidnud uue omaniku.
Igal juhul suur-suur tänu sellele kenale neiule. Ca 600 krooni oleks muidu läinud prügikasti...
Esimesed kümme minutit Googles viisid mind üsna endast välja, kui selgus , et märksõnad "bussijaam", "tallinna bussijaam" ei annagi vasteid?! Tallinna Bussijaamal polegi kodulehte?? et siis e-riik jne.
Läbi mingite linkide jõudsin lõpuks tõeni. Tallinna Bussijaam = Bussireisid.ee. Ja kõik oli kenasti olemas, filtrid hinna ja aja järgi, netis maksmise võimalus jne. Ainus puuduv element- piletit ei saanud välja trükkida, vaid selleks pidi bussijaama kohale minema. Samas see väga traagiline polegi- minema, kui sõita tahad, pead ju nii ehk naa.
Bussijaamas oli samuti väga moodne aparaat, kust pileti välja sai trükkida.
Pisikeseks tõrvatilgaks osutus kogemus, kui selgus, et ma siiski bussiga tagasi sõita ei soovi: kohaliku väikelinna busiijaama kassa teatas, et kuna Bussireisid ning neid haldav operaator on kaks täiesti erinevat juriidilist isikut, siis kahjuks nad teiste firmade pileteid tagasi osta ei saa. Võtsin kõne Bussireisidesse, kust saadeti mind loomulikult pikalt- neil ju raha käes, poogen, et kellelgi jääb minu pärast ehk sõitmata.
Kuna kassa juures oli päris mitu Tallinna pileti soovijat, siis tuli nooruke kassapidaja vastu ja lubas piletid oma personaalsest vastutulekust lähtudes maha ärida. Ja loomulikult sain tunni pärast kõne, et piletid on leidnud uue omaniku.
Igal juhul suur-suur tänu sellele kenale neiule. Ca 600 krooni oleks muidu läinud prügikasti...
reede, 26. juuni 2009
Soileenile jätkuks sildistamisest
Soileeni mõtteavaldus
http://soileen.wordpress.com/2009/06/26/vaimsetest-siltidest/
kaevas üle ühe vana teema, mis mind pikalt on ärritanud. Seesama sildistamine.
Üks kogemus: olin fookusgrupi uuringul vaatlejaks. Inimestele näidati fotosid, mille põhjal pidid nad fantaseerima- kes see inimene on, kellena töötab, hobid jne. Tõsiselt hämmastav oli minu jaoks tulemus- kui sarnased ja tugevad on meie tekkivad stereotüübid ainult välimuse põhjal ning kui põhjalikud need on. Ühe foto põhjal pannakse paika inimese elulugu...
Rääkige suvalise personalitöötajaga, ja te hämmastute, kui kitsalt raamides meid kõiki (ja meie CV-sid) vaadatakse. Ok- loomulikult pole tööandjal aega mängida ja valmidust riskida. Aga kui näiteks inimesel, kes on aastaid olnud õnnetu õmblejaametis peaks tekkima ühel ilusal päeval neljakümnendates soov saada näiteks..raamatupidajaks, ostujuhiks midaiganes, siis on see sama hästi kui võimatu (kui sul pole just tutvusi). Sind on paika pandud.
Eriti armsad on igasugu koolitustel läbiviidavad u 20 küsimusega isiksusetestid, mis lahterdavad sind ja su kolleege erinevateks värvideks/isiksusetüüpideks.
Kõige kurvem on, et sildistamine hakkab peale lasteaias- koolis. See laps on "introvertne", "liidriomadustega", "sa oskad halvasti matemaatikat" jne jne. Ja laps jääbki öeldut uskuma, kasvades üles näiteks teadmisega, et ega temast reaalainetes ikkagi asja ei saa- kuigi tegelikult oli tegemist laisa õpetajaga ning hilisema enesesisenduse ning minnalaskmisega.
Jah, täiskasvanud inimene omab adekvaatset enesehinnagut ja teab, kes ta on ning kes ta pole. Aga mõttetu energiakulu stereotüüpide murdmiseks ning enese tõestamiseks... milleks.
http://soileen.wordpress.com/2009/06/26/vaimsetest-siltidest/
kaevas üle ühe vana teema, mis mind pikalt on ärritanud. Seesama sildistamine.
Üks kogemus: olin fookusgrupi uuringul vaatlejaks. Inimestele näidati fotosid, mille põhjal pidid nad fantaseerima- kes see inimene on, kellena töötab, hobid jne. Tõsiselt hämmastav oli minu jaoks tulemus- kui sarnased ja tugevad on meie tekkivad stereotüübid ainult välimuse põhjal ning kui põhjalikud need on. Ühe foto põhjal pannakse paika inimese elulugu...
