K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Algas juuli

igal hommikul õues käies koostan ma peas blogipostituse, mis jääb kirja panemata. Kas pole aega või siis ei tundu enam oluline. Ja mis seal salata, enesetsensuuri on aastate jooksul kõvasti lisandunud.

Aga kuna juuli kavatseb tulla ülikiire, siis näpistan pisut aega. Sest ma muutun.
Vaatasin paar nädalat tagasi nn peeglisse ja otsustasin, et aitab. Ma olen väsinud. 

Ma ei saa enam teha nädalavahetustel pikki tiire, sest mu selg hakkab valutama. Ma ei tee enam päevas 10 000 sammu, nagu viimased... 100 aastat? sest ei viitsi. Olen selle asemel lilli pildistanud, maasikaid korjanud ja söönud. Õhtuti pargis kiikumas ja lugemas käinud. Ma lõpetasin hommikuti pudrusöömise ja seniks kuni ma mõtlen välja, mida ma siis tegelikult süüa tahaks, söön võileiba.
nii et, P- järgmisel aastal ma sinuga enam mäkke ei roni :)  hakkan kehapositiivseks...

Ja juuksed muutusid ka.  See on tegelikult üks veider lugu. Mul on juba pikka aega üks sama juuksur, Ja nagu ma olen aru saanud, siis ta peab nn andmebaasi. Igatahes, varasemalt, kui olen öelnud,. et eelmisel korral polnud see, aga üleeelmise korra oma oli hea, siis ta teebki seda üleeelmisekorra oma. Sel korral kahtlesin kaua, kas üldse minna. Viimati tegi ta mulle väga hea soengu- tihedad valged salgud. Ja kui siis hall hakkas nn välja kasvama, siis jättis mulje, et täpselt nii ma ju tahtsingi. Mõnusalt kirju, päike aitas veel kaasa. 
Aga läksin siiski. Liisi lõpetas, ja mu juuksed olid helebeežid. Kehitasin õlgu, ta on ka varasemalt pannud mulle lõppu kergvärvi nt lillaka tooni, mis hiljem pesus välja tuleb. Sel korral pole tulnud. Ta värviski mu juuksed beeziks. Idee poolest suva, juuksed kasvavad. Aga ma ei saa üle hämmingust, et kuidas me niimoodi mööda rääkisime.

Botaanikatund

Mõned taimed, mille nimed on vaja igal aastal uuesti meelde tuletada. Ja mõned, mis on niisama
Sry, fotode kvaliteet, kuna telefon on s... praegu on mu lemmikaeg, alates maikuust. kõik õitseb ja õitseb ja lõhnab.

madarad ja mailased	Sinine on aas- ja lilla ( millest tehakse küüsi)metskurereha

Mina ja Ikea

Lasin endale kinkida pildiraami, et majapeal vedelevad paberfotod ( ja, on veel selliseid olemas ja tekib isegi juurde), kenasti ära paigutada.

Kõik, mis vajab täpsust, detailide nägemist ja nikerdamist, on minu jaoks EI. ma ei suuda. Tõsi, ma olen kunagi teinud rišeljööd ja mida veel, aga see oli ajal kui /......./ nutad ja teed.

aga no Ikea- see on ju lihtsa kokkupaneku kroonimata kuningas. või isegi kroonitud. Võta näpust. Tükk aega jamasin, kuidas lahtivõetud asi üldse kokku käib. ( Tuletan meelde, et jutt käib pildiraamist). Mõtlesin välja. Panin pildid vahele. 
Ja siis.. selgus, et esiteks ei ole raami sisse jäetud nn augud üldse mitte fotode mõõtu (või siis vastupidi). Teiseks selgus, et kuna fotod pole ju kinnitatud, siis raami seina riputades vajuvad nad kõik alla.

nuputasin nii ja naa. Mõtlesin välja, et paneks taustaks kleeptahvli. Aga ka seda ei saa, sest kleepuv pind ei kleebi ju ainult fotosid, vaid ka peale pandavat läbipaistvat katet ja siseraame jne. Mees soovitas kinnitada kahepoolse teibiga. Tegingi nii,  sai selline nika-naka,. aga sry. ma ei viitsi sellega rohkem jamada. 

Roheline

 Lõpetasin  taas just ühe rohearuande. Kaks päeva olen pusinud ja andmeid otsinud. Iga selline aruanne muudab mind natukese võrra vähem roheliseks. Huvitav, kui roheline lahjeneb, siis kas sinise või kollase arvelt. Kumb minust saab?

See kõik on lihtsalt..
Ma tean et peab planeedi päästma, aga .. need ootused, mis on, pole reaalsed, pole teostatavad. 

Ma elan täna prügimäel. Mu kodu on prügimägi. Pildid on minu kodust. Kapis on 2 prügikasti, neist ma pilte ei teinud. Ühes on biojääde  ja teises olmejääde.  Kraanikausi kõrval ripub kott, millesse lähevad jooksvalt tekkivad pakendid ja paber, mis tegelikult pole paber, vaid on samuti pakend. Aga mingil põhjusel korjan ma plastikut ja pappi eraldi. Ukse taga koridoris ootavad pakendikotid, mis tahaksid konteinerisse viimist. Ja välisukse ees on konteinerid. Ma ei kujuta ette esimesel korrusel elava inimese elu. Hais.
Selleks ehitatud kohta ei saa konteinereid panna, kuna sellega kaasneks ukse lukustamine ( et paharetid meile oma prügi ei tooks) ning prügikonteiner võib kogemata tulekahju korral majast põgenedes ette jääda ja see ei meeldi päästeametile.

Vihma sajab.

Põrnitsen oma arvutit ja ei oska kuidagi kusagilt pihta hakata. Ja siis otsustasin hoopis blogida.
Nad ütlesid mulle, et (iga)järgmine aasta on lihtsam  ja ma ise uskusin seda samuti. Et eelmisel õppeaastal sai ju materjalid ette valmistatud ja.. ma tean isegi seda, mida ma tahaksin teistmoodi teha. Aga ei oska kuidagi peale hakata.

Või ei peakski midagi tegema?
Eelmise aasta rutiin näitas, et mõned päevad varem enne tundi võtsin materjalid ette ja tegin sisuliselt ümber, mõeldes läbi, mida , mis järjekorras ja kuidas ma tahaksin öelda.

Samas tiksub kohusetunne- praegu on aega. Mis täna tehtud, see homme hooletu jne. Äkki mul pole hiljem aega. Äkki ma tahan ikkagi veel midagi lisada, pean lugema mingeid materjale või midagi.

Kooli kaudu on pakutud erinevaid koolitusi, kus vast ka jagatakse erinevaid nippe, kuidas ree peale saada. Aga ma ei saa neil osaleda. sest nad on keset päeva. Mu tööpäeva, mil teen oma kolme teist ametitööd.

Mulle tundub vahel, et ajakirjaniku töö on üks hullemaid. Sa pead iga päev üritama leida konflikti, pealkirja. See, kuidas jagatakse laskmata karu nahka - Kallas Euroopasse, on lausa tragikoomiline. Päris naljakas oleks, kui ta nüüd seda kohta ei saagi.