Kui me lapsed on kord suured 2

Täpselt viis kuud tagasi seisime lennujaamas. Kallistasime, lehvitasime ja  tõstsime suurte kohvritega tütre lennukile.
Koju tagasi sõites vaatasime üksteisele otsa ja nentisime.
Mitte midagi ei tunne.
Ses mõttes, et ei tunne igatsust, kahetsust, kurbust...
Lausa imelik oli seda tunnistada. Eks ta oli ju varemgi reisidel käinud, ja kunagi tuleb ta ilmselt tagasi. Kunagi.
Meil oli suveks planeeritud sada seiklust ja remont. Mis kõik tahtsid tegelemist ning arutamist. Elu tuli peale.

Nüüd. Viis kuud hiljem, ei tunne ma endiselt midagi. Äkki on liiga vara?


Mina olen elanud klassikaliselt. Keskkool kodus, ülikool pealinnas- toona kestis see ju 5 aastat, siis mehele ja laps ja oma kodu. Mu ema suhtus mu eraldikolimisse väga rahulikult, pigem oli see isa, kes viimse hetkeni ukselingi küljes rippus ja veenas, et äkki on ikka liiga vara ja kuidas te hakkama saate...

Minu vanemate põlvkonnal käisid asjad teisiti, Elamispinnad tulid suunamistega ja abieludega.
Meile pakkus Hansapank eluasemelaenu kahekohalise intressinumbriga. Aga vähemalt pakkus. Ja ka üüriturg oli tollal normaalse hinnaga.

Niisama

VN kirjutas tapjate kutsekoolist.

Ma olen kordades maalähedasem.

Viimasel ajal mõtisklen ma hotelli toateenindajate kutseõpetusest. Kas on olemas õppeaine, kus õpetatakse ja võisteldakse selles, kes suudab linad ja tekid kõige sügavamale madratsi alla toppida?

Naistevahetuskuu

Käisin ühel juubelil. Üritused, kus kohtad häid tuttavaid, kellega igapäevaselt ehk nii tihedalt ei suhtle ja kuuled asju, mida faceebokis ei jagata.

Selgus, et kaks, üle 20 aasta abielus olnud paari olid kohale tulnud uute kaaslastega. Uued sõbrad olid täiesti samast põlvkonnast ja väga toredad inimesed.
Ühel juhul oli algatajaks mees ja teisel naine. Ja nagu pärast vanadega rääkides selgus, siis ei mindud lahku, vaid jäeti maha. Ehk siis mahajätmine tuli ootamatult ja üks pooltest on väga õnnetu.

Egoistlikult on mul hea meel, et lisandusid uued põnevad inimesed ja tutvused. Et meie rutiinsesse seltskonda lisandus värskust.

Aga tegelikult on kurb ja kripeldab. Ma ei taha valida pooli. Ma ei taha osaleda teiste inimeste tragöödiates. Kahju on teismelistest lastest, kes peavad nüüd harjuma uue olukorraga, ja palju õnne tulevased jõulud- kasmelähemeemavõiisa juurde.

Ja kahju on ka sellest, kuidas üks pikaaegsetest sõpradest lihtsalt kaob ära. Teda pole enam olemas, temast enam ei räägita. Või kui räägitakse, siis on see kõigi jaoks ebamugav. Sest elu läks ju edasi.

Õpetajate raskest elust

Lennukis istus mu kõrval üks õpetaja.
Kes terve lennu parandas õpilaste töid.
Ma ei tea, kas lapsed olid lollid või õpetaja liig nõudlik, aga mees vangutas pidevalt masendunult pead, punane pliiats muudkui käis- tööd olid punasekirjud.  Paljudele kirjutas veel pika jutu töö alla ka.
Päris paks pakk oli.

Vaatasin, ja mõtlesin, et  hea et ma pole õpetaja.  Sest mina küll ei viitsiks niimoodi vabal ajal tööd teha.

Ma laseksin lastel ise neid töid parandada. Kirjandiga oleks vast keerulisem, aga kõige muuga on see ju võimalik. Distsipliini mõttes võib siis ju mõned tööd võtta järelkontrolliks.
Ma mäletan kooliajast, et eksamiteks andis parima tulemuse just see, kui ise tegid endale kontrolli või õpetasid teisi.

Ja miks neid töid peab üldse individuaalselt tegema? Võib ju teha nn mälumänguna, võistkondadena. Ühte gruppi saab kokku panna sarnase tasemega tüübid.  Ja hinne tulebki kollektiivne.

Ning õpetajal poole lihtsam.

Usu või ära usu

Kaks aastat tagasi käisime viiekesi ühel üritusel. Nüüd saime uuesti kokku ja arutame, mis vahepeal juhtunud.
Viiest neli on sündinud ühes tähtkujus, meie sünnipäevad on 14, 16 ja 17. kuupäevadel.
Üritusest edasi pooleteise aasta jooksul kordub kõikide meie jutustustes sõna- laps. Lapsed. Sündmused, mis muudavad elu.

Aga esimene  räägib: vahepeal läksin mehest lahku ja perre sündis esimene lapselaps.
Teine. Läksin mehele ja sünnitasin oma esimese lapse.
Kolmas. Laps lõpetas koolid, läks tööle ja seejärel kolis teisele poole maakera. Ning lähisugulane sai kaks last, mis raputas, vapustas ja keeras pea peale kõik senised suhted.
Neljas. Olin depressiooniga haiguslehel, seejärel läks laps välismaale tööle.  Kuu hiljem tuli lapse surmateade.

Inimene hakab sellest alles nüüd vaikselt üle saama.
Kui sellisest asjast on üldse võimalik kunagi toibuda ja üle saada,

Viies inimene on teise sünnipäeva- aja laps ja temal polnud vahepealse aja kohta midagi öelda. Kõik nii, nagu varem.

Kuhu need lapsed siis minema peavad

Jälle on avaldatud  koolide edetabel.

Innove annab teada, et tulevikus hakatakse arvestama gümnaasiumite enda panust. Ma kahjuks ei leidnud täpsemaid selgitusi, seega vabandust, kui ma valesti aru sain. Aga loodetavasti on arvestatud kõik olulised tegurid.
Et mitu logardit suudeti õppima meelitada. Ja kas ikka koolimissi valimised toimuvad ja kas lapsed saavad koolis tunni ajal netis olla ning mõttetute uurimistöödega ettevõtteid närvi ajada. Ja kas on ikka musttuhat valikkainet, sest matemaatika ja vene keel pole olulised.  Laps peaks saama ikkagi gümnaasiumis õppida religiooniõpetust, filosoofiat ja tikkimist, Kui ta tahab.
Sest ilmselgelt on just need hea kooli tunnused.

Aga miks ma kirjutan, on see, et kuidas ikkagi tegelikkus ja paberid meil kokku ei lähe ja isegi riigiametnikud st riigi poolt tellitud ametnikud ajavad teist liini kui strateegiates ette nähtud.

Ma suudan mõista kommentaatoreid, kes ikka veel avaldavad kommentaare, a la

aga kusagil koolis peavad ka need lapsed ju õppima, kes pole nii andekad
õpetajatel pole ju aega tegeleda, kuna aur läheb loodrite järeleaitamiseks
hindama peaks kooli panust, sest nad ju töötavad nn materjaliga, mis on...
pole õiglane hinnata neid koole, kuhu on konkurss ja neid, kes võtavad vastu ülejäänud