Appi!! masurenpraeguhäbist ära.....
Õnneks mõlemad mustad ja kontsaga.
Keegi pole veel märganud.
Õnneks on mul ilusad silmad...:)
neljapäev, 24. september 2009
Pilvebaleriini lood vol 3
Appi!! masurenpraeguhäbist ära.....
Õnneks mõlemad mustad ja kontsaga.
Keegi pole veel märganud.
Õnneks on mul ilusad silmad...:)
kolmapäev, 23. september 2009
Kui mossitamine on vajalik
Blogis Sesamy oli hiljuti üks postitus, mis tekitas tahtmise reageerida. Kuna tol päeval oli kiire, siis kirjutan oma arvamuse täna- parem hilja, kui üldse mitte, eks :)
Ma olen olnud mõlemas rollis: nii see, kes arusaamatusest kehitab õlgu ".. aga oled sa ISE teinud midagi selleks, et asi muutuks?" kui ka see, kes mossitab a la "minust ei sõltu nagunii midagi..."
Kusjuures on huvitav jälgida (ja kahju ka tegelikult) kuidas see esimene seisund muutub selleks teiseks. Reeglina alguses, kui lähed uuele töökohale oled täis energiat ja optimismi, valmis muutma ja muutuma. Ja õnnestub see alguses ka. Kuna sa oled juba tööle võetud, siis sind eeldatavasti ka usaldatakse ning sinu ideid kuulatakse. Sa ei karda eksida ega naeruväärne näida (sest oled ju alles uus), mistõttu on enesekindlus samuti 100.
Ja siis ühel päeval saad vaikselt vaikselt aru, et tegelikult oled sa võimetu muutma kogu süsteemi. Kas ei klapi sinu ja su bossi väärtushinnangud; on bürokraatia liigsuur, või on kogu firma liiga suur, et suuta seda muuta...
Või toimib firmas juhitud demokraatia. Näiliselt kuulatakse kõigi ideed ära, aga tegelikuses läheb ikkagi nii nagu boss tahab...:)
Lugesin hiljuti üht oma vana päevikut- firmast, kus tol hetkel töötasin- nagu põnevusromaan, millised intriiigid, suhtevõrgustikud, muudatused- täielik Santa Barbara! Ja see väsitas mingil hetkel ära- et sa pidid olema õige inimese sõber ja teadma, kes on tegelik nupulevajutaja; oskama prognoosida, kui isik X saab peale isikut Y ülemuseks, siis mis juhtub meie strateegiaga ja üldse minuga ja firmaga.
Mul oli ühel perioodil 5 aasta jooksul 7 erinevat ülemust- ja arvake ära, loomulikult! hakkas peaaegu igaüks neist oma jalgratast leiutama. Lõpuks õpid ära, et olemasolevat kausta riiulis tuleb esitleda kui uut, et Uus saaks öelda- midagi vanast pole alles, me teeme kõike omamoodi.
Väga sageli on optimismi kustumise põhjuseks see, et Jumalaks on Raha. Omanik on loonud firma, et teenida raha- ja õigesti teeb! Aga tänu sellele paljud head ideed ja mõtted kustuvad tõdemusse, et need pole kasumlikud, ei tasu ära...Lõpuks lööd käega, omaniku raha- ise teab. Kuni firmal läheb hästi, siis ongi ju kõik korras- milleks tõmmelda?...
Jah, mõned inimesed ongi oma loomult sellised- negatiivsed ja sündinud mossitajad. Aga suurem osa neist nö virisejatest, vähemalt minu kogemuse põhjal- ei saa lihtsalt piisvalt tagasisidet. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Mul oli kunagi üks rootslasest ülemus. Parim kes mul kunagi olnud on. Tema stiil oli selline, et koosolekul küsiti alati kõigi arvamust. Ja neid koosolekuid peeti seni kuni kõiik lauasistujad olid nõus. (Pärast tegi ta ikka nii, nagu ise tahtis:)). Me olime tõsiselt õnnelik ja tulemuslik meeskond, sest meile tundus, et teeme vajalikku asja ja me kõik oleme kambas.
