Kurjad lapsed

Kujutlegem nunnut Kevinit, kes läheb  õunaraksu. Aga! Peremees on valmistunud ning Kevini juuksed hävitatakse leeklambiga, ta saab värvipotiga vastu pead ning astub jalga naelu ning klaasikilde, ta kallatakse üle mee ja teradega ning seejärel ässitatakse talle kallale tuvid... Kas polnud naljakas?
Miks? Miks on see suurema osa maailma meelest naljakas, kui sama tehakse lapse poolt täiskasvanule. Sest me peame normiks, et noorematele, nõrgematele ja ebaküpsetele, kes enda eest vastutada ei suuda; liiga ei tehta.  Mis on ju õige. Me eeldame, et täiskasvanu on teadlikum ja küpsem kui mõned aastad noorem teismeline. Ning suudab oma emotsioone paremini kontrollida, vastutuse võtta ja autoriteedi ja sõnadega olukorra lahendada.

Kunagised juhtumid, kus artist lõi nooruki näpud ukse vahele ning direktor põletas teist naga sigaretiotsaga, tekitasid vähemalt minus moraalse dilemma. Kumb  osapooltest neis lugudes oli tegelikult ohver ja nõrgem pool. Kas provokatsioonile allumine  pole mingist piirist enesekaitse. Ja kuidas kaitsta end nende vastu, kes ei vastuta ning keda ei karistata.

Dr. Ise

Ma jätsin oma arvamuse avaldamata, kui anti lahkelt teada, et kuna rumalad inimesed tulevad kiirabisse arstide tööaega raiskama, siis muudetakse teenus tasuliseks.
Täna loen perearsti manitsusi teemal "inimesed kuritarvitavad ravimeid ja doseerivad neid üle" ja ausalt öeldes, mu hämming kasvab.

Lähiminevikust on mul tuua näited, kus silme eest mustaks võttev ja testamendile mõtlema panev kõhuvalu osutus lihtlabaseks ja EMO aega raiskavaks neerukivideks. Ning silme eest mustaks võttev kõhuvalu (õnneks sai perearstile JÄRGMISEL päeval) viimase vindi peal olevaks pimesoolepõletikuks, millega oleks võinud EMO aega raisata küll, sest operatsioonile viidi inimene niipea, kui arst oli käed ära pesnud.
Naabreid hulluks ajav köha, mida perearst (telefoni teel, muidugi) soovitas veel vähemalt 2 nädalat taluda, enne kui oleks kohane kaeblema hakata; osutus   tuttava arsti abiga pandud diagnoosi põhjal koledaks angiiniksjne jne.

Elu õppetunnid

Väidetavalt saadetakse iga inimene siin maailmas meie ellu midagi õpetama. Saatus on mind "õnnistanud" Kulgejatega.

No näiteks. Oleks vaja panna ühes toas tapeet. Kuna ma tean, kuidas asi lõppeb ja remonditöid ma nagunii vihkan, siis teen ettepaneku osta teenus sisse. Ei. Tahan ise teha ja teen. No olgu. Pandagu.

Kõigepealt organiseeritakse ruumi muusika, väike suupiste ja jook. Rahus ja rõõmus mõõdetakse ja paigaldatakse 2 paani. Siis selgub, et käes on aeg puhkuseks, telekast tuleb spordiala X ülekanne. Saab see läbi. Veel natuke paberit leiab tee seina. Selgub, et tuppa õnnetul kombel jäänud kummutisahtel lausa karjub sorteerimise ja sorimise järele.
Selleks ajaks on inime, normaalne ju, väsinud. Ning vajab väikest hingetõmbehetke  näiteks ajalehe lugemise, või mõne muu möödapäästmatult ülivajaliku tegevuse näol.
Ja siis on juba õhtu ka käes, ja homme jälle päev. Ja miks ei võikski ühe toa peale kuluda nädal(aid)?

Jessenin

Venemaa. 1920-ndad.
Saalitäis rahvast. No umbes meie draamateater. Ja deklameerib kõva häälega kaasa laval esitatavat luulet.
Kas päriselt oli nii?
Ja millal ning miks sai otsa aeg, kus massid, töölised ja talupojad oskasid peast hetke popima poeedi loomingut.
Kas Eestis ka nii oli? Ja millal vahetati luuletused laulude vastu?

Targaks ja rikkaks

Lugesin ka mina noore töötu lugu, aga loost enam tahaks ma reageerida kommentaaridele. Tüdruk tundus artikli järgi tubli, küll ta hakkama saab ja tööd leiab.
Ma olen pragmaatiline inimene ja alati uskunud, et kõigepealt peab õppima tööd, mis annab sissetuleku ja seejärel seda, mis huvitab.
Nüüd ma enam nii ei arva.
Ma usun, et õppima peab seda, mida sa tahad, mille vastu tunned kirge- siis tuleb ka raha su juurde.
Mu lemmiknäide eriala nö tasuvuse suhtelisusest on mu enese lapsepõlvest. Mulle kangesti meeldis joonistada, aga ema ei lubanud mul kunstiringi minna, vaid ütles, et " .. liigu ja tantsi parem, istuda saad koolis niigi. Joonistamine sind tulevikus nagunii ära ei toida. Ja kui juhtubki, et sa oled ropult andekas, lööd sa ka ilma kunstiringita sel alal läbi".
Tal oli muidugi õigus. Ja ei olnud ka. Joonistamisega on võimalik ära elada. Agentuuri tippdisainer elab nagu miška. "Pahasid" pehmeid erialasid õppinud tuttavad PR töötajad, koolitaja, copy, konsultant... pole nende elul häda midagi.

Head lapsed

Nendel hetkedel saad aru, et su empaatia, tolerantsus ja liberaalsus on tegelikult poos. Ma olen ikka uskumatult konservatiivne.
Juhtusin vaatama "komöödiaseriaali" Hakkab jälle pihta. Mis ei vääriks õigupoolest ridagi. Sest esiteks oli väga igav ning teiseks ebameeldiv.
Lüüa vanemale jalaga tagumikku? Vaadata rahulikult pealt, kui su ema mõnitatakse? Ehmatada vanainimest?... jne . Kas ma olen ainus, kes veel mäletab "Hallpead austa, kulupead kummarda?". Aga väidetavalt pidi see peegeldama tegelikku elu. Ju siis kusagil elatakse ka nii. Ja inimeste huumorimeel on samuti erinev. Eelnevalt eetris olnud Reggie Perrin vastas minu silmis neile kahele kriteeriumile- naljakas ja elust enesest,  kordades rohkem.

Mul on au käia kord aastas sugulase sünnipäeval, kuhu koguneb umbes 15 või rohkem poissi vanuses 3-16. Ja see on õudne. Õudne. Õudne.