Nii kuum

Tõmbasin jalga oma tumesinised lühikesed püksid, ja kõndisin mere äärde. Mul on siit mingi 3 kilomeetrit minna. Paras jalutuskäik.

Ma olen järvede ääres sündinud ja kasvanud. Kuigi, südamest aus olles, ei ole  vesi üldse minu element. Mul on nõrgad käed- mu kehalise õpetaja oli alati meeleheitel, kui ma üritasin palli või granaati visata. Sõjas laseksin ma kindlapeale iseeenda õhku. Sest ma ei suuda üle meetri visata.
25 meetrit sain esimese kooli basseinis siiski ujutud ja seega, ametlikult on mul ujumisoskus käes.

Siin, kus ma elan, on ka järv. Aga kuna see on eestimaalastest üle ujutatud ja alatasa sinivetikaid täis. Siis ma ei armasta seal käia.

Meres ma ujuda ei saa. Esiteks on merevesi alati külm.  Ma arvan, et sobiv temperatuur võiks olla 38 kraadi. Teiseks on meri madal. Kui sa pead käima kilomeetreid, et jõua vöökohani, siis tundub kõhu vettekastmine ja märjakstegemine elu ületamatuim katsumus. Ma lihtsalt ei suuda.
Seega, ma pole Eesti meres vist... väga ammu ujunud. Kui üldse?

Mulle meeldib meres kõndida. Ma võin seda teha kilomeetrite kaupa. Selle järgi, kas see on võimalik, valin ma alati ka puhkuskoha ( tavaliselt ebaõnnestunult, kuna mujal pole sellise põhjaga ja nii madalat merd, kui Eestis). Eestis meeldib mulle see koht, kus koerad ja hobused ujumas käivad. Seal on vähe rahvast, ma saan veega pritsida ja kedagi ei huvita.

Jõudsin mere äärde. Ja tead. See vesi oli KUUM. Nii kuum ja nii soe, et ma läksin ujuma!!! Ma olin unustanud, kui mõnus see on, kui vesi jahutab, kuidas soolane laine käib üle näo. Nii hea.



Tõmbasin oma tumesinised lühkarid taas jalga. Ja hakkasin kodupoole kõndima. Kõndides tunnen, et midagi häirib. Mu
püksitagumiku küljes oli valge pesulõks...