Aastapäev

Kui ma olen president, siis muutub seaduseks ja reegliks, et paraad ning vastuvõtt toimuvad järjekorras Põhja-Lääne-Lõuna-Kesk ja Ida Eestis.
Ehk siis ühel aastal Tallinnas, teisel kas Pärnus-Haapsalus või Kuressaares.
Kolmandal aastal Tartus või Viljandis või Valgas- Võrus. Ja neljandal aastal Narvas või Jõhvis-Rakveres ning seejärel Paide kandis.

Pealinnast oleks kutsutud valitsuse liikmed, diplomaatiline korpus. Üle riigi oleksid kohal konkreetse aasta teenetemärkide- riiklike autasude saajad. Riigikogust saaksid kutse ainult vastava piirkonna saadikud ning ülejäänud külalised oleksid samuti ainult peo-piirkondadest.

Kui külalisi saab liiga palju, siis saavad eelise paarid, kes kannavad sama perekonnanime.
Proportsionaalselt rohkem kutsuksin ma ettevõtjaid. Mitte ainult popse ja start-uppe, vaid piirkonna suurimaid tööandjaid ja maksumaksjaid, kes meid reaalselt toidavad ja katavad.

Sellel üritusel ei pakuta tilkagi alkoholi. Tervitusjoogiks on Eesti maailmaklassi rikkus: puhas (Värska) vesi. Või siis kali või mõdu või minugipoolest jõhvikamorss.
Kuna oma lemmiklaulja-näitleja ja aeroobikatreeneri kutsun pärast hoopis koju, siis  napsi võtame seal.

Aastapäeva kontserdil on keelatud masendavad matuselaulud. Välja arvatud hümn. Meil on sünnipäev ja see tähendab rõõmu. Me rõõmustame oma kodumaa üle.
Mu kõne keskendub saavutustele ja kordaminekutele. See on tähtpäev, kus me vaatame uhkusega tagasi sellele, mis hästi ning paneme paika järgmise aasta eesmärgid.
Mitte probleemid, aga väljakutsed, mille kallale entusiasmi ja hasardiga asuda. Küsimus pole sõnades, vaid nende esitamise viisis.

Ma teen seda, et anda telekat vaatavatele lastele sõnum. Pidu saab pidada ka alkoholita, tee tööd- ja sa väärid tunnustust. Edu sünnitab enesekindluse ja see omakorda edu ning positiivne mõtlemine viib edasi.