Selleks, et olla kaasatud, tuleb kogu aeg võidelda ja nähtav olla. Ja see kõik väsitab. Saad aru, et sa oledki tegelikult pisike mutter ja laeva üksinda pöörata ei jõua. Mõned meist tõmbuvad kaitsepositsiooni ja hakkavad mossitama. Mõned löövad käega ja teevad seda mida vaja arvamust avaldamata- sest vahel ju ikkagi õnnestub muuta ka!
Ja mõned meist lähevad ära. Aga äraminek võtab aega ning see aeg tuleb kuidagi üle elada.
Ma olen olnud mõlemas rollis: nii see, kes arusaamatusest kehitab õlgu ".. aga oled sa ISE teinud midagi selleks, et asi muutuks?" kui ka see, kes mossitab a la "minust ei sõltu nagunii midagi..."
Kusjuures on huvitav jälgida (ja kahju ka tegelikult) kuidas see esimene seisund muutub selleks teiseks. Reeglina alguses, kui lähed uuele töökohale oled täis energiat ja optimismi, valmis muutma ja muutuma. Ja õnnestub see alguses ka. Kuna sa oled juba tööle võetud, siis sind eeldatavasti ka usaldatakse ning sinu ideid kuulatakse. Sa ei karda eksida ega naeruväärne näida (sest oled ju alles uus), mistõttu on enesekindlus samuti 100.
Ja siis ühel päeval saad vaikselt vaikselt aru, et tegelikult oled sa võimetu muutma kogu süsteemi. Kas ei klapi sinu ja su bossi väärtushinnangud; on bürokraatia liigsuur, või on kogu firma liiga suur, et suuta seda muuta...
Või toimib firmas juhitud demokraatia. Näiliselt kuulatakse kõigi ideed ära, aga tegelikuses läheb ikkagi nii nagu boss tahab...:)
Lugesin hiljuti üht oma vana päevikut- firmast, kus tol hetkel töötasin- nagu põnevusromaan, millised intriiigid, suhtevõrgustikud, muudatused- täielik Santa Barbara! Ja see väsitas mingil hetkel ära- et sa pidid olema õige inimese sõber ja teadma, kes on tegelik nupulevajutaja; oskama prognoosida, kui isik X saab peale isikut Y ülemuseks, siis mis juhtub meie strateegiaga ja üldse minuga ja firmaga.
Mul oli ühel perioodil 5 aasta jooksul 7 erinevat ülemust- ja arvake ära, loomulikult! hakkas peaaegu igaüks neist oma jalgratast leiutama. Lõpuks õpid ära, et olemasolevat kausta riiulis tuleb esitleda kui uut, et Uus saaks öelda- midagi vanast pole alles, me teeme kõike omamoodi.
Väga sageli on optimismi kustumise põhjuseks see, et Jumalaks on Raha. Omanik on loonud firma, et teenida raha- ja õigesti teeb! Aga tänu sellele paljud head ideed ja mõtted kustuvad tõdemusse, et need pole kasumlikud, ei tasu ära...Lõpuks lööd käega, omaniku raha- ise teab. Kuni firmal läheb hästi, siis ongi ju kõik korras- milleks tõmmelda?...
Jah, mõned inimesed ongi oma loomult sellised- negatiivsed ja sündinud mossitajad. Aga suurem osa neist nö virisejatest, vähemalt minu kogemuse põhjal- ei saa lihtsalt piisvalt tagasisidet. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Mul oli kunagi üks rootslasest ülemus. Parim kes mul kunagi olnud on. Tema stiil oli selline, et koosolekul küsiti alati kõigi arvamust. Ja neid koosolekuid peeti seni kuni kõiik lauasistujad olid nõus. (Pärast tegi ta ikka nii, nagu ise tahtis:)). Me olime tõsiselt õnnelik ja tulemuslik meeskond, sest meile tundus, et teeme vajalikku asja ja me kõik oleme kambas.
Selleks, et olla kaasatud, tuleb kogu aeg võidelda ja nähtav olla. Ja see kõik väsitab. Saad aru, et sa oledki tegelikult pisike mutter ja laeva üksinda pöörata ei jõua. Mõned meist tõmbuvad kaitsepositsiooni ja hakkavad mossitama. Mõned löövad käega ja teevad seda mida vaja arvamust avaldamata- sest vahel ju ikkagi õnnestub muuta ka!
