4 äriideed

1. igasugu elektroonilised seadmed, nagu digiboks ja läpakas mu süles, lähevad tuliseks. Vaja oleks sellist kena alust, mis oleks süles mugav, jahutaks seadet altpoolt ning riiulil samuti ilus vaadata.

2. needsamad elektroonilised seadmed vajavad häirivalt sageli laadimist.  Ma olen kuulnud, et tehnoloogia, kus kehaenergia annab pouerit ka seadmele, on täiesti olemas. Aga mille taga, et massideni jõuaks? Või et saaks laadida läbi wifi?

3. nutikad ja tahvlid on liiga suured, et panna taskusse. Käekotist ei saa neid kätte. Ümbrised on loodud, aga koos selle ümbrisega pead neid ikkagi hoidma näpuvahel. Vaja oleks sellist hoidikut, mis oleks mugav kas kaelas või vöö küljes või kuskil. Ja mis samas hoiaks ka telefoni kasutusmugavuse alles.

4. Varsti on talv. On olemas udupeened kaabitsad jää kraapimiseks. Aga vaja oleks midagi, millega maha lükata 30 cm paksune lumi. Olemasolevad harjad on liiga nõrgukesed. Peaks olema labidalaadne, mis ei riku auto värvi.

tehtagu palun ja antagu lahkesti teada, kui olemas.

Ma jumaldan valimisi

Alampalk tõuseb ja õpetajate palk ka. Pension tõuseb. Euroopa majandusolukord stabiliseerub.  Ülemiste ristmik saab lõpuks valmis. Vanemahüvitust saavad emad saavad lõpuks tööd teha. Ugala saab remondi ja EKA leidis lõpuks krundi.
Eestisse tehakse vene lütseum...

miks valimised nii harva toimuvad?

Kuldkalale

Tiina Jõgeda kirjutas hea loo internaalidest ja eksternaalidest.
Kahtlemata olen ma 100% internaal. Ma olen veendunud, et teen oma elu valikud ise. Ka see, et ma sündisin, oli mu ema ja isa teatud valikute tagajärg. Valikud määrasid mu iseloomu ja väärtushinnangud, et siis ühel päeval hakata ise kontrollima oma elu.

Ühel meie sõpruskonnal on tavaks kord aastas kokku saada ühe väga rikka inimese juures. Me alustasime ca 20 aastat tagasi ühest kohast. Ca 20 aastat koos olnud paarid. Kel 2, kellel juba 3 last. Ma väga ootan neid kohtumisi- kuna alati saab väga palju nalja ja kuigi me aasta jooksul eriti ei kohtu, on meil alati paljust rääkida.  Ja samas ma kardan neid kohtumisi.

CSI ja raudne naine

Lõin klaasist kausi vastu väikest sõrme  puruks. Kauss lendas kildudeks. Minu sõrmekesele tekkis suur muhk ja sügav haav.
Hämmeldunud oma tugevusest vaatasin põrandale tilkuvaid vereplekke.
Aeglased, selged ümmargused pritsmed.
Põrandat valgendajaga ei puhastanud.

Kui homme tapetaks mu naabrite juures keegi. Kas CSI saaks aru, et minu põrand ei ole esmane kuritööpaik?

Kuidas on ikkagi filmides nii, et alati on kurjategijal unikaalsed rehvid/kingad/paber jm varustus. Et varasemalt pole kuritöökohale langenud ühtki juuksekarva ning tilkagi verd?

Et film nagu polegi päris elu? Tõsiselt?

Moodsad mängud 3 Vares

Minu põlvkonnas pole vist inimest, kes ei tunne kedagi kes tunneks kedagi, kes poleks lapsepõlves linnupoegi lendama õpetanud või konnapoegi üle tee aidanud või vähemalt kodutuid kasse koju tassinud.
Jah oli ka pahatahtlikke elemente, kes konni täis puhusid, sisaliku saba näppasid ja kassipoegi uputati toona elu loomuliku osana.

Kuid isegi Hollywoodis- alles hiljuti oli jälle ühes filmis selline stseen- oli klassika, kuidas tütarlapse südame võitmiseks rääkis noormees liigutava loo sellest, kuidas ta lapsena pisikese vöötorava pisikese murdunud käpakese pisikesse lahasesse pani. Nummi. Norm.

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre

... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.