Vaktsineeritud.

Õhtul saatsin perearstile kirja ja hommikul tuli kõne. Tuldagu, tehtagu. 
A mu mees tahaks ka, küsisin? Palun.

Kuidas ma ennast tunnen?

Tajun kinnisilmi satelliitide liikumist, 5G seadmed saavutavad minu läheduses maksimumlevi, arvutid ja valitsus suudavad mulle käsklusi anda, ja oma Huawei telefoniga saan läbi vastava äpi abikaasat juhtida, öösiti helendan, nahk muutub rohekamaks, tunnen suurt vajadust viibida päevast olulise osa vees, juba suudan olla tund aega hingamata vee all. Igapäevast elu võib veel pisut segada see, et olen ka surnud, aga muid kõrvaltoimeid ei näi esinevat. (Internetist)

Ooteruum oli täis u 30- 50 aastaseid inimesi. Perearst ütles, et nad teevad täna kokku 220 süsti ja kuna 10 doosi asemel tuleb välja 11, siis selle 11. doosi me saamegi. 

Midagi ei küsitud, palavikku ei mõõdetud. Aga ooteruumis oli selline sõbralik ja mõnus meeleolu. Mõni küsis küsimusi, arstil oli aega vastata. Võttis aega max 2 minutit ja pärast pidi 15 min ootama. Ning puugisüstiga võiks mingi 4 nädalat vahe olla, ütles arst.

Ja pärast tuli meilile riigiportaalist kiri järgmise doosi kohta. Töötab küll :)

Mul oli kenasti paratsetamool valmis pandud. Aga, ei mul, ega mu mehel- absoluutselt mitte midagi !

Siin on kaks võimalust. Kas jooksebki piir nr 5 juurest. Mu 2 aastat nooremal õel läks täpselt stsenaariumi järgi. Nagu lubatud, siis 6 tundi hiljem tõusis 39 palavik ja oli väga karm öö. 

Teine võimalus, et kuigi lubati Astrat, siis tegelikult süstiti sputnikut või platseebot. Mul oli tõeline energiapuhang. Terve öö oli nagu Ritsik ütles - soekullus ( kas pole tore sõna). Ma ei suutnud magada ( ootasin millal palavik algab :)?). Ma pole iial oma elus nädalavahetusel nii vara ärganud Ja järgmine päev oleks võinud müüre lõhkuda :) kuna müüre polnud, siis tegin pika tiiru väljas ja õhtuks oli adrenaliin lahtunud ning 2.öö magasin kui lapsuke.
Kolleegide kogemus ütleb, et 50 + vanusegrupis tekib reaktsioon 3.-4. päeval. Õnneks peavalu, mitte palavik. Näis siis :)

Ausalt öeldes on mul seda postitust tehes väga kahetised tunded. Mul on päriselt, siiralt, kahju kõikidest vanainimestest, töölistest. teenindajatest,  kultuuritöötajatest ja noortest, kes tahaksid pidutseda ja  kes tahaks, aga pole saanud vaktsiini.
Aga see ei ole ju minu süü? Õigustuseks ehk see, et ma oleks olnud nagunii järgmises detsiilis.

Teisalt on mul ülevoolavalt hea meel. 
Jah. Ma tean. Ma endiselt nakkun ja nakatan. Aga. Ma tahan normaalsust. 

Sõritsa kirjutas viimases LPs hea tähelepaneku. Kui me istume kodus ja ei puutu kokku võõraste bakterite, keskkondade ja inimestega. Oleme järjest haavatavamad. Nüüd on mu organismil vähemalt know how, kuidas hakkama saada.

Ma saan lõpuks ometi minna töö juurde, vanemate juurde. Mu mehel on tööalaselt palju kontakte, enam ei pea põdema, et tassib midagi koju. Me saame taas pidada sünnipäevi. Ja puhkus!! ma pole aasta aega võtnud puhkust, sest kui oled nagunii kodus, mis mõte on võtta puhkus, et olla... kodus.
Meiega on nüüd korras. 

mu vanemad ok
mu mehe venna pere ok
minu õe pere ok
ja minu pere ok

meil on vaktsineerimata ainult täisealised ja alaealised lapsed. Täiskasvanud lapsi on meil kamba peale kokku 4. 
Neist üks on koroona läbi põdenud; üks on korda 4-5 olnud lähikontaktne ja selle põhjal tundub, et immuunne :) ja üks ( minu oma:)) on vaktsiinivastane.

Nii. Ja nüüd hakkan ma unistama sellest, et istuda lennukisse või autosse ja sõita... kuhugi...

Sõitsin täna liftiga. Lift peatus. Mu venelasest naaber heitis küsiva pilgu, nagu praegu kombeks. Et kas on ok liituda. Jah, noogutan armulikult. Ma olen vaktsineeritud. See pilk oli hindamatu...