Ja mõned meist lähevad ära. Aga äraminek võtab aega ning see aeg tuleb kuidagi üle elada.
teisipäev, 22. september 2009
Paralleelmaailmad
On vana tõde, et maailma sees on veel üks teine ja suurem maailm. Ma ei väsi hämmastumast kui palju erinevaid paralleelmaailmu eksisteerib. Me elame oma planeetidel ja imestame, miks teised meist aru ei saa.
Hiljuti kaalusin, kas teha endale samuti Twitteri konto. Sirvisin olemasolevaid ja mõtisklesin- kes on need inimesed, kel on aega istuda päevad läbi arvutis ja seda kõike lugeda? Ja miks nad seda teevad?
Samas on mu tutvusringkonnas väga üksikud, kes loevad blogisid. Neil kas pole aega, või saavad info mujalt või on lihtsalt teiste kanalite inimesed (MSN, Skype, Facebook...)
Kui me oleme postimees.online.ee fannid, siis tundub meile, et kogu Eesti istub ja loeb samuti neidsamu uudiseid.
Ja tegelikult ei kehti see ainult meediakanalite osas. Hiljuti siin sm. Lang tõstatas taaskord päevakorda teema sellest, et väikese promilliga võiks lubada rooli. Taaskord paralleelmaailmade teema. Sellel planeedil, kus tema elab- kus vastuvõtul klaasike sampat või veini võetakse- pole tõesti lugu ja jagub piisavalt intelligentsi (ma loodan), et konverentsikeskusest koduni sõita. Aga kui nüüd mõelda hetkeks nö Võsapetsi maailma peale ja sellele, mida nende inimeste jaoks see seadus tähendaks, siis omandab see ju täiesti teise konteksti, eks?
Või see töölepinguseadus. Tänaseks juba vana teema. Aga kuulates aastajagu tagasi mõtet, et uus seadus hakkab põhinema sellel, mida pooled suudavad omavahel kokku leppida? See on jälle Langide planeedi jaoks väga ok. Aga kujutame ette kõiki neid tootmis- ja teenindussfääris töötavaid naisi. Nad ei töötaks ju seal, kui oleksid vinged läbirääkijad ja enese"müüjad"....
Või võtame näiteks valimised. Vaadates kogu seda tolmutamist selle ümber, hakkab piinlik, et õigupoolest ma isegi ei tea, millal need toimuvad. Ma olen kursis, et mul on valida halva ja veel halvema vahel. Sõltumata sellest, milline on minu valik, saab Tallinna linnapeaks Savisaar või Pentus. Natuke paremal juhul Laar või Pihl- rõõmu ei tunne ma ühestki ja alternatiivide osas mul info puudub. Aga parteid kulutavad raha ja aega, iseenesest innustudes ja lootes, et teema on tähtis kõigi jaoks samavõrra kui neile endile.
Vene- ja eestikeelse meedia erinevustest on ka palju räägitud. Tänane päev on jälle hea näide- leidke venekeelsest meediast artikkel selle kohta, et täna on Tallinna okupeerimise aastapäev? Kaks erinevat maailma.
...et siis rohkem empaatiavõimet.
Hiljuti kaalusin, kas teha endale samuti Twitteri konto. Sirvisin olemasolevaid ja mõtisklesin- kes on need inimesed, kel on aega istuda päevad läbi arvutis ja seda kõike lugeda? Ja miks nad seda teevad?
Samas on mu tutvusringkonnas väga üksikud, kes loevad blogisid. Neil kas pole aega, või saavad info mujalt või on lihtsalt teiste kanalite inimesed (MSN, Skype, Facebook...)
Kui me oleme postimees.online.ee fannid, siis tundub meile, et kogu Eesti istub ja loeb samuti neidsamu uudiseid.
