Nägin metsas jälle rästikut. Kiirustas üle tee.
Miks nad kiirustavad? Kui mõelda, siis looma elu jaguneb laias laastus neljaks. Toidu otsimine, söömine, magamine ja järglaste saamine.
Kui vähem energiat kulutada, siis kuluks ju ka vähem süüa.
Mingil põhjusel tundub paljudele loomadele, et magusam amps on üle tee. Kas see tähendab, et meie põhivajaduste - ja omaduste hulgas on ka lootus. Või siis naiivne optimism.
Selles kontekstis andsid tegelikult inimesed teatud loomadele võimaluse tõusta arengupüramiidis järgmisele tasemele? Sa ei pea enam igapäevast toitu otsima. See toit antakse sulle. Vastutasuks pead sa olema (inimesele) kasulik. Su elule on tekkinud teine tähendus.
Igavus, iseenesest, on ju subjektiivne mõiste. Kes oskab võrrelda, kas tuvide vahtimine aknast on lõbusam või igavam, kui ellujäämiskursus eksistentsi nimel.
Ja hellitused. Uskudes loomadokumentaale, siis pole mitte ühtegi liiki, kes põlgaks paisid, hellitusi, sõpru ja lähedust. Isegi kalad tahavad silitamist.
Loomad on vanemad kui inimesed. Huvitav, miks siis inimesed ikkagi võtsid end kokku ja loomad mitte. Miks näiteks ei säti rebased end elama kanalasse ja ei kindlusta kanalat ning oma elupaika nii, et nendest toiduahelal kõrgemal seisvad vaenlased juurde ei pääseks. Väga paljud liigid on võimelised ehitama kindlusi. Miks nad siis ikkagi endiselt kütivad, jahivad ja võitlevad eluga?