Rääkige suvalise personalitöötajaga, ja te hämmastute, kui kitsalt raamides meid kõiki (ja meie CV-sid) vaadatakse. Ok- loomulikult pole tööandjal aega mängida ja valmidust riskida. Aga kui näiteks inimesel, kes on aastaid olnud õnnetu õmblejaametis peaks tekkima ühel ilusal päeval neljakümnendates soov saada näiteks..raamatupidajaks, ostujuhiks midaiganes, siis on see sama hästi kui võimatu (kui sul pole just tutvusi). Sind on paika pandud.
Eriti armsad on igasugu koolitustel läbiviidavad u 20 küsimusega isiksusetestid, mis lahterdavad sind ja su kolleege erinevateks värvideks/isiksusetüüpideks.
Kõige kurvem on, et sildistamine hakkab peale lasteaias- koolis. See laps on "introvertne", "liidriomadustega", "sa oskad halvasti matemaatikat" jne jne. Ja laps jääbki öeldut uskuma, kasvades üles näiteks teadmisega, et ega temast reaalainetes ikkagi asja ei saa- kuigi tegelikult oli tegemist laisa õpetajaga ning hilisema enesesisenduse ning minnalaskmisega.
Jah, täiskasvanud inimene omab adekvaatset enesehinnagut ja teab, kes ta on ning kes ta pole. Aga mõttetu energiakulu stereotüüpide murdmiseks ning enese tõestamiseks... milleks.
esmaspäev, 22. juuni 2009
L. Tungal "Samet ja saepuru"
Ma pean ausalt tunnistama, et esimene emotsioon läbiloetud raamatut käest pannes oli pettumus ja nördimus: jälle jäi jutt pooleli. Et kas kolme(?) eraldi raamatu asemel poleks saanud koondada romaani ühte raamatusse kokku? Ma saan aru, et ega kirjastajad suuri kasumeid ei teeni, aga ikkagi tundub pisut palju ka lemmikkirjaniku eest maksta 3 x300 krooni, kui võiks olla ühe raamatu eest näiteks 500 krooni.
No näed, majanduskriis on ka mind raha lugema pannud.
Kuna hiljuti sai loetud S. Oksase "Puhastust", siis pigem tekkis võrdlusmoment nimetatuga, kui käesoleva raamatu esimese osaga. Erinevalt "Puhastusest" see raamat kõnetas mind. Kuigi ma olen sündinud ca 20 aastat hiljem- ma mäletan seda kõike. Minu jaoks suur väärtus selles raamatus oli just nimelt see nn äratundmisrõõm. Ma mäletan neid laule, ma mäletan defitsiiti. Ma mäletan neid anekdoote ja jutte, mida raamatus kirjeldati. Praegu tundub mulle, et see, mis mind "Puhastuse" juures häiris, oligi mitte-eestilikkus, palju draamat ja tegevusliine.
Leelo Tungla raamat on lihtne. Kedagi ei tapeta ega vägistata, aga raamatust õhkub meeletut kurbust. Õrna hingega, nagu ma olen, nutsin ikka mitu taskurätikut läbimärjaks. Väga võimalik, et mul on primitiivne maitse, aga mulle meeldib Leelo Tungla stiil: ühel hetkel ajab ta sind südamest naerma ning teisel nutad silmad peast. Tema puhul vastab ilmselt ka tõele, et kõik kirjanikud kirjutavad ühte sama lugu, seni, kuni jõuavad lõpuks tuumani. Kui mõelda "Kirju liblika suve" ning Pille-lugudest, siis korduvad raamatust raamatusse kaks motiivi. Emaarmastusest ilma jäänud laps, kes kõigest hoolimata ema meeletult igatseb ning suur-tugev-tark ja hea "näärivanast" isa.
See, et minategelaseks oli valitud laps, andis samuti raamatule plussi juurde. Kui võrrelda näiteks Heljo Männi mälestustega, kus nimesid ja sugulusliine sai lõpuks liiga palju. Lapse positsioon (kas teadlikult või siis kogemata) võimaldas rääkida ainult lähedastest inimestest, nendest kes elu kuidagimoodi mõjutasid ja korda läksid. Nagu ta "Neistsi Maarjas.." kirjutas a la (mälu järgi): suured inimesed mäletavad sündmusi, mina (st laps) mäletan emotsioone. Seda, mida ma tundsin, kui ei saanud koolimaja suurt ust lahti.