Ja tegelikult ei kehti see ainult meediakanalite osas. Hiljuti siin sm. Lang tõstatas taaskord päevakorda teema sellest, et väikese promilliga võiks lubada rooli. Taaskord paralleelmaailmade teema. Sellel planeedil, kus tema elab- kus vastuvõtul klaasike sampat või veini võetakse- pole tõesti lugu ja jagub piisavalt intelligentsi (ma loodan), et konverentsikeskusest koduni sõita. Aga kui nüüd mõelda hetkeks nö Võsapetsi maailma peale ja sellele, mida nende inimeste jaoks see seadus tähendaks, siis omandab see ju täiesti teise konteksti, eks?
Või see töölepinguseadus. Tänaseks juba vana teema. Aga kuulates aastajagu tagasi mõtet, et uus seadus hakkab põhinema sellel, mida pooled suudavad omavahel kokku leppida? See on jälle Langide planeedi jaoks väga ok. Aga kujutame ette kõiki neid tootmis- ja teenindussfääris töötavaid naisi. Nad ei töötaks ju seal, kui oleksid vinged läbirääkijad ja enese"müüjad"....
Või võtame näiteks valimised. Vaadates kogu seda tolmutamist selle ümber, hakkab piinlik, et õigupoolest ma isegi ei tea, millal need toimuvad. Ma olen kursis, et mul on valida halva ja veel halvema vahel. Sõltumata sellest, milline on minu valik, saab Tallinna linnapeaks Savisaar või Pentus. Natuke paremal juhul Laar või Pihl- rõõmu ei tunne ma ühestki ja alternatiivide osas mul info puudub. Aga parteid kulutavad raha ja aega, iseenesest innustudes ja lootes, et teema on tähtis kõigi jaoks samavõrra kui neile endile.
Vene- ja eestikeelse meedia erinevustest on ka palju räägitud. Tänane päev on jälle hea näide- leidke venekeelsest meediast artikkel selle kohta, et täna on Tallinna okupeerimise aastapäev? Kaks erinevat maailma.
...et siis rohkem empaatiavõimet.
esmaspäev, 21. september 2009
Kuidas peab hüüdma
"Aga miks? MINUL on ju mugavam, kui prill-laud on üleval?", küsis Mees*, kui olin temaga sel teemal noominud. Hea küsimus, eks?
See, et prilllaud peab olema all; et hambapasta tuubi pigistamist ei alustata keskelt; et mustade sokkide koht on pesukastis- need on minu, Naise, standardid. Miks minu standardid on õigemad ja paremad kui teiste pereliikmete omad?
Psühholoogid soovitavad "pean" laused ümber sõnastada "tahan " lauseteks. Näiteks lause " (Miks alati) mina pean koristama tube?" tuleks öelda hoopis nii:
Minu ümber olev kord muudab mu rahulikuks, sellepärast tahan koristada
Oletagem, et ma ei tea ühtki meetodi, kuidas pere valutult majapidamistöid tegema panna ja küsin alati viisakalt- kas nad sooviksid majapidamistöid teha. Sellisel juhul, kui neil oleks võimalus öelda samuti "tahan" lauseid, kõlaksid need vist umbes nii:
Mees "Ma tahan, et kuu aja mustad nõud koguneksid kraanikaussi, sest korraga pestes on ökonoomsem"
Vanem: " Ma tahan, et tühjaksöödud jogurtitops vedeleks mu kirjutuslaual, sest hallituse tekkimist on lahe vaadata"
Noorem "Ma tahan, et mu riided vedeleksid põrandal, sest niimoodi on mul asjast parem ülevaade (A. Kivirähkil on ülinummi " Isade õhtujutt" sellest, kuidas voodi alla jäetud sokid said pojad. Täpilised sukkpüksid... Vahel tundub, et mehed ja lapsed usuvad päriselt, et sokid võivad voodi all poegida:))
Kuna, minu, Naise, standardilävi on kõrgemal, siis selgub, et probleem segamini toaga ongi ainult Naisel. Mistõttu probleemi lahendada ja toad korras hoida saabki ainult Naine (ups, selle järelduseni ma tegelikult jõuda ei tahtnud..:))
AGA kuna kogu perele tuleb kasuks kui ema on rahulik ja rõõmus, siis see ongi põhjus, miks Naise standardid on olulisemad kui Mehe ja Laste omad. M.O.T.T
Noorematele vastus "Kuidas peab hüüdma (vene keeles)
* sõna Mees võib vabalt asendada sõnaga Naine ja vastupidi :)
See, et prilllaud peab olema all; et hambapasta tuubi pigistamist ei alustata keskelt; et mustade sokkide koht on pesukastis- need on minu, Naise, standardid. Miks minu standardid on õigemad ja paremad kui teiste pereliikmete omad?
