V. Mikita Lindvistika

Nii, nagu eelminegi, on ka see raamat väga eklektiline. Algus on kuiv ja akadeemilisem- meeletult on võõrsõnu. (Ma ei tea, mis teema sellega on, et alati juhtun neid, mida peaks lugema e- raamatuna, et võõrsõnade leksikon, märkmete ja allajoonimise funktsioon oleks olemas; hoopis paberraamatuna...:))
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.

Nagu oma varasemas raamatus üritab Mikita sõnastada eestlust ja Eesti Lugu. Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid  paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine  Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud.  Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.

Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.
Mina veel mäletan neid paiku ja kohti ja puid ja metsi. Minu laps enam mitte.

Ma ei saa seda raamatut soovitada ka noorematele- hiljuti avaldati uurimus, et tänapäeva lapsed ja noored, Y ja milleeniumipõlvkonnad, lausa kardavad metsa.
Minust pisut nooremad avaldasid Eesti ajaloo II köite, ehk siis tehes täpselt seda, millele Mikita viitab: me oleme täna keskendunud Euroopale, " me tahame ikka veel kõike teha " nii nagu teised", "nagu on kombeks tsiviliseeritud maailmas" ja ei oska seejuures õieti ise nimetada ühtegi eesti kultuuri unikaalset nähtust või omadust". 
Mulle meeldib, kuidas Mikita toob välja perifeeria, piiririigi ja piirikoosluste eelised. Aga noored ei taha provintsi. Noored tahavad, et Eesti oleks keskus.

Need noored on unustanud meie esivanemate ja korilaste ellujäämisinstinkti. " Tavaline " toit on saatanast ja rikub tervist. Veganid on võõrdunud, uued eestlased. Sest biofiilia on eestlastel veres. "Taimed hingavad, järelikult on nemadki hingelised.". Ja nii nagu loomi peaks kasvatama, kohtlema ja tapma väärikalt, ei tohiks ka kapsasse või kartulisse suhtuda lugupidamatult. Surm on loomulik osa eluringist.

Meie põlvkond on see servapõlvkond. Kuna me mäletame, kuna meil on veel alles kodu- ja kodustatud metsad ja paigad,  siis meie veel saaksime. Kuna meie põlvkonnas on veel kõne, nimede ja kommete järgi võimalik kindlaks teha lõuna - ja põhjaeestlased. Me oleme oma kodukohas veel "selle" tütred ja pojad.
Meie saaksime need kombed ja mälestused alles hoida. Hoida elus need Eesti ja  eesti lood.

Aga - miks? Kellele on vaja pärimusi. Neid teadmisi. Mälestusi. Konservatiivsust....
Mikita ja Kivirähk on mingis mõttes väga sarnased, osates kokku võtta eestlase peamised jooned, väärtused. Mõlemad on natuke hullud ja vaimukad.
Aga Kivirähk, laseb minna. Laseb sellel kõigel kaduda. Me õpime leiba sööma ja majades elama.

Mikita soovitab üht ja teist tulevate põlvede jaoks säilitada- miks? Kellele?
Ka tema tulevikunägemus ei kujuta rahvus- konservatiivset reservaati. Vastupidi, ta usub, et islamil ja ugri. mugril võib olla nii mitugi kokkupuutekohta. Ja kliimapõgenikest ei pääse me nii ehk naa.

Mikita põhjendab oma ettepanekuid kahe argumendiga: et vähem viriseda, end, kui rahvust pisendada ja rohkem keskenduda positiivsele, väärtuslikule. Selle, mida meil on ja teistel pole. Olla selle üle uhke.
Ja teine põhjus, mitte üritada sarnaneda Euroopaga, vaid leida oma eesti kultuuri unikaalsed jooned. Metsik Eesti, Roheline Eesti. Eesti on suurepärane introvertide kaitseala.

Ning jah. need argumendid on pädevad. EAS otsib just praegu Eesti lugu. Turunduse esimene reegel on: eristu. Aga kas Mikita lugudest on kasu maailmas, kus rahvuslus ei ole enam moes? Maailmas mis paratamatult globaliseerub ja kus eestlane olemine ei ole enam popp.

Maailm mida ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.

Aga see selleks. Lisaks Eesti Loole on seal raamatus veel mitmeid põnevaid teemaarendusi, millest spetsid võiks kinni haakida.
Päris huvitav on hüpotees nn vanast ajust. Kuna lapsed ei kasuta enam " vana aju" ehk siis lõhnu, maitseid ja puudutusi, kas võib see olla põhjus, miks meil on nii palju rikutud psüühikaga lapsi?

Tema käsitlus eestlaste religioonist on lausa - vau! Kui oskaks ise nii hästi öelda:)
Eestlane " teab " justkui paljusid asju, kuid tal on väga raske öelda, kas ta neid ka seejuures "usub".
Eestlane ei ihka igavest elu, ta ihkab elu, mis ei oleks igav

Ma olen täpselt see eestlane, kellest Mikita räägib.
Väga raske on arvustada midagi, millesse sa ise usud ja mis kirjeldab täpselt sind.

Mis mõtet on otsida, kui me juba algusest peale teame, mida otsime