Lugemisaasta 2015

Ma lugesin sel aastal läbi 56 raamatut. Tegelikult pole aasta veel läbi ja usutavasti saab ikka 60 täis!
Aasta algus oli tempokam, lõpus hoog pisut rauges.

Mille üle olen ma, aga, eriti uhke: sel aastal hakkasin ma lugema originaalkeeles inglise ja vene klassikalist kirjandust.
On raske. Aga hea on teada, et suudan. Ma võiksin siinkohal üleolevalt polemiseerida, et klassika on ikka klassika. Millised sünonüümid ja sõnavara ja metafoorid ja mida kõik veel.
Aga reaalsus on, et tegelikult ka, on see raskem, kui kaasaegne ja/või tõlgitud kirjandus ( nt prantsuse keelest inglise keelde tõlgitud). Sõnaraamat on mul pidevalt kasutuses. Kas midagi ka külge jääb ja kas see ka mu sõnavara arendab, eks elu näitab.

Goodreadsi 5- ehk maksimumpunkti said minult vaid 6 raamatut! 4 punkti sai lausa 14 raamatut:)
See ei tähenda, et ma loeks ainult jama, aga ma olen ilmselt üsna kriitiline ja üritan hinnata kontekstis. Päris sageli hindan ma raamatud hiljem ümber. Ja siis juba võrdluses teiste loetud ramatutega.
Iseenesest on mul vist üsna keskmine maitse. Täpselt ei viitsi arvutada, aga nii diagonaalis vaadates tundub, et umbes kolmandik minu poolt hästi hinnatud raamatud on saanud teistelt kehvemad hinded ja ka vastupidi. Ja üks kolmandik on üsna samamoodi hinnatud, kui kogu selle portaali kasutajad.
Eks palju sõltub konkreetsest ajastusest, tujust, ilmast, eelhoiakust...

V. Mikita Lindvistika

Nii, nagu eelminegi, on ka see raamat väga eklektiline. Algus on kuiv ja akadeemilisem- meeletult on võõrsõnu. (Ma ei tea, mis teema sellega on, et alati juhtun neid, mida peaks lugema e- raamatuna, et võõrsõnade leksikon, märkmete ja allajoonimise funktsioon oleks olemas; hoopis paberraamatuna...:))
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.

Nagu oma varasemas raamatus üritab Mikita sõnastada eestlust ja Eesti Lugu. Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid  paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine  Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud.  Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.

Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.

2015 kokku

Näppan Dakilt meemi.

Kolm kõige paremat hetke 2015
Iga asi on millekski hea. Ma mõtlen, et kui see möödunud aasta poleks olnud nii stressirohke, masendav, muutlik.. siis poleks ma vastukaaluks otsinud positiivseid hetki, rõõmu, lõõgastust...

1. Mul on hea meel, et mu laps tegi enda elu osas  mitu suurt otsust. Ma loodan, et ta unistus täitub. Seda näitab aasta 2016.
2. üksinda Roomas. Tegelikult, kogu mu puhkus. Vanematega Lätis, siis sõprade juures pärapõrgus, eemal tsivilisatsioonist. Ma olen sel aastal palju reisinud ja emotsioone kogunud. Hea traditsioon, mida on vaja jätkata... Investeerime mälestustesse ja emotsioonidesse.
3. Tööalaselt olen just teisel poolaastal saanud osaleda väga põnevates projektides. Jätkatagu...:)