Psühholoogid soovitavad "pean" laused ümber sõnastada "tahan " lauseteks. Näiteks lause " (Miks alati) mina pean koristama tube?" tuleks öelda hoopis nii:
Minu ümber olev kord muudab mu rahulikuks, sellepärast tahan koristada
Oletagem, et ma ei tea ühtki meetodi, kuidas pere valutult majapidamistöid tegema panna ja küsin alati viisakalt- kas nad sooviksid majapidamistöid teha. Sellisel juhul, kui neil oleks võimalus öelda samuti "tahan" lauseid, kõlaksid need vist umbes nii:
Mees "Ma tahan, et kuu aja mustad nõud koguneksid kraanikaussi, sest korraga pestes on ökonoomsem"
Vanem: " Ma tahan, et tühjaksöödud jogurtitops vedeleks mu kirjutuslaual, sest hallituse tekkimist on lahe vaadata"
Noorem "Ma tahan, et mu riided vedeleksid põrandal, sest niimoodi on mul asjast parem ülevaade (A. Kivirähkil on ülinummi " Isade õhtujutt" sellest, kuidas voodi alla jäetud sokid said pojad. Täpilised sukkpüksid... Vahel tundub, et mehed ja lapsed usuvad päriselt, et sokid võivad voodi all poegida:))
Kuna, minu, Naise, standardilävi on kõrgemal, siis selgub, et probleem segamini toaga ongi ainult Naisel. Mistõttu probleemi lahendada ja toad korras hoida saabki ainult Naine (ups, selle järelduseni ma tegelikult jõuda ei tahtnud..:))
AGA kuna kogu perele tuleb kasuks kui ema on rahulik ja rõõmus, siis see ongi põhjus, miks Naise standardid on olulisemad kui Mehe ja Laste omad. M.O.T.T
Noorematele vastus "Kuidas peab hüüdma (vene keeles)
* sõna Mees võib vabalt asendada sõnaga Naine ja vastupidi :)
pühapäev, 20. september 2009
Pilvebaleriini lood vol 2
Algas see jama reede õhtul, kui hammas hakkas valutama. Ikka Valutama, suure algustähega. Ehk siis laupäevahommikune esimene ja ainuke soov oli saada kiiresti hambaarsti juurde. Teatavasti on Tallinnas parkimiseks vaja sularaha. Mida mul loomulikult kunagi pole. Mistõttu - tühja sest valust, kõigepealt sularahaautomaadi juurde.
Masinale lähenedes näen, et ühel naisel on sama plaan. Lisan sammu, et esimesena jõuda. Ja (paras mulle) jõuangi. Panen kaardi sisse ja sekund hiljem saan aru, et midagi on valesti. Kaart läheb sisse kuidagi liiga kergelt ning jääb siis kuhugi kinni, nii et ainult väike servake jääb pilust välja. Appi! Algab operatsioon "päästa kaart". Postkasti võti osutub piisavalt peenikeseks, et mahtuda pilusse. Torgin kaarti, aga paraku otsustab ta minna teises suunas so on siis sissepoole. "Automaat suletud". Teatab ekraan. Ja minu kaart ka.
Kõne infoliinile annab lootust, et kõik pole veel kadunud. Saan asenduskaardi. Aga kuna on laupäev, siis avatakse pangakontor kell 10. (Tuletan meelde, et mu hammas valutab põrgulikult).
Siinkohal pean tänama saatust, et vastu hommikut õnnestus korraks uinuda ja seetõttu pole kell 8, vaid pool kümme. Pool tundi kannatan ära.
