Katel või kaevik? #aastanaiskodukaitses

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. " Kerge südamega läksime/.../ kõikide oma imevahvate elukutsetega üheksandasse klassi. Seal aga, kohe õppetöö alguses, kärpis klassijuhataja kriidiga ... tulevikumaailma kitsukeseks ja mahutas selle ainult kolme sõnasse..."  st meil läks paremini, meie unistused jagati viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

50 vastust

 

Ma tahan ka vastata. Sest teiste vastuseid on nii lahe lugeda :) 

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Täna- kas minna ja osta puuvilju juurde, või mitte. Vist ikkagi lähen. Sel aastal- ühinemine NKK. Momendil tundub, et oli väga hea mõte. Üldse elus- kõige-kõigemat on raske öelda, sest neid on olnud palju. Esimesena tuleb pähe- Tallinnasse kolimine.

4. What have you forgotten? 

Mul ei ole mälu. Ma ei mäleta mitte midagi. Ma käin erinevatel kokkutulekutel ja küsin endalt, ikka kindel, et käisin selles koolis? Ma meenutan lugusid oma õest ja küsin endalt- ikka kindel,. et me koos kasvasime?

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

Kuidas see maailm ikkagi alguse sai ja inimesed tekkisid.

6. What’s it like being you right now? 

Mõnus. Kõik on nii hästi.

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad, helid laiemalt.

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Jätaks lähedastega hüvasti, annaks neile vajalikud paroolid. Ja siis sõidaks metsa. Võtaks kaasa midagi head ning pudeli veini. Paneks klapidesse oma lemmikmuusika ja ootaks seda lõppu. Aga kui selle küsimuse mõte oli maalt lahkumise kontestis, siis.. algus on sama, aga ilmselt pabistaks kosmosejaama turvakontrollide järjekordade pärast ja et mul sõites ikka süda pahaks ei läheks kaaluta olekus..

Kas minu palved on saanud vastuse?

 Sain sellise kirja töömeilile. Olen sõnatu. Kas tõesti on miljonite seast valitud just mind, et viia täide selle kena inimese viimased soovid?

Tere,

  Aktsepteerige ja taluge seda ebasündsat sekkumist oma meilidesse. Ma tean, et mu sõnum on teieni jõudes suur üllatus. Aga kui võtate vaevaks mind lugeda, mõistate mu kirjade asjakohasust. Tavaliselt ei saada ma kellelegi e-kirja ilma eelneva kinnituseta, teen seda selle tehingu vajalikkuse ja kiireloomulisuse tõttu.

  Soovin annetada 850 000 euro suuruse summa, mis on hetkel minu pangakontol ja mis oli broneeritud minu surnud tütrele. Kaotasin paar aastat tagasi autoõnnetuses oma abikaasa ja meie 14-aastase tütre Roseline'i.

   Tõepoolest, ma olen Sandrine Olsson sündinud 03.04.1952 Taanis, kuid kasvasin üles Prantsusmaal ja elan praegu Prantsusmaal. Olen kristlane. Mul on rahulik süda, sest mind puudutab haigus. Minu viimaste testide ja arsti sõnul on mu ajju settinud verepall ja see on väga arenenud tasemel.

  See kurjus oli suuremaks kasvanud enne, kui ma sellest arugi sain. Pärast avastamist olen reisinud mitmes suuremas riigis, otsides lõplikku ravi ja konsulteerinud ka mitme suurema vähiarstiga, kuid see ei suutnud mu seisundit parandada.

  Sellest väitest teadlikuna otsustasin seetõttu ravi lõpetada, arvestades kõike, mida olen juba nende ravide kuluks investeerinud, ilma vähimagi paranemiseta. On tõsi, et me ei tunne üksteist, kuid pärast pikka järelemõtlemist ja oma palvete kaudu palusin ma isandal juhatada mind kellegi ausa ja siira juurde, kes võiks kingitusest kasu saada. Nii sattusin pärast pikka sotsiaalvõrgustikes ja internetis otsimist teie e-posti aadressile.

  Soovin teha teile kättesaadavaks 850 000 euro (kaheksasada viiskümmend tuhat eurot) annetuse, mille pakun teile projekti läbiviimiseks, mis seisneb tänavalaste, orbude ja abivajajate abistamises, sest just meie tööd jääb alles siis, kui surma eesriie meie peale langeb. Ma ei taha seda raha panka jätta, kui sellega saab hooliva inimese käes palju asju ära kasutada.

  Samuti tahan praegusel ülemaailmse pandeemia ja kriisi ajal väga, et mu raha aitaks. Juba pikka aega on mind reetnud inimesed, keda ma usaldasin ja ma ei taha enam oma surmas pettuda. nii et ma eelistan usaldada võõrast Palved ja usk on palju rohkem väärt kui kuld.

  Saatus osutab sulle, see pole lihtsalt juhus. Kas pole teie saatust niiviisi jälginud isand? Siiski mõistan ma teie hämmastust oma käitumisviisi üle. Seetõttu palun teil võtta vastu see pakkumine, mille ma tahan teie minu eest palvetamise vastu tasuta teie käsutusse anda ja teistele teie ümber kasu tuua. Seega, kui nõustute, ootan teie vastust.

  Palun palvetage minu eest, kuna olen raskes olukorras.

  E-post: sandrineolsson81@gmail.com <mailto:sandrineolsson81@gmail.com>

Sandrine olsson 

PS. kirjapilt on muutmata ja taaskord näide, et kui inimene tahab, siis saab keele selgeks. Taanlane, kes elab Prantsusmaal ja eesti keel on täiesti ok.... 

2024. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminek esimeses ja neljandas klassis

kui ma oleks Eestis elav venelane, siis ma oleks varsti protestiplakatiga tänaval, sest mulle käiks tohutult närvidele eestlaste patroneeriv suhtumine ning venelaste kohtlemine nõrgamõistuslike lastena. 
Ohh, me ei saa tanke ja monumente eemaldada, sest äkki  Nad solvuvad. Äkki saavad pahaseks.
Teeme neile spetsiaalse ajakirjanduse,s est ega nad ju eesti filmidest ja meelelahutusest ei tea ega pea.

No saavad siis saavad pahaseks. Kui me mikrotasandil ei suuda näha suurt pilti, siis vaatame makrotasandil. Kellel läheb täna hästi? Kas Putin või Hiina muretseb, mida Nemad mõtlevad, arvavad?

Ning teine huvitav teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Ma ei suuda jälle aru saada, kelle pahakspanu me kardame, sest isegi uuringud näitavad, et suur osa vanematest on selle poolt.
Samuti ei mõista väidet- me ei saa seda teha, sest meil ei jagu õpetajaid..Et siis. kes praegu neid venekeelseid lapsi õpetab? Või on plaanis nad kõik vallandada?

Õpetajatel peab täna olema vähemalt B2 eesti keele tase.
Igaüks, kes on mingit keelt õppinud, teab, et keelt ei õpita kursustel, vaid keskkonnas, praktikaga.

Mis takistab meil alates esimesest septembrist alustamast rotatsiooniprogrammi- vene keelega õpetajad nädal aega eesti koolis ja vastupidi. Vähemalt siis need, kes peaksid alustama esimestes ja neljandates klassides eestikeelset õpet. 

Gümnaasiumites on täna 40/60 õpe. Sinna on hädasti vaja vähemalt aeg-ajalt õpetajaid, kelle emakeel on eesti keel.
Suur osa gümnaasiumitest kuulub täna juba riigile.
Miks me seda teha ei saaks.

Tahtejõu triumf

Kuna te mu jalavalule nii kenasti kaasa elasite, siis olukorra update. 
Seekordne arst st ortopeed oli väga tubli, lisaks vaatamisele ka katsus ja keeras jalga ning tunnistas selle täiesti terveks. Ei ole mul ei reumat, puuki ega midagi muud koledat. 
Aga, arvas ta, minge käige neuroloogi juures ka, äkki on hoopis lülisammas... Milles, peab tunnistama, on tegelikult loogika sees.

Käskis edasi võtta eelmise arsti poolt kirjutatud valuvaigisteid ning kinnitas mulle, et koormus teeb ainult head. Et isegi rohkem peaks, kui ma täna teen.

Nüüd olen siis paar päeva longanud ja endale kinnitanud- "jalg ei ole valus, jalg ei ole valus, sa oled täiesti terve. See, mis tegelikult valutab, on selg."
Hommikul sain trahvikviitungi. Arsti juurde sõites olin kiirust ületanud. Jube kalliks läheb mul see jalg, mis tegelikult pole jalg. ( Ja siin kalkulatsioonis pole arvestatud uusi jalanõusid, mis ma olen aasta jooksul välja vahetanud :))

Mulle tulevad meelde kõik eelmised korrad. Kui "jalad kasvavad", " miks sa siis kraadid", " ärge siis liigutage, kui valus on" jne. Ehk siis ravi on lühidalt 3S - seksige, sportige ja käige rohkem saunas :)

Kiired ajad on ees, vaatan, kas viitsin neuroloogile aega panna, või....kuidagi ei jaksa enam sellega tegeleda.  Alati on ju lõpuks kõik hästi lõppenud. Tuleb lihtsalt õigesti mõelda:)

Meie tegelik mina

Lugemise grupis arvustati ühe blogija raamatut- pole mõtet otsima minna, sest ma olen elu kirjapanekuga üle nädala maas. Ma pole seda raamatut lugenud, aga kokkuvõtet ja emotsioone lugedes, tundus, et ma tean seda. Et see on täpselt see, kes on see inimene oma blogis- väsimus, valu, energiapuudus ja lõputu masendus.
Kunagi lapsena avastasin, et raamatuillustraatorid- Asta Vender, Edgar Valter, Maret Kernumees.. joonistavad iseennast. Nende joonistatud inimesed on autori nägu.
Kirjanikke ma väga palju ei tunne, aga näiteks Andrus Kivirähki meediapilt on küll sama, mis tema raamatute tegelased.