Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.


Sel kevadel ilmuvad järjest lood It spetsidest, kes ei saa tööle, kuna vanus on liiga kõrge; lugu tööandjaga, kes kiitleb, et tema vanureid ei võta , kuna kaasaegne It maailm vajab riskijulgust. Ja lugu USA IT profist, kes ei saa tööd, kuna ta on.... liikumispuudega. Tänu ministeeriumi sekkumisele, siiski saab lõpuks töö.

Ehk siis. Teoreetiliselt. Jah.
Sa said kursuste abiga eelteadmised  (mul puudub kompetents hindamaks, millisel tasemel). Kui sul on piisav enesemotivatsioon, tahe ja nälg. Õpid juurde ning pole seda praktikat vajagi. Küll lõpuks saad selle töö.

Mis mind vihastab, on hoopis muu. Linnukese pärast tegemine. Kui turul on nõudlus ja oletame, et see ei ole teoreetiline nõudlus (ehk siis nõudlus vaid teatud demograafilist profiili esindavate töötegijate järele), siis loomulikult- väga hea idee. Taotleme Euroopast raha ja hakkame neid spetsialiste ette valmistama. Kui nüüd aga, peale mitut lendu, on selgunud tõsiasi, et kursuslaste tase ? ei rahulda tööandjat. Või et see nõudlus polegi nii pakiline, kui algselt arvati ? Miks siis tuima järjekindlusega seda jätkata, toota praaki.

M läks oma vanale töökohale tagasi. Uute teadmiste võrra rikkam.


E oli julge. Andis lahkumisavalduse ilma tagavaravarianti omamata. Otsib siiani tööd. Ja pool aastat hiljem nendib, et muutus pole võimalik. Kuna ta oli väga hea spetsialist, siis ju läheb vanale tööle tagasi.

R tegi muudatuse  ütleme siis nii, et 90 kraadi. Midagi vanast professioonist, aga teise nurga alt. Andis lahkumisavalduse, läks kooli ja sebis praktikakoha. Mis peale praktikat ja koolilõppu saab. Täna veel ei tea. Aga kuna ta on nii tegus tüüp ja alla 45 :) :), küll saab..

Õ karjäärimuutus seisnes selles. et asutas oma firma. Töö kõrvalt, loomulikult. Tal läheb väga hästi. Ta on mitu toodet maha müünud. Ta on end suutnud sisse sebida sellesse ringkonda . (Mina näiteks ei teadnudki, et teatud kohtades müümiseks on konkurss )
Aga. Selleks, et tulla ära palgatöölt ja elatuda ainult sellest hobist- peaks maht kasvama umbes 10 korda. Mis eeldab laenu ja investeeringuid. Kas ta julgeb riskida... Ma täna veel ei tea.

K tegi karjääripöörde välismaal. Tuli Eestisse (muuseas, kas teate, et noorem põlvkond kasutab vormi "Eesti tagasi").  Ja kuna ta pole saanud erialast haridust Eestis, puuduvad soovitajad, sotsiaalne selle eriala võrgustik ja tuttavad. Ehk siis tööd leida on väga raske. Aga ma olen tema osas optimistlik. Kuna ta on alles noor  ja kui Eestis ei saa, siis selle erialaga saab kindlasti ka välismaal või kaugtööna.

Ja minu lugu?
Eelmisel suvel hakkas mul kripeldama. Ma tean, et mu praegust tööd pole enam kauaks. Ma tahtsin võtta saatuse oma kätte ja teha muudatused enne, kui mind on pandud fakti ette, et ma pean uue töö leidma. Aga ma tahtsin midagi muud. Ma ütlesin ei mitmele, kes kutsusid mind tegema sama tööd. Sest ma tahtsin uut, huvitavat, teistsugust.
Ma tegin väikse swot analüüsi oma võimete, oskuste ja lapsepõlveunistuste osas ja leidsin mitu head ideed.

Otsisin üles vanad sõbrad, kes töötavad neis sektorites ja kutsusin nad lõunale. Kohtusin karjäärinõustajaga, kes analüüsis mind paberite ja testide põhjal.
Ja nad ütlesid mulle. Sa oled idioot. (Okei, tegelikult ütlesid nad seda viisakalt.). Sa ei saa visata ära ca 20 aastat töökogemust, professionaalsust, sotsiaalset võrgustikku. Ja alustada nullist. Milleks???
jah, kui sa väga väga tahad.. aga. Kas sa tahad?

