reede, 30. oktoober 2009
Mida teie arvate
Kreisi, kuidas mulle meeldib Maaja Kallast. Tõeline leid- selliseid Vana Kooli Tõelisi Prouasid võiks rohkem kasutada. Vahelduseks natuke tervet mõistust, elukogemusi ja väärikust igapäevaelule...:)
neljapäev, 29. oktoober 2009
Twitterist, FB ja reklaamist
Ma olen küll paralleelmaailmade teemal juba kirjutanud, aga no ei anna rahu...
Olen ma nüüd endalegi teinud Twitteri ja Facebooki kontod. Peamiseks põhjuseks oma nahal järele proovida, kas ja kuidas töötab. Ja sellega seoses avastanud, et ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... ehk siis, tänase seisuga olen ma leidnud vaid 2 klassikaaslast, kes on (õige nimega) ka Seal. Ei mu töökaaslased ja ekstöökaaslased ja klassi ja kursuse ja lasteaia... jne jne ei tegele selliste asjadega. Mis mind muidugi väga ei üllatanud, kuna enamike inimeste -erinevalt Tallinna reklaamigurudest- töö on selline, et nad ei istu hommikust õhtuni arvuti taga. Töö juures pole aega või pole võimalik (paaris firmas on sellised vidinad "kinni keeratud") ja kodus enam ei viitsi.
Teismelised räägivad, et Twitter ja blogid olevat sellised "vanainimeste asjad"- ehk siis out. Orkut ja FB olevat ok. Kui ma küsin, et mis sa seal siis teed, miks see vajalik on- niisama tšillivat.
Ehk siis mu skeptiline meel saab ikka ja jälle kinnitust ja ei hakka pöörduma: kuidas need kanalid ikkagi reklaamikanalina töötavad? Pole vaja viidata- ma olen kõik targad artiklid ja ülevaated läbi lugenud. Aga- väide a la, et Montonil on FB 400 fänni???- ärge ajage naerma. Selle nimi ei ole reklaam ega turundus.
Kui Sa praegu loed minu blogi, siis vasta endale hästi ausalt- mitut blogi Sa TEGELIKULT loed. Kaasa mõtled, vestlustes hiljem viitad, tuttavatele soovitad. Kui mitu säutsujat oled Sa pannud "follow", aga kas Sa tegelikult ka loed neid?
Olen ma nüüd endalegi teinud Twitteri ja Facebooki kontod. Peamiseks põhjuseks oma nahal järele proovida, kas ja kuidas töötab. Ja sellega seoses avastanud, et ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... ehk siis, tänase seisuga olen ma leidnud vaid 2 klassikaaslast, kes on (õige nimega) ka Seal. Ei mu töökaaslased ja ekstöökaaslased ja klassi ja kursuse ja lasteaia... jne jne ei tegele selliste asjadega. Mis mind muidugi väga ei üllatanud, kuna enamike inimeste -erinevalt Tallinna reklaamigurudest- töö on selline, et nad ei istu hommikust õhtuni arvuti taga. Töö juures pole aega või pole võimalik (paaris firmas on sellised vidinad "kinni keeratud") ja kodus enam ei viitsi.
Teismelised räägivad, et Twitter ja blogid olevat sellised "vanainimeste asjad"- ehk siis out. Orkut ja FB olevat ok. Kui ma küsin, et mis sa seal siis teed, miks see vajalik on- niisama tšillivat.
Ehk siis mu skeptiline meel saab ikka ja jälle kinnitust ja ei hakka pöörduma: kuidas need kanalid ikkagi reklaamikanalina töötavad? Pole vaja viidata- ma olen kõik targad artiklid ja ülevaated läbi lugenud. Aga- väide a la, et Montonil on FB 400 fänni???- ärge ajage naerma. Selle nimi ei ole reklaam ega turundus.
Kui Sa praegu loed minu blogi, siis vasta endale hästi ausalt- mitut blogi Sa TEGELIKULT loed. Kaasa mõtled, vestlustes hiljem viitad, tuttavatele soovitad. Kui mitu säutsujat oled Sa pannud "follow", aga kas Sa tegelikult ka loed neid?
kolmapäev, 28. oktoober 2009
"Ebamoodsa keskealise naise" kaitseks
Keskea rõõmud on keegi humorist kirja pannud Oksepostis. Kui te pole veel lugenud, siis lugege-päris vaimukas. Kuna Daki samuti tolmu üles keerutas, siis lihtsalt olen sunnitud asjasse selgust looma:)
Kõigepealt- saagem tuttavaks- mina olengi keskealine.
