Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.

Seriaalispikker

Praegu jookseb telekast kaks suurepärast seriaali: Victoria ja Katariina.

Kuna ma enda jaoks kaevasin välja, kes on kelle poeg-tütar või õde, siis jagan ja salvestan selle siia.

Ehk siis Jelizaveta on Peetri tütar ja see, Peeter III kellele Katariina naiseks anti, on Jelizaveta õepoeg.
Väike poiss, kes oli vangis, on Jelizaveta isa poolvenna tütre tütre poeg. (skeemil kirjas valitsemisajad)

Nii Poldarki kui ka Võõramaalase tegevus toimub Elizaveta  ja Katariina ajal. Inglismaal olid sel ajal troonil Georg II ja III. Cullodeni lahing oli 1746, ning prantslased hakkasid revolutsioonidega müdistama 1789

Victoria oli võimul 1837- 1901
Venemaal oli samal ajal Nikolai I (1825-1855), Aleksander III (1881- 1894) ja Nikolai II (1894-1917)
Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna (vene keeles Александра Феодоровна, enne abiellumist ja õigeusku ristimist Victoria Alix Helena Louise Beatrice von Hessen und bei Rhein, oli Victoria teise tütre Alice tütar, ehk siis Victoria lapselaps.

Lenin sündis teatavasti 1870 ja samal ajal tekkis ka Kolmas Prantsuse  Vabariik. Eestis algas ärkamisaeg- Jakobsonid, Hurdad jne.

Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....

Tragikomöödia neljas vaatuses. Talendid koju

Lapsed hakkasid välismaalt koju tagasi kolima ning järjest asju pakkidega koju saatma.
Mõned pakid saime probleemideta kätte.
Aga siis juhtus nii, et üks oluliste asjadega pakk läks kaduma. Fedex suutis ühe paki Eesti asemel kosmosesse või siis Etioopiasse? islandile? Espaniasse? saata.
Igaljuhul, keegi kuskil sai varanduse võrra rikkamaks ja lapsed asjadest ilma.


Ja järgmistel pakkidel märkis ta väärtuseks pisut kõrgema summa, kui seni, 200 dollarit.

Vaatus 1
Saame Omnivast paberpostiga kirja, et pakk on, aga kätte ei anna. Mäletate Petškinit.
Vaja on teha deklaratsioon.
Hea küll.
mina olen see inimene, kes alati täidab käske ja loeb korralikult läbi juhendid ja eeskirjad. Seega teen kõik täpselt nii, nagu mulle saadetud kirjas on ette nähtud.

Lähen deklaratsiooni tegemise lehele. E- riik. Kõik kenasti. Jätan suurema osa lahtreid tühjaks, kuna mul pole ju aimugi. Isegi laps ei mäleta enam, kuna saatis paki mingi 2-3 kuud tagasi.

Aga nii põhimõtteliselt, kui ma olen paki SAAJA, mitte saatja, kuidas saan ma teada, mis on paki sees, millise väärtusega jne jne, kui mul pakki pole?
Kui vanaema saadab mulle ameerikast kingituse?
Selgituste lahtrisse panen kenasti kirja, et tegemist EI ole internetipoest tellituga, vaid eraisiku poolt tehtud kingitusega. Sest sellist lahtrit- saadan lihtsalt isiklikke asju, pole olemas.

Hea juhi 10 käsku

1. ära anna mitte kunagi korraldusi, mille täitmist ja/või tulemust sa ei kontrolli
   see on hämmastav, kui kiiresti " hammustatakse lahti" järelkontrolli puudumine. Ehk siis, sellega on seotud väga mitu tahku. Ühelt poolt kaotad autoriteeti, kui loobid korraldusi, mis tegelikult pole olulised.
   Ja mis tahes ei räägitaks praeguse koolisüsteemi kontekstis. Inimesed on loomult laisad. Keegi ei viitsi rohkem kui peab ja on mõistlik. Ning väga kiiresti saadakse selgeks, et esimest korraldust ei pea võtma tõsiselt.
   
2. lepi kokku selged mõõdetavad eesmärgid
   see sõltub muidugi ka tööst ja inimestest. Aga üldiselt inimesed ei salli subjektiivsust. Üldiselt inimesed ei oska lugeda su mõtteid. Ja üldiselt ei oska nad aimata su maitset ja stiili. Kuigi. See viimane tuleb ja paraneb kogemuste kasvades.
   Ehk siis kõigil on lihtsam, kui eesmärk on selge, ratsionaalne, mõõdetav ja ühtemoodi arusaadav.
   
3. Sul peab olema selge visioon ja arusaam, kuhu ja kuidas edasi
4. samas ei tohi selle enesekindlusega üle pingutada,
   Kui sa alati kõike tead ja ainult sinu vastus on õige, siis suretad õige kiiresti inimeste initsiatiivi ja koostöötahte
   

Seltskonnamängud

Mitmes keeles te oskate öelda " tänan " ja " maasikas"?
Me saime lapsega kahe peale esimest 12 ja teist 9.

.. ja kuidas surra meeldivalt.

Kas sa tead juba, kuidas sa tahaksid surra?

Mina tean. Kõik mu sobivad kehaosad võib doonorluseks annetada. Ülejäänud keha võib ära tuhastada. Ning minu poolest ei ole vaja järeltulijatele kohustust käia kusagil riisumas. Mu poolest võiks tuha kusagile metsa alla puistata. (Mu laps ahastas selle stsenaariumi peale, et siis pole ju mu hingel kuhugi minna ja ma tulen teda kummitama!! Ma lubasin, et ei tule, kui just midagi väga olulist öelda pole) Mu matustel peaks mängima Maarja esituses " Head ööd" ja Margus Kappeli esituses " Unustuste jõel". Tänan.

Ja loomulikult suren ma vaikselt ja rahulikult täiesti tervena oma voodis. Eksole.

Kuidagi naljakalt juhtus, et järjest oli kaks raamatut. Üks, mis rääkis kuidas vananeda ning nüüd teine, mis räägib suremisest,
David Dosa Making Rounds with Oscar. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde.

Mu lähisugulaste surmade põhjuseks on peamiselt insuldid ja infarktid. Mõni vähk ka. Samas on mu mehe perekonnas olnud dementsust. Ma olen seda lähedalt näinud.

Kas see, et ma jälle unustasin täna hommikuks äratuskella panna ( õnneks on meil nn topseltsüsteem, raadio hakkab mängima)  ja et ma piimaleti ees mitte kunagi ei tea, mis kuupäev täna on. Kas see on algav dementsus.
Raamatus on näited küsimustest, millega tehakse algav dementsus kindlaks. Ja on näide ka inimestest, kes selleks testiks nn ette õpivad. Reaalsus on see, et ette õppida pole võimalik. Erinevalt krimiseriaalidest, kus iga inimene suudab sekundiga öelda, mida ta tegi eelmise aasta 16. märtsil kell 14, ei ole dementsus lihtsalt mälu ja mäletamine, vaid konkreetsed puudujäägid mäletamises