Palgid ja pinnud

uue telefoni ostsin. Kõik ilus ja kena, aga innovatiivne tootearendusprotsess on  eemaldanud audioväljundi, mille sisse saaks panna juhtmega kõrvaklappide otsiku. Olgem siis popid ja noortepärased ja kasutagem BT klappe.

Pärast seda, kui olin neid otsinud nii mustikavarte, kui ka maasikalehtede vahelt sain aru, et toas jah, palun. Ilmselt isegi tänaval, kus kõnnid mõõdetud ja rahulikul sammul. Aga minu elustiiliga kahjuks ei sobi. Kaovad ära. Mees küll soovitas- nagu vormelisõitjatel, et teibi kleeplindiga kõrva külge, aga .. ma siiski vähemalt üritan olla daam.

Aga ma olen ju geenius, eks.. Vaatan telefoni ja tuleb idee- usb auk, kui sinna lisada vastav adapter, saabki ju klappide juhtmeotsiku ühendada?

Tehtud. Mõeldud.

panen klapid kõrva, lähen õue ja hakkan kuulama oma iganädalast poliitikasaadet. Heli on pisut kehv, aga keeran kõvemaks, ja pole hullu.

Kas te olete märganud, et paljudel  meie kaasmaalastel on soov jagada oma lemmiklaule ka teiste inimestega?  Neil on sageli kaasas mitte pisike, vaid täitsa korralik stereoseade mida nad siis volüüm põhjas pargil, tänaval jne kuulavad. Tavaliselt venekeelset räppi. Aga tegelikult  poleks vahet. Minu muusikamaitse on nii ehk naa teistsugune ja mind häirib.

No vot siis. Kõnnin klapid peas ja möödun taas ühest diskorist, kes heli põhjas kuulab pargipingil oma muusikat. Saadan talle hävitava pilgu. Läbi päikeseprillide, muidugi. Tüüp irvitab vastu.

Poliitikasaade saab läbi, võtan klapid peast et helistada ja... saan aru, et saade mängib endiselt. Mul ei ole klappe peas. Heli tuleb telefonist. Mitte klappidest....

Chatgtp andis mulle armulikult teada, et nii ei saa mitte, et vaja on aktiivset DAC adapterit...

Õunahoidised

Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.

Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.

Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.

Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.

virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.

aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.

Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvale

ma olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.

Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.

Nädal 30

 

Ma ei viitsi praegu vaatama minna, kumb on staažikam järjepidev blogija Eveliis või Mallukas?

Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...

Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi. 
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha  selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel. 

Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.

Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt.  Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla.  Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse. 

Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

Da Vinci Genius

Ma jään jonnakalt oma arvamuse juurde, et Jules Verne ja Leonardo da Vinci olid inimesed tulevikust, kes ajarändasid ja siis kaasaegseid imestama panid.

Olen rohkem Michelangelo fänn, seega väga palju Vincist ei tea, aga niipalju on meeles, et mees oli väga hea turundaja ning oskas raha teha ja mis vast isegi olulisem, hoida. Puhtalt ja kenasti riides ning suure sõpruskonnaga. Ning geenius, seda muidugi. Järgmise itaalia reisi tahaks temale nn pühendada.

Seega. Loomulikult tundus näituse mõte huvitav. 

aga tegelikult oli jama. Da Vinciga oli niipalju seost kui Egmonti "klassikalistel muinasjuttudel" klassikaliste muinasjuttudega. Selle piletiraha eest oleks võinud vähemalt kumiseva ingliskeelse audio hea diktsiooniga eesti keelde tõlkida või siis vähemalt tõlkeaparaate jagada, mitte midagi ei saanud aru. 

Mis oli väga hea- kogu interaktiivne valgusmäng. Ikka hämmastav, millist optilist illusiooni suudab luua lihtsalt valgus. 

Väikestel lastel oli ka väga tore- jooksid innustunult ringi. Noored istusid seina ääres ja skrollisid telefonis.

Kas ma soovitan? Kui pileti hind oleks vähemalt poole soodsam, siis miks mitte.

Mõni sõna ajaloo huvides ilmast. Lõpuks on suvi. Siiani oli külm ja vihma tuli ka palju. Karta on, et sügisel on toidu hinnad laes. Nii vähe maasikaid ja kurke, kui sel aastal, pole ma vist ka kunagi varem söönud. Moosiks tegin 6,60 hinnaga maasikad. Tegelikult õudne. Peab tulevikus virsiku ja aprikoosi peale üle minema, Eelmisel aastal tehtud nektariinimoos oli tegelikult imehea.

Muidu on kiire ja tegus elu. 

Hullult tahaks puhkusele. Ehk siis lihtsalt magada ja mitte midagi teha.

Iseoma laulupidu 2025

Ja saigi läbi.

Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus). 

Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika.  Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)

(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.

Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.

No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.