Kolm kõige sitemat hetke 2015
1. Lapse otsus mitte jätkata magistris. Pööras pea peale kõik mu senised väärtushinnangud, arusaamised, põhimõtted. Tekitas konflikti suguvõsaga. Ja lõpuks... oli see tegelikult õige otsus. Peamine on, et inimene on õnnelik ning ta on. Ta julges jääda iseendaks ning ma olen uhke. Ta julges vastu astuda kõikide lähedaste ootustele ja ma kummardan selle meelekindluse ees.
Ja tema uued plaanid ja unistused on fantastilised. Loodetavasti need ka realiseeruvad.
2. ja 3. Töö. Esimene poolaasta.
5-st uuest kolleegist on ära läinud 3. Kaks kolleegi olid depressiooniga haiguslehel.  Ja ma ise hulluks minemas.
Kuidas tulevikus taolisi jamasid vältida? Seda ma endiselt ei tea. see on miljoniküsimus. Vahel lihtsalt on, et on.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016
1. ma üritan. Üritan. Üritan. Paremini taluda kriitikat ja mitte võtta seda isiklikult.
2. aeg on jalad uuesti tagumiku alt välja ajada ja uuesti tegutsema hakata. Mitte keegi peale minu ei muretse minu elu pärast. Kui mina ei tee, siis ei tee mitte keegi. Liiga pikalt olen ma mugavustsoonis pikutanud.
3. Jätkan positiivsete emotsioonide kogumist. Iga päev peaks vähemalt korra saama südamest naerada! Niipalju kui võimalik, ütlen alati - jah. Seiklustele, kohtumistele, kutsetele.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
1. Kas nüüd just iialgi, aga ma katsun nüüd mõnda aega rahulikult oma tööd teha ja mitte stressata, et äkki peaks midagi muutma...
2. ei ütle " ma ei viitsi". Õige eesti naine sebib kuni surmani:) Ega sa mees pole, et paigal istud.
3. ei pea enam dieeti

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015
selle küsimusele ma vastata ei oska.

…ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.
Stress.
Aga kui pikemalt, siis niipalju viha  pole vist mu elus olnud mitte kunagi. Nii ühiskondlikus, kui ka isiklikus elus. See kõik mõjutab.

Ma loodan, et aasta 2016 tuleb rõõmsam. Lõbusam.

Kena jõuluaega teile kõigile!

Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015

Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.

moskvasse. moskvasse

Sel aastal toimus pidu väärikas ja kaunis kohas. Ühes Eesti linnas, ühes Eesti kultuuriasutuses. Õhtujuhtideks tunnustatud Eesti näitlejad.
Naised käisid juuksuris, paljudel olid seljas pikad kleidid. Korraldajad avasid natuke kaarte- ega me isegi ei tea, mis meid ootab: õhtujuhid lubasid, et jäetagu kõik nende korraldada ja  tuntagu end külalistena. Õige ka.

Peale tervitussõnu astus lavale nö mustlasansambel, kes hakkas kõrihäälel esitama vene šlaagreid. Mitte üks, mitte kaks laulu. Vaid see jätkus ja jätkus. Jaskar kestis õhtu lõpuni.
Mõned laused tõlgiti eesti keelde.
Kulminatsiooniks tuli mäng.  Grupp mehi ja naisi käsutati lavale, kus nad pidid aja peale jooma ära nii palju viinapitse, kui jaksasid.
Mul vajus sõna otseses mõttes suu lahti. Kaheksakümnendatel- üheksakümnendatel sai selliseid mänge mängitud...aga täna? asutuse jõulupeol ?
dalshe nekuda.
Tundsin end korraliku koolitüdrukuna, kes on eksituse tõttu labrakale sattunud.
Eriti pikantseks muutis mängu see, et näitlejanna, kes vägesid juhatas, ise ette näitas ja osalejatega võidu jõi, on seotud lähedalt erakonnaga, kes tahab joomise lausa ära keelata....

Moraalitsedes laste toitmisest.

Ühel konverentsil hämmastas mind fakt, et pea pooled koolieelikute vanematest arvavad, et nende lapsed toituvad ebatervislikult.
Koolieelikud söövad lasteaias ja kodus. Lastehoius peaks olema menüüd kaalutud- kontrollitud. Kodus, aga... kes vastutab kodus oleva toidu eest?
Väikelaps sissetulekut ei oma, ise poes ei käi, süüa saab ainult seda, mida koju on toodud.

Olen seda mõtet jaganud mitmes seltskonnas. Ja saanud vastuseks selliseid lugusid.

Kui ma talle makarone/krõpse/liha midaiganes ei anna, siis ta ei söögi mitte midagi!
Ma pean kommid alati ära peitma, sest muidu sööb ta selle koti korraga tühjaks.
Ma olen koju tulles nii väsinud, et ikka vahel teen kiiresti kalapulki ja viinereid vms
Ta lihtsalt pole muidu nõus, kui me ei käi vähemalt korra nädalas macis.