Just need emotsioonid ja tunded teevadki selle raamatu minu jaoks heaks. See, et raamat pole vaid sündmuste jada.
Igaljuhul, ma juba väga-väga ootan järgmist osa. Kas väikese Leelo ema tuleb tagasi...
No näed, majanduskriis on ka mind raha lugema pannud.
Kuna hiljuti sai loetud S. Oksase "Puhastust", siis pigem tekkis võrdlusmoment nimetatuga, kui käesoleva raamatu esimese osaga. Erinevalt "Puhastusest" see raamat kõnetas mind. Kuigi ma olen sündinud ca 20 aastat hiljem- ma mäletan seda kõike. Minu jaoks suur väärtus selles raamatus oli just nimelt see nn äratundmisrõõm. Ma mäletan neid laule, ma mäletan defitsiiti. Ma mäletan neid anekdoote ja jutte, mida raamatus kirjeldati. Praegu tundub mulle, et see, mis mind "Puhastuse" juures häiris, oligi mitte-eestilikkus, palju draamat ja tegevusliine.
Leelo Tungla raamat on lihtne. Kedagi ei tapeta ega vägistata, aga raamatust õhkub meeletut kurbust. Õrna hingega, nagu ma olen, nutsin ikka mitu taskurätikut läbimärjaks. Väga võimalik, et mul on primitiivne maitse, aga mulle meeldib Leelo Tungla stiil: ühel hetkel ajab ta sind südamest naerma ning teisel nutad silmad peast. Tema puhul vastab ilmselt ka tõele, et kõik kirjanikud kirjutavad ühte sama lugu, seni, kuni jõuavad lõpuks tuumani. Kui mõelda "Kirju liblika suve" ning Pille-lugudest, siis korduvad raamatust raamatusse kaks motiivi. Emaarmastusest ilma jäänud laps, kes kõigest hoolimata ema meeletult igatseb ning suur-tugev-tark ja hea "näärivanast" isa.
See, et minategelaseks oli valitud laps, andis samuti raamatule plussi juurde. Kui võrrelda näiteks Heljo Männi mälestustega, kus nimesid ja sugulusliine sai lõpuks liiga palju. Lapse positsioon (kas teadlikult või siis kogemata) võimaldas rääkida ainult lähedastest inimestest, nendest kes elu kuidagimoodi mõjutasid ja korda läksid. Nagu ta "Neistsi Maarjas.." kirjutas a la (mälu järgi): suured inimesed mäletavad sündmusi, mina (st laps) mäletan emotsioone. Seda, mida ma tundsin, kui ei saanud koolimaja suurt ust lahti.
Just need emotsioonid ja tunded teevadki selle raamatu minu jaoks heaks. See, et raamat pole vaid sündmuste jada.
Igaljuhul, ma juba väga-väga ootan järgmist osa. Kas väikese Leelo ema tuleb tagasi...
Teretulemast id-riiki...
Üldiselt saan ma arvutitega hästi läbi. Reeglina olen ma saanud väiksemad jamad ülimat järjekindlust rakendades alati lahendatud.
Aga ID kaardi rakendamisega on mingi zombe. No ei ole see minu teema.
Eelmisel korral, peale tunniajast "mängimist", sai mul siiber ning tegin selle makse ikkagi Hansapanga kontoris, kus täiesti tuim noormees kasseeris mult saamatuse eest 15 krooni (!!)(Hansapanga edu ilmselt põhinebki minusugustel laiskvorstidel, kes ei viitsi oma rahasid normaalsemasse panka üle viia??).
Paraku nõuab elu oma, ja olin sunnitud Idkaardi varustuse taaskord välja otsima. Peale 15 minutilist koodi sisestamist, sain aru, et tegemist oli vale koodiga. Õnneks pole paroolisisesestusel valede sisestuste piiranguid..:). OK, kood sai õigeks. Siis selgus, et minu arvuti on jõudnud vahepeal ära kaotada id kaardi sertifikaadi... Kogu selle mässamise taustal erilise irooniana lehel plinkivad bannerid: ID kaart on kiire, ID kaart on turvaline..
45 minuti pärast, peale korduvaid reinstalleerimisi, restarte ja muidu mängimist olin ma lõpuks jõudnud nii kaugele, et maksekorraldus oli täidetud.
