Eile lugesin ühe hingetõmbega läbi Sofi Oksase „Puhastuse“. Tõsiselt lummav raamat. Ma ei usu, et suudaksin seda raamatut veel teist korda lugeda- tegelikult mulle ei meeldi selline julmus, vägivald.Temaatika iseenest polnud ju midagi uut- kui viimati loetutest meenutada- Seltsimees laps, Kaks kaptenit, Arbati lapsed, Gulaagi arhipelaag..
Aga mõned mõtted jäid kummitama.
Kust ja miks on eestlastesse tekkinud selline veneviha. Jah, nõus- püssiga sõdur polnud kindlasti midagi meeldivat- aga samas pole see viha ju ratsionaalne. Sigadusi tegid muu hulgas- nagu ka antud raamatust oli lugeda, meie endi kaasmaalased. Vene rahvas kannatas Stalini repressioonide käes ka ise ja enamgi veel. Enne NL elasid EW ju samuti eestlased. Migrantidena saabusid meile ju mitte ainult venelased vaid kõikide sõbralike vennasriikide rahvad. Aga nad rääkisid vene keeles, käitusid teisiti st slaavipäraselt, neid oli enamuses nad domineerisid.
Ma mäletan oma vanaisa veneviha. Ja oi seda õudust, kui üks poegadest vene naise võttis.