Kontoris selgub, et asenduskaart võimaldab välja võtta sularaha, aga mitte kaardiga maksta. Minu jahmunud nägu nähes küsib teller kelmikalt- millal te viimati sularahas arveldasite?. Ma tõesti ei mäleta. Ette rutates võib öelda, et õhtul poes külaliste jaoks moona ostes oli sularahaga opereerimine päris värskendav kogemus.
No vot.
Aga sellega see suurepärane päev veel ei lõppenud...
Hiljem, ristmikul rohelist tuld oodates, sõitsin eesseisvale autole tagant sisse. Lihtsalt. Mul pole ühtki ettekäänet, õigustust ega ka vabandust. Madalam kui muru autost välja roomates ja ahastades "eiolevõimalik", selgub, et sõitsin otsa suure vene hingega Sergeile. Ma näen vist nii hale välja, et Sergei, kelle auto ja nädalavahetuse ma lihtsalt peesse keerasin, hakkab lohutama mind.
See on minu elu esimene avarii (ja loodetavasti ka viimane), mistõttu pole mul halli aimugi, mida edasi teha. Õnneks Sergei teab. Ja taaskord peab tänama õnne, et on laupäev- nii kindlustus kui ka autoteenindus on (veel) avatud ja vähemalt saab paberid kohe korda. Kindlustuses tabab mind korraks veel minišokk, kui selgub, et tehnilise passi vahel olevast paberipakist puudub oluline- vabatahtliku kindlustuse poliis. Aga taaskord tänu mõistvale ametnikule ja e-riigile.
Kõik saab korda. Ja täna on juba teine päev. Pühapäev. Laupäev on läbi.
kolmapäev, 16. september 2009
Piima hind on 3,90 ! Minge ruttu poodi
Vahel tekib mul tahtmine minna punase lipuga tänavale ja karjuda: Inimesed, tulge mõistusele! Nõuan riikliku reguleerimist kauba hindadele! Nõuan, et riik otsustaks ja deklareeriks kas piimatootmine on Eesti jaoks oluline majandusharu ning kui vastus on "jah" siis kehtestaks riiklikud kokkuostu- ja väljamüügihinnad...
Mäletate valmi rohutirtsust ja sipelgast- täna toimub täpselt seesama. Me saeme oksa millel me ise istume. Jah, täna on väga lahe osta (tegelikult pole selle protsessi nimi isegi mitte "ostmine" aga "võtmine") ilma rahata piima, aga homme on selle piima hind topeltkõrge. Sest Eesti piimatootja pakib pillid kokku, sellevõrra väheneb turul pakkumine ja tõuseb hind.
Ja milleks- et sina, tarbija, tuleksid selle soodsa hinna pärast konkreetsesse kaubandusketti. Tänaseks on ka suhteliselt selge, et EPIKO sotsiaaleksperiment Eesti Piimaga kukkus läbi. Eesti inimene on ikka nii hinnatundlik (ja see on koht kus peaks sekkuma riik, mitte kaupmees), et igasugu üllad ideed jätavad külmaks. Neil, kes elavad piirkonnas kus pole kette R ja P- ärge muretsege- homme on sama hind ka kõigis teistes kettides üle Eesti.
Kurb.
Samal teemal ka siin ja siin.
Mäletate valmi rohutirtsust ja sipelgast- täna toimub täpselt seesama. Me saeme oksa millel me ise istume. Jah, täna on väga lahe osta (tegelikult pole selle protsessi nimi isegi mitte "ostmine" aga "võtmine") ilma rahata piima, aga homme on selle piima hind topeltkõrge. Sest Eesti piimatootja pakib pillid kokku, sellevõrra väheneb turul pakkumine ja tõuseb hind.
Ja milleks- et sina, tarbija, tuleksid selle soodsa hinna pärast konkreetsesse kaubandusketti. Tänaseks on ka suhteliselt selge, et EPIKO sotsiaaleksperiment Eesti Piimaga kukkus läbi. Eesti inimene on ikka nii hinnatundlik (ja see on koht kus peaks sekkuma riik, mitte kaupmees), et igasugu üllad ideed jätavad külmaks. Neil, kes elavad piirkonnas kus pole kette R ja P- ärge muretsege- homme on sama hind ka kõigis teistes kettides üle Eesti.
Kurb.
Samal teemal ka siin ja siin.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)