Aga- võta näpust, liiga vara rõõmustasin. "Allkirjasta" nõudis Hansapank, vajutan nupule ja vastuseks teade "Palun kontrollige, kas id-kaardi lugejas on teie kaart..." WTF, MIS MÕTTES????!!!!
Seal mu teekond ka lõppes, kuna peale "Tagasi" nupu rohkem võimalusi polnud. Kuna kell oli 1 öösel ja kogu see tunnine mässamine oli mind tõsiselt väsitanud, siis sinnapaika see jäigi.
Jah, ma olen sellel teemal rumal. Ja tõesti ei saa aru, kuidas see ID kaart ikkagi turvalisem on. Paroolikaardi puhul peaks varas saama mu paroolikaardi ning peksma välja kaks parooli: kasutajatunnuse ning püsiparooli. ID-kaardi puhul piisab ühe parooli "väljapeksmisest" ning paroolikaardi ja rahakoti varastamisest. Või on "parem turvalisus" loodud eeldusele, et Id-kaardiga on niipalju mässamist, et nagunii ükski paharett ei viitsi...
Ja olgu, turvalisus turvalisuseks. Aga miks pole MINUL õigust otsustada OMA rahade üle. Kui ma olen valmis ilma jääma suuremast summast, siis võiks mulle see õigus ju jääda. Miks otsustab pank, et minu piir on 3000 krooni..
Kuuldavasti on olemas mingi imepärane Pin-kalkulaator, mida Hansapanga teenindaja mulle pakkuda ei taibanud (ei tahtnud?). Tuleb siis taaskord Hansapanga kontorisse vantsida. Või oleks kergem tee siiski oma rahad Nordeasse üle tõsta?...
Aga ID kaardi rakendamisega on mingi zombe. No ei ole see minu teema.
Eelmisel korral, peale tunniajast "mängimist", sai mul siiber ning tegin selle makse ikkagi Hansapanga kontoris, kus täiesti tuim noormees kasseeris mult saamatuse eest 15 krooni (!!)(Hansapanga edu ilmselt põhinebki minusugustel laiskvorstidel, kes ei viitsi oma rahasid normaalsemasse panka üle viia??).
Paraku nõuab elu oma, ja olin sunnitud Idkaardi varustuse taaskord välja otsima. Peale 15 minutilist koodi sisestamist, sain aru, et tegemist oli vale koodiga. Õnneks pole paroolisisesestusel valede sisestuste piiranguid..:). OK, kood sai õigeks. Siis selgus, et minu arvuti on jõudnud vahepeal ära kaotada id kaardi sertifikaadi... Kogu selle mässamise taustal erilise irooniana lehel plinkivad bannerid: ID kaart on kiire, ID kaart on turvaline..
45 minuti pärast, peale korduvaid reinstalleerimisi, restarte ja muidu mängimist olin ma lõpuks jõudnud nii kaugele, et maksekorraldus oli täidetud.
Aga- võta näpust, liiga vara rõõmustasin. "Allkirjasta" nõudis Hansapank, vajutan nupule ja vastuseks teade "Palun kontrollige, kas id-kaardi lugejas on teie kaart..." WTF, MIS MÕTTES????!!!!
Seal mu teekond ka lõppes, kuna peale "Tagasi" nupu rohkem võimalusi polnud. Kuna kell oli 1 öösel ja kogu see tunnine mässamine oli mind tõsiselt väsitanud, siis sinnapaika see jäigi.
Jah, ma olen sellel teemal rumal. Ja tõesti ei saa aru, kuidas see ID kaart ikkagi turvalisem on. Paroolikaardi puhul peaks varas saama mu paroolikaardi ning peksma välja kaks parooli: kasutajatunnuse ning püsiparooli. ID-kaardi puhul piisab ühe parooli "väljapeksmisest" ning paroolikaardi ja rahakoti varastamisest. Või on "parem turvalisus" loodud eeldusele, et Id-kaardiga on niipalju mässamist, et nagunii ükski paharett ei viitsi...
Ja olgu, turvalisus turvalisuseks. Aga miks pole MINUL õigust otsustada OMA rahade üle. Kui ma olen valmis ilma jääma suuremast summast, siis võiks mulle see õigus ju jääda. Miks otsustab pank, et minu piir on 3000 krooni..
Kuuldavasti on olemas mingi imepärane Pin-kalkulaator, mida Hansapanga teenindaja mulle pakkuda ei taibanud (ei tahtnud?). Tuleb siis taaskord Hansapanga kontorisse vantsida. Või oleks kergem tee siiski oma rahad Nordeasse üle tõsta?...
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)