2021

Aasta ja kolmveerand koroonat.
Tundub, et vähemalt mina hakkan sellega harjuma.
Tavapärasele väljaminekunimekirjale- kas on olemas võtmed, telefon, rahakott, taskurätik, prillid. On standardvarustuses nüüd ka, kas mask on kaasas.
Meikides oled aru saanud, et näo alumisele poolele pole mõtet väga rõhku panna, see on nagunii peidus.
Ja veebikoosolekud on muutunud normiks. Imelik on, kui keegi ütleb, et kohtume reaalis. Seda peab spetsiaalselt ütlema, sest norm on veeb.
Ja koolitusi on seetõttu väga palju. Mul on väga raske veebis keskenduda, aga midagi, nagu ütles mu kadunud äi, on õnnestunud siiski  ka külge petta.

Kui 2017- 2019 olid kui sõit karussellil. Muutused, reisid, uued kohad, uued inimesed ja jälle muutused ja muutused. 2020 oli raisatud aasta. Aasta, kus kõigel oli nagu pidur peal. Et uus ei saaks tulla. Nii looduses, kui ka maailmapoliitikas- Trump ja Lukasenka keeldusid lahkumast. Meie oma valitsus üritas kehtestada mingit keskaegset Gileadi ja keeldus lahkumast. Isiklikus elus samuti, kõik tarkerdus ja seisis.
Siis 2021 oli illusioonide purunemise aasta. Hakkab nagu natuke looma, aga väga raskelt. Tundub, et koroona on muutunud juba nii meinstriimiks, et riigijuhid  (ja elu) otsivad uusi meelelahutusi.  Olukord maailmas on jälle ebastabiilne. Oli Afganistanist vägede lahkumine ja sellele järgnenud kaos. Mis pole läbi. Oli Valgevene piiritüli ja täna ähvardab Venemaa Ukrainat. Rohelised teemad alates puude mahavõtmisest kuni elektrihinna tõusuni. Tundub, nagu hakkaks koroona taanduma, ja siis jälle- hurraaa! uus tüvi. Oo. Mikron.

Kultuurilised eripärad

Kataloonia lapsed peksavad kingituste saamiseks keppidega puupakku. Kui tahad midagi saada, kasuta vägivalda.

Ameerika lapsed eeldavad, et kingitused on kuuse all valmis ja võistlevad, kes suudab kiiremini neid avada. Kui tahad midagi saada, siis mine ja võta.

Eesti lapsed peavad kinkide lunastamsieks laulma ja luuletusi lugema. Kui tahad midagi saada, pead tõestama, et oled seda väärt.

Kõik minu emast

Nagu mu terane õde ütleb, on praegu aeg, kus ei teagi, millisele haigele sugulasele esimesena helistada ja kätt hoida.

Kui lumi maha tuli, kukkus mu ema randme kildudeks. Paremal käel. Ta on paremakäeline. Nagu Eestis kombeks, keegi appi ei tulnud, Komberdas siiski koju, läksid kiirabisse. Kuna provintsihaiglates enam proffe pole, siis mätsiti käsi kinni ja anti peotäis valuvaigisteid kaasa. Kirurg tuli ääremaale nädalapärast, lammutati lahti ja pandi puzzle loodetavasti kenasti kokku. 

Sõrmed liiguvad, aga käelaba ja ranne on fikseeritud ning küünarnukini kipsis. Nädalajagu elas mu ema esimest korda elus kui proua. Isa aitas ja teenindas. No katsu ise ühe käega kohukese- või viilujuustupakki avada. Või tõmblukku kinni tõmmata. Keeruline.

Aga eelmisel nädalal tundis isa infarktitunnuseid, kutsus kiirabi ja viidi haiglasse. Kõik on hästi, õigel ajal saadi jaole, aga nädalajagu peab ilmselt veel haiglas olema. 

Nii ja probleem. Mis saab mu ühekäelisest emast. 

Pakume, et ta võiks Tallinna tulla. Või tuleme meie talle sinna appi.
Ei, ei, ei ,ei.

Aga luba mulle, et sa vähemalt poodi ise ei lähe, veenan. Helista mulle, ma tellin sulle kulleri ukse taha.
ja, ja ja, ja.

Eile siis helistan.

Eesti Laul 2022

Eesti Laulu neli vooru on andnud teadmise, et tänapäeva noorte elu on üks nutt ja hala ja õnnetu armastus. 

Ja meie laululoojaid ei kõneta mitte midagi sellest, mis meid ühiskonnas ümbritseb. Ei koroonast, ei rohepöördest ega isegi mitte elektrihinna tõusust :)

Ja huvitav ning kahju on vaadata, kuidas noored kasutavad eelmise sajandi stilistikat, suits, alko ja karusnahk. On nüüd siis nagu äge? Camp ?vintage?! Ma tõesti arvasin, et uus põlvkond on uus.

Mida ma mäletan?

Stig, Elina, Stefan, Vaikus, Zevakin ja Paia, Meister Jaan, Shyra, Ott, Sandraa ja tänu sellele, et viimati, siis ka Viljandi bänd Minimal Wind ja Küprose plagiaat Elysa. 

Playlisti pääses Vaikus, Minimal Wind, Ott ja Stig. Mulle meeldib blues.

Mul on hea meel, et Eesti sai juurde suure hulga muuvisid. Aga ikkagi tahaks kuulda neid laule laivis.

Panustan, et finaalis, nagu viimastel aastatel kombeks, on taas kolm üksinda laulvat meest.

Mai oska elada

Kevadel surid mind aastakümneid truult teeninud Eccod. Ja kuna lumi tuli maha ja valgeks läks maa, siis pidin uued saapad ostma. Otsustasin, et ei telli seekord internetist odavaid, vaid lähen poodi.

Võtsin kogu oma tahtejõu kokku, panin maski ette ja läksin poodi.
Varustatud kogemusest kogunenud teadmisega. Saapad peavad olema sulgkerged; ümaramat tüüpi ninaga, et ei käiks varvastele; labajalast kõrgemal ei tohi olla tugevdusi ja õmblusi; lumekindlad st kõik augud on suletavad lõpuni ja soovitavalt niipalju kõrge säärega, et lumi sisse ei tule.

Poes selgus ootuspärane, et valida õieti polegi. Praegu tundub, et moes on poolsaapad. Hüva, ma saan säärised peale tõmmata, kui kõik muu vastab tingimustele. Ostsin Catmandoo Ava. Esimene päev oli suurepärane. Teisel hakkas tunda andma ja kolmandal nutsin valust, sest ühe saapa sisemine tugevdus  tegi/teeb pahkluule haiget. 

Ma tahaks masendusest karjuda. Ja ma saan nüüd aru, miks vanainimesed jäävad elust kõrvale. Sul lihtsalt ei ole sobivaid riideid.
Nüüd on mul siis lisaks linnasaabastele ainult ühed Timberlandi omad. Mis on megarasked ja eest tuleb lumi sisse ja liiga madala säärega ka.
Täna käisin tossudega, tõmbasin villased sokid alla ja..
miks, miks ometi. 

Nii et, kui keegi tahab nr 38 saapaid, siis kirjuta mulle. Ma pean nad nagunii taaskasutusse viima, nii et isegi raha ei küsi. 

2021 raamatud

See on nüüd siis aasta, kui pooled loetud raamatutest olid ingliskeelsed. See osakaal oleks olnud veel suurem, kui poleks õnnestunud taas raamatuid vahetada. (Ma riskin nüüd vangiminekuga, aga kirjuta mulle, kui tahad koos minuga vangi minna faile vahetada).

Ma olen sel teemal rääkimisest tegelikult juba tüdinud. Kõik teie emad ja vanaemad on potentsiaalne lugeri sihtgrupp. Aga, endiselt ei saa Eestis e- raamatuid laenutada, mingil põhjusel ei taheta, et loetaks silmasõbralikult, Vaid kõik lahendused ellust elisani on üles ehitatud tavalisele ekraanile. Mina sellest aru ei saa. Aga ju siis ei peagi. Ma olen vähemus.

Ma ei tahagi neid raamatuid tasuta, vastupidi, ma olen nõus, et autorid peaks saama tasustatud. Aga üle 10 euro ma pole nõus maksma asja eest, mida ma loen vaid kord elus ja ehk ei loegi lõpuni. Hetkel on mul näiteks pooleli jäetud Düün, ja  Backman ja Palahniuk. Ka meistrid võivad mitte meeldida. Ingliskeelsed on alla 10- euro, ja suurem osa lausa tasuta. eestikeelsed isegi kuni 20-30 eurot ja suurem osa neist rämpskirjandus. Sest kirjastuste esindajad väidavad, et e- raamatute segmendis on nõudlus krimkade ja esoteerika järele. Mis on okei, kui hinna/kvaliteedi suhe oleks paigas.
Ilmselt see asi enne ei lõppegi, kui keegi viitsib pusida valmis "spotify", mõne platvormi, kus mõõduka ühekordse- või kuutasu eest saab e- raamatuid laenutada. Ja olles lugeri eelistega ära hellitatud, ma ei kujuta isegi ette tagasipöördumist paberraamatu poole. Nii et näis. Kui palju eestikeelset kirjandust mu lugemisvarasse veel tulevikus jääb.

Aga. ma olen sel aastal lugenud väga palju mõnusat, kerget meelelahutust, mis võiks vabalt omas zanris olla ka 5- punktised, aga eks see hindamine ongi raske. Kuidas sa võrdled Pasternaki Dontsovaga? Esile võiks ilmselt tõsta ulmekahuvilistele Shaw triloogia "Dawn of Deception",  põnevikud Sager " Minu viimane vale" ja Seddoni "Ära sule silmi", Flood "Terapeut".  Klassikaline krimka Pauts " Politseiniku tütar" ja  Cantori " Kadunud kiri", armastuslugu, mis viib lummaval moel minevikku. 

Viiepunktiseid raamatuid oli õnneks üsna mitu