Ma ei tea, kas ma tahtsin. Kuidas saan ma seda teada, kui mul puudub selle töö kogemus?!
Kuna taas on riik pannud raha programmi, et koolitada spetsialiste valdkonnas, kus on väidetavalt karjuv tööjõupuudus. Tundus köige loogilisem hakata öpetajaks.

Ma olen lapsena unistanud sellest ametist.  Mulle meeldib esineda, targutada, seletada ja rääkida. Mul on sada ideed, kuidas teha lastele õppimine põnevaks. Ma olen võimeline õpetama päris mitut ainet.
Kuna mul on koduhoovis kaks vene kooli ja nende kodulehel sel hetkel ka tööpakkumised, siis otsustasin, et mulle väga meeldiks missioon õpetada väikestele venelastele eesti keelt.

Mu suurim kõhklus ja kahtlus polnud palk. Ma oleksin hakanud saama netopalka täpselt poole vähem kui praegu + kulud oleksid suurenenud. Aga. Aga. Kui sa oled õnnelik, siis pole ju rahal tähtsust, eksju?! Ja vaba aeg!!! See oli kõikide võimalike variantide, mille vahel ma kaalusin, võtmeteguriks. Õpetajal on vaheajad. Ja siis ma ei pea tegema tööd! Vaba suvi. Mõelge vaid!!!

Mu suurim kõhklus ja kahtlus oli mina ise. Minu isik, Ma olen liiga liberaalne ja tolerantne. Ma räägin liiga kiiresti ja paljude võõrsõnadega. Rumalus ja matslikus teeb mind kurjaks, mitte abivalmiks. Tuttavate õpetajatega teemat lahates sain aru, et ma läheksin kooli tegema revolutsiooni, sest mul on kaasaegse pedagoogika osas täielik eriarvamus. Ma olen liberaal, mis puudutab inimese õigusi olla tema ise; konservatiiv, mis puudutab väärtusi ja töösse suhtumist ja õppimist; ja pragmaatik. Ma lugesin lehtedest koolilugusid, rääksiin tuttavate õpetajatega ja sain aru, et ma ei suudaks mitte midagi ette võtta erivajaduste, käitumishäirete ja lihtsalt kasvatamatute lastega. Ma ei oskaks.

Aga, lohutasin ennast. Nad ju testivad mind. Nad ei võtaks mind, kui ma ei sobiks. Ja enne kui mind saadetakse lahingusse, nad ju koolitavad mind. Eksju.

Nii nagu It programmi puhul, oli ka õpetajaprogramm väga pikk. Umbes pool aastat varem panid end kirja. Poole aasta pärast saad teada, kas sa sobid. Siis passid veel paar kuud ( ok, see on vajalik töösuhete lõpetamiseks). Ja siis aasta hiljem algusest, saad koolituse, praktika ja tööle. Kogu selle aja- praktika, koolitus, elad õhust ja kirest. Ma ei viitsinud uurida, kas haigekassa kaart ikka kehtib.
Ja siis lubadus: tööle saadetakse sinna, kuhu sind vajatakse ning eelistatakse neid, kes on valmis minema suvalisse Eesti paika.

Siis hakkasid tulema märgid. Kui oled meeleheitel, siis loed märke, eks. Esiteks ei õnnestunud mul kahel korral testidele minna. Siis need vestlused tuttavatega. Siis otsustas mu tööandja tõsta mu palka veel 25%, ehk siis vahe teoreetilise prognoositava sissetulekuga alal, mille osas ma polnud kindel, kas see mulle üldse meeldib, kärises veel suuremaks. Siis jõudsid mu lugemislauale järjest samad lood, mis It puhul. Jah, me vajame õpetajaid. Aga me vajame noori. Ja meessoost. Ja selliseid, kes lepivad poole ja veerandkohaga. Ja selliseid, kes suudavad õpetada kõike alates matemaatikast kunstini.
Oma praeguses töös puutun ma meediaga tihedalt kokku. Niiet Ja jah. Ma tean, Meedia ei ole adekvaatne infoallikas. Meedia teeb lugusid konfliktidest, sellest, mis tekitaks diskussiooni ja klikke. See, mida meedia kajastab võib, aga ei tarvitse olla päriselu.

Ning. Ma lõin põnnama.
Ma ei tea tänaseni, kas ma ütlesin ei oma elu võimalusele. Oma elu kutsumusele.

Ma otsustasin esimest korda elus teha seda, mida ma mitte kunagi pole teinud. Mitte muretseda ette.
(see on ikka jube raske). Ma lasen asjadel lihtsalt minna, ise preventatiivseid samme astumata.
Ja kui ma siis ükskord olen tänaval, näljas ja paljas. Eks  ma siis mõtlen ja vaatan.