Kas keskealine on liiga laisk, et moodsalt riides käia? Kas see on ikka laiskus? Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseirooniana. Olgem ausad, kui välja arvata inimesed, kelle jaoks mood on elustiil, siis me ülejäänud- teised, käime moodsalt riides ja lööme ennast üles hoopis muudel põhjustel. Sest ühiskond peab seda oluliseks. Sest meis pole piisavalt julgust, et liiga palju silma paista. Sest õige riietus annab piisava kaitse ja võimalused.
Erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema olenevalt iseloomust «nagu teised», "piisavalt eriline, et silma jääda", «mis nad arvavad», «kas ma ikka meeldin», tean ma keskealisena (juba) täpselt mis ma väärt olen. Ma ei pea enam kellelegi peale iseenda meeldima!
Selleks vanuseks olen ma aru saanud, kui selge signaal on riietus ning kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja arvamusi minust. Seega jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms. Aga-räägime nö vabaaja riietusest.
Ma tean ja olen kogenud, kui iiveldamapanevalt lihtne on voodisse saada Meest. Liiga lihtne. Ja uskuge, ma ei ole kindlasti mitte modellivälimusega. Lähenemiskatsed pole mitte meelitavad vaid hirmutavad. Ok, ma olen kindlasti natuke sotsiofoob ka, aga, mulle pole vaja uut suhet. Mul pole vaja anda signaali- ma olen saadaval.
Mulle tundub, et keskealised sarnanevad lasteaialastega. Taaskord saab oluliseks minu mina. MINUL peab olema hea. Me ei hooli sellest, mida arvavad teised (kuigi, tundub, et lasteaeda enam varsti näiteks tuua ei saa..:( Ühiskonna surve on jõudnud juba ka sinna.)
Ja, vabandust, aga pole minu süü, et moeloojad ei arvesta Eesti kliimaga. Ja pole ka minu süü, et kummikud ja rätik 16 aastase seljas on lahe, aga 2 x vanema seljas mage. Ning kui päris süvafilosoofiliseks minna- ettekujutus, mis on ilus ja moodne algab meie peadest.
Kuna rahvastik järjest vananeb, pole võimatu, et mõnekümne aasta pärast vaadatakse viltu hoopis ilmastikule mittevastavatele ebapraktilistele riietujatele?:)
Ehk siis, naerge meie üle, kui tahate- trennis, poes ja metsas käin täpselt nii nagu tahan:) Sest mulle meeldib nii.
Kõigepealt- saagem tuttavaks- mina olengi keskealine.
Kas keskealine on liiga laisk, et moodsalt riides käia? Kas see on ikka laiskus? Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseirooniana. Olgem ausad, kui välja arvata inimesed, kelle jaoks mood on elustiil, siis me ülejäänud- teised, käime moodsalt riides ja lööme ennast üles hoopis muudel põhjustel. Sest ühiskond peab seda oluliseks. Sest meis pole piisavalt julgust, et liiga palju silma paista. Sest õige riietus annab piisava kaitse ja võimalused.
Erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema olenevalt iseloomust «nagu teised», "piisavalt eriline, et silma jääda", «mis nad arvavad», «kas ma ikka meeldin», tean ma keskealisena (juba) täpselt mis ma väärt olen. Ma ei pea enam kellelegi peale iseenda meeldima!
Selleks vanuseks olen ma aru saanud, kui selge signaal on riietus ning kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja arvamusi minust. Seega jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms. Aga-räägime nö vabaaja riietusest.
Ma tean ja olen kogenud, kui iiveldamapanevalt lihtne on voodisse saada Meest. Liiga lihtne. Ja uskuge, ma ei ole kindlasti mitte modellivälimusega. Lähenemiskatsed pole mitte meelitavad vaid hirmutavad. Ok, ma olen kindlasti natuke sotsiofoob ka, aga, mulle pole vaja uut suhet. Mul pole vaja anda signaali- ma olen saadaval.
Mulle tundub, et keskealised sarnanevad lasteaialastega. Taaskord saab oluliseks minu mina. MINUL peab olema hea. Me ei hooli sellest, mida arvavad teised (kuigi, tundub, et lasteaeda enam varsti näiteks tuua ei saa..:( Ühiskonna surve on jõudnud juba ka sinna.)
Ja, vabandust, aga