Kus lõppeb kodumaa?

Mu tuttav töötab firmas, mis asub Tallinnast ca 180 km ida suunas. Nende16-st juhtkonna liikmest ja tippspetsialistist on kohalikud vaid 4. Ülejäänud käivad tööl vähemalt 60 km kauguselt. Miks tööandja kohalikke ei palka?

Spetsialistidega on muna kana küsimus- kumb on varem- kas tööjõud või töökohad. Kui linnas on liialdatult näiteks 2-3 asutust, mis vajavad finantsjuhti, siis selge, et uued tööturule sisenejad pole pimedad ja rumalad. Nad saavad aru, et töökoht vabaneb vaid juhul, kui praegune töötaja, kes muuhulgas on nende ema naaber, läheb pensionile või sureb ära. Võimalus, et ta lahti lastakse- pole tõenäoline, kuna praeguse töötaja tööandja on tema lapsepõlvesõber, nende lapsed mängivad koos ja vanemad on eluaeg läbi käinud...

Lihttööliste puhul kehtivad makro-reeglid. Kui inimene saab sama tootlikuse eest Soomest inimväärse palga, ei saa talle seda pahaks panna. Nii on neil pidevalt tööjõu puudus.
Miks ei võiks palgata töötajaid lähematest linnadest? No vaatame- esimene buss hommikul jõuab lähimast Eesti Vabariigi linnast teise Eesti Vabariigi linna kell 10.20. Rong 17.44.....

Miks inimesed tööle lähemale ei koli?
Sest elu on õpetanud- töökohad tulevad ja lähevad, aga edasi peab ka elama. Neil on mujal kodud ning elukaaslased soovivad ka tööl käia. Hiljuti tuli tööle noor spetsialist- lisaks sellele, et tema abikaasa ei leidnud tööd (mis oli ootuspärane), selgus,  et selles linnas on praktiliselt olematu kinnisvara- ja üürikorterite turg. Tänaseks on ta elukoha ning abikaasale töö leidnud samuti kilomeetreid töökohast eemal.

See kõik on kirjas, et tõestada- jah, ma tean. Töö-elu ja äri provintsis on kepp, rist ja viletsus ning väga kallis. Mul on siin laual ühe Lõuna-Eesti asula küttearve, mille mwh on 108 - ükssada kaheksa eurot. Mina maksan 60....

Ja ometi, lugedes kommentaare ja põhjendusi miks EI peaks olema ERMi, kolima ministeeriumeid ning sisekaitseakadeemiaid, veendun ma järjest enam just nende põhjenduste pärast- k.a., et "meil pole raha" me just peame kolima. Kolima, enne kui pole hilja. Jah, meie maaeleu on surnud- elagu maaelu. Aga veel on võimalik päästa Eesti linnu. Ma vähemalt loodan.
Selge, et mingi riigiasutuse kolimine on pigem imagoloogiline sõnum ja pigem kulu kui tulu. Aga eraettevõtete osas pole veel hilja. Ja ma usun, et on veel võimalik midagi muuta.

See on nüüd see koht, kus riik saaks muuta, suunata, mõjutada samal ajal riske hajutades. Pole vaja uut Kreenholmi või Võhmat. Riik saab anda maksu/erisoodustusi töötajate logistikale, väljaõppele, investeeringutele jne provintsis. neis linnades, kus me soovime, et elu säiliks.Vaadata üle prioriteedid ning küsida otse-kas me tahame, et viie aasta pärast asub ülevalt Peipsit esimene asustatud punkt Rakveres ning altpoolt tulles, peale kummituslinnade Valga-Võru läbimist leiab elu alles Tartus.
Mina ei taha. 

Globaalselt võttes on see loomulikult ebaratsionaalne ja arusaamatu. Miks ei võiks saada Tallinnast uus San Marino või Monaco- efektiivne, säästlik, toimiv. Maailmas on miljoneid, kes oleksid nõus asustama meie puhta looduse, joogivee, metsa  ja maa. Aga vähemalt minul on kade ja kahju- ise ei ela, aga teistele ka anda ei tahaks.

Ma olen viimasel ajal väga tihti mõelnud, miks mõned riigid on suuremad kui teised. Miks Eesti piir ei jookse Laadoga juurest Vislani? Olen näinud mitut uuringut, mis tõestavad- rahvusel pole iseloomu. Aga ehk on eestlased ka siin üks erand?  Ma kohe kuidagi selgelt kujutan ette, kuidas meie muinasisad arutlesid- pragmaatiliselt, säästlikult, ratsionaalselt pole meil mõistlik rapsida ja rabeleda, vallutada ja laiendada. Meil siin kodus niigi hea. Ahh, ups, kindlasti ei kasutanud nad sõna "meil" vaid "mul". Noh võeti  Petseri tagant maad ära, tühja sest- kõigile jagub, ongi meil vähem harida, maksta ja hallata.
Lihtsam, kompaktsem ja odavam?

Kus saaks anda allkirja haldusreformi toetuseks?