Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 24. mai 2019

Kuidas planeerida unelmate puhkust

Vahel mulle tundub, et puhkusereisi planeerimine on parem osa, kui see puhkus iseeenesest.
Mul on saanud juba tavaliseks, et esimesel päeval majutuskohta jõudes, väsinud, lennukist loksutatud, vara tõusnud, tollis läbinäperdatud, veepuuduses, liiga soojade riietega selle kliima jaoks..
on esimene reaktsioon, wtf kuidas ma küll siia jõudsin ja miks ma üldse tulin.
See läheb üle, järgmisel hommikul on kõik taas suurepärane..

samas, reisi planeerimine on puhas nauding ja lõbu.

Kuna reisifirmad endiselt diskrimineerivad üksikreisijaid, siis pakett tasub võtta vaid perereisi puhul. Üksida tuleb ise broneerides soodsam.Ühe konkreetse näite puhul oli vahe 85 eurot ( lend + majutus)

Mu esimene samm on avada google.flight ja saada aru, kuhu üleüldse on võimalik lennata.
Igal jumala aastal pean taas tõdema, et Tallinn on provints ja meie ühendus muu maailmaga endiselt nutune.

Aga pole lugu, igal aastal olen ma siiski midagi leidnud.
Valin välja 3-4 sobivat sihtkohta ja siis algab lennupiletite kaardistamine.
RyanAir maandub reeglina öösel. Ehk siis üksireisimiseks mitte väga turvaline ja lisaks magad järgmise päeva maha.
Samuti ütleb kogmus et Ryanair, AirBaltic, EasyJet soodsast hinnast saab mängeldes Lufthansaga võrreldav.
Odavreisid annavad hinnavõidu vaid juhul, kui  reisid tõesti kaks kätt taskus ning reisi pikkus on piisavalt lühike, et kitsas pingis see vastu pidada.


kolmapäev, 22. mai 2019

Suveuneaeg

Ei saa sel aastal kuidagi rütmi tagasi.

Juba kell pool kümme õhtul võitlen unega.
Sama on hommikul.
Mingi kell 6 on mul silm klõpsti lahti. Okei, siin on abiks trollibussid, kaubaautod ja mu kallis kass, kes mürtsti kohvrite otsast alla hüppab ja see järel ennastunustavalt kempsus hädale peale kraabib.

Esiti mõtlesin, et see on kellakeeramisest  tingitud, aga see ei klapi. Vana kella järgi oleks pool kümme ju alles pool üheksa. Ja ka hommikul oleks kuus, viis.

Natuke on abi olnud lihavõttest ja volbrist. Aga ikka tahaks rohkem magada!!! Ma loodan, et meie konservatiivsest valitsusest on niigi palju abi, et kõik maailma kirikupühad... luteri, katoliku, õigeusu, islami... riigipühadeks ja vabadeks päevadeks kuulutatakse...

Seega, kallid euroametnikud, puudu on hoopis üks teine ja veel olulisem aeg. Kell oleks vaja nihutada vööndiajast kaks tundi ettepoole. Ühest tunnist on ilmselgelt liiga vähe....:)

esmaspäev, 20. mai 2019

Indigoaalane 10

Täna 10 aastat tagasi tegin ma oma esimese blogipostituse.

Kõik on sama ja kõik on muutunud.
2009 oli kohalike valimiste aasta, võitis Keskerakond, ja ma olin väga kurb.
Tulevikutrende tabades olen ma kirjutanud lausa kolm(!) postitust Martin/Mart Helmest...:)

Ma lugesin palju raamatuid, reisisin sel aastal väga palju.
Aga suurim muutus on see, et toona juhtus minuga ja mind ümbritsevate inimestega kogu aeg midagi.

Ma tõesti ei tea, ega saa aru. Miks ma täna enam ei näe või ei märka või lihtsalt maailm ongi rahulikum ja ettearvatum. Mina ise ju ka 10 aastat vanem:)

Aga head lood on :) isegi imestan, et ma nende autor olen. Naljakal kombel oli ka toona liberaalse valitsuse ajal teemaks religiooniõpe ning meedia muretses kondoomita seksi üle. Õhus oli koolireform ja igal sügisel ja kevadel tõstatus eliitkoolide teema

Ma olen seda mõtet ka varem jaganud, aga tundub, et meil, inimestel, ongi mingi teatud arv lugusid. Esimesed kolm aastat kirjutasin ma pea iga kolme päeva tagant. Siis jõud pisut rauges. Ja alates aastast 2016 pean nentima, et kõik on öeldud. Midagi uut pole lisada... :)
Ma mingeid pidulikke lõpetamisi ei korralda. Leiba see blogi ei küsi, ja mine tea, ehk tuleb taas see aeg mu elus, kui on midagi öelda.

neljapäev, 16. mai 2019

Tagasi vanglasse

Maailm?? mis toimub??

Nüüd juba mõni päev tagasi juhtusin juhuslikult nägema Marina Kaljuranna ja Mart Helme "debatti". Depatt on pandud jutumärkidesse, sest see mida ma nägin, oli uskumatu. Sa vaatad ja ei usu mida näed ja kuuled. See peab olema mingi eksitus, nali...

Minu ümber toimuv meenutab järjest mingi absurdse düstoopia algust.
Ma saan tegelikult aru, kuidas see saab kasvada ja areneda. Ma olin küll NSVL ajal laps, aga ma usun, et ka enamik täiskasvanutest ei tegelenud hommikust õhtuni poliitanalüüsiga. Sa lihtsalt elad ja oled nagu lastakse. Vahel kui viina võtad või kui keegi välismaalt tuleb, siis kirud. Aga muidu elad oma tavalist elu. Ja see, et piirid on kinni, et tehakse asju tegemise ja näitamise pärast, et raisatakse jne see on lihtsalt hetke normaalsus.

Ja täna ma näen kuidas kõik meie ümber samuti tasakesi muutub. Tekib uus normaalsus.
Seesama viidatud saade. Või siis ükskõik milline viimatine sündmus.
Sa näed sedasama reaktsiooni.
saatejuht või reporter on hämmingus. Ta ei oska reageerida, sest ta on harjunud viisakate, lugupidavate suhtlejatega. Ja kui siis seltskonnas on keegi Kevin ( laenates Ritsikult paralleeli), me olemegi nõutud ja abitud. Sest " head lapsed kasvavad vitsata, käitu teistega nagu tahad, et käitutakse sinuga, hea sõna võidab kurja väe.." see kõik on jama. See ei tööta
Kurja ja mängureegelid eiravate vastu saab ainult samasuguse või veel suurema jõuga. Ja ma usun, et paljud küsivad samuti kui mina.. aga ma ju ei taha selline olla? Ja kui töö sunnib.. ja sa näiteks saatejuhina pead... siis me muutume kõik samasugusteks. .


pühapäev, 12. mai 2019

(Windsori) ((lõbusad)) Naised

Kuna mitu tähtpäeva langes kokku, kutsus mees mu Pärnusse teatrisse.
Samal ajal kui sättisin, tuli telekast film Georg. Kui teie tutvusringkonnas on mõni baleriin, muusik või kunstnik, siis palun küsige ja öelge mulle ka. Mind vaevab juba ammu küsimus.
kui inimene teeb sellist tööd. On päev läbi vaimustava muusika keskel, kas sellest tekib rutiin? Tüdimus? Kas viiuldaja mõtleb eelmisel päeval, et.. appi!! jälle homme Mozart!!!

Etendus, mida vaatasime oli Windsori lõbusad naised. Ma ei tea originaali. Mistõttu ma ei oska hinnata, kui palju oli loominguliselt lahendatud ja muudetud.
Huvitav, kas teater vajab samuti harjumist. Ma pole tõepoolest väga väga ammu teatris käinud...
terve esimene vaatus oli piin. Esiteks tempo. Et üldse aru saada, mida ja millest nad räägivad. Kes on kes ja mis on kogu selle palagani point.
Kokku oli aetud tippnäitlejad. Milline raiskamine. Labane, vulgaarne. Ajuvaba. Mingil arusaamatul põhjusel toodud tegevus 80-datesse. Mingil arusaamatul kombel alguses tegelased, kes mingil hetkel täiesti ära kadusid. Mingil veidral kombel naised solvumas, et neid himustab paks ja kole mees.  Mingil põhjusel peategelaseks mees, kes alguses oli paha-paha, aga lõpuks sai ta süüks vaid "kullakaevamine". Siis selgus lõpus veel, et tegelikult on veel teine liin ka. Et lisaks põhiloole pannakse mehele ka peretütart....
Mis asi see on???
Teine vaatus oli enam vähem.