Pilvebaleriini lood 13. Raha

Kui mu laps oli väike, siis enne kooliminekut käisime alati läbi kontrollnimekirja-
võtmed, rahakott, telefon, kindad...?
Ja kui ma midagi neist unustasin, siis võis 75% olla kindel, et seesamune oligi koju jäänud, sest.. sa ju ei küsinud hommikul...:)

Jõudsin hommikul koosolekule ja avastasin, et mul pole.. prille. Ma ei näe ilma suurt midagi, rääkimata kogu sellega kaasnevast jamast, et uusi muretseda.
Töötasin mõttes teekonna läbi, et kus ma viimati prille kasutasin ja oletasin, et jätsin nad hotelli. Kihutasin tagasi, õnneks oli maa lühike, ja hotellis nad olidki.

Õhtul sõidan rahus kodu poole. Väljas on imeilus talvevõlumaa. Otsustan teha pisikese peatuse ja natuke süüa osta. Hakkan maksma ja.. mul ei ole rahakotti!!!!
Vabandan, punastan. Ütlen ausalt, et mul kahjuks raha pole. Müüja haarab mult asjad tagasi. õnneks pole ma jõudnud midagi tarbida.

Toitumisuuring 7 aastat hiljem

Jumal, kuidas aeg lendab. 
Hiljuti kirjutasin, et mul on vaja lahti saad 2st kilost. Vaja, sest muidu pean ma hakkama garderoobi uuendama ja poeskäimine on asi, mida ma tõeliselt ei salli.
Kuna mu kaal seisab paigal, kui raudnael (mis iseenesest on ju hea), siis mõtlesin, et paneks taas huvi pärast kirja. Viimati sai seda tehtud seitse aastat tagasi.
Ja kuigi selline grammide ja kalorite lugemine on painav ning muudab toidu kinnisideeks, sain ma sealt tookord päris huvitavat mõtteainet.
Mul oli toona väidetavalt krooniline süsivesikute alatarbimine. Alates tollest ajast olen nüüd hommikuti söönud putru.
Kolmapäeval on täisteraKaer, neljapäeval Neljavili, reedel Rukkihelves. Esmaspäeval ja teisipäeval kas odrahelves või 8 -vilja. veega teen ja söön kas külmutatud marja või või ja seemnetega.
Siis pani mind tookord imestama, et väidetavalt on mul elutegevuseks vaja oluliselt rohkem toitu. Siin ma muudatusi pole teinud:) Kõht mahutab ikka niipalju kui mahutab.

Kuidas saada täiskasvanud inimeseks?

Raadios rääkis üks naine. Veenvalt, selgelt, tarka juttu. Üliasjalik, mõtlesin,  nagu täiskasvanu.
Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..

Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.

Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut

(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina  ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 

Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...

Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

Nõrk ja väeti naesterahvas

Ühel kaunil päeval olin üksinda kodus ja otsustasin end ületada ja koduseid töid teha. Alles me siin perega oksendasime, väike desinfitseerimine ei teeks külmutuskapile paha.

Ülemised riiulid tulid kenasti välja. Päris külmutuskapi põhjas on mul sahtel, mida katab kahekordne, poorne ja aukudega kaas-plaat. 

Vahemärkus: kallid noored, kes te seda loete ja planeerite disaineri karjääri. Palun, palun , palun, ärge mitte kunagi oma elus disainige toodet, mida te ise reaalselt ei kasuta. No näiteks, kui te olete oma elus näinud külmutuskappi ainult kinnises olekus või olete näinud ainult seda, kuidas teie ema sealt midagi välja võtab.. siis palun unustage see. Mitte keegi ei pane lahtist koorepakki sahtlisse. Ja köögivilju ei  saa planeerida alasse, kus nad ära külmuvad. Ning munad, muuseas on ümmargused- ovaalsed.. kõikidel inimestel ei ole vanade külmkappide reste alles

No ja sama kehtib ka autode kohta. Oli mul hiljuti uus Toyota. Väljast väga normaalne, nägi välja nagu auto. Aga seest... esiteks oli ta lihtsalt kole. Väga kole. Selline tunne, et sisekujundus oli võetud odava allhankena Põhja- Koreast. No ja et kole. Aga päris kindlasti pole sellel disaineril olnud lapsi, poekotte, arvutikotti, käekotti, taskurätti, päikseprille, jooki... 

nii et lepime kokku, ei disaini neid tooteid, mida ise ei kasuta, eks?

Tuuleallergia

kallis internet, palun aita mind.
Lisaks päikeseallergiale on mul viimased aastad tekkinud ka tuuleallergia. See ei sõltu niivõrd temperatuurist. Ka soe tugev tuul paneb mu põsed punetama ja tekitab lööbe.

Ma olen asjatult otsinud kreemi, mis aitaks seda ennetada. Selliseid, mis aitavad tagajärgi ravida on mitmeid- alates Elisabeth Ardenist kuni allergiaravimiteni, aga et seda üldse ei tekiks....

Kusagilt internetist lugesin, et süüdi on vesi, et kuna kreemid on nii suure veesisaldusega, siis tekibki tuulega lööve. Et hea on näiteks vaseliin. Läksin apteeki, rääkisin oma mure ära ja tead mis... apteeker keeldus mulle seda müümast. Räägi veel, et ketiapteegi proviisorid on ainult käibe peal väljas..:)
Põhjendas sellega, et vaseliini all ei saa nahk hingata. Olgu, soovitage siis midagi muud, palusin. Andis mulle mingi beebide kaitsekreemi. Mis ei aita ja mul on kodus juures taas üks mõttetu kreemipudel.

Praegu üritan siis ennetada sellega, et kannan nn suusamaski ja määrin põski tavalise toiduõliga. Õli samuti ei aita ja kui metsaminekul on see okei, siis meigituna ma siiski ei tahaks end õlitada :)
Mask, aga, on praeguste soojade ilmadega pisut palju. Hakka või burkat kandma.

Ideid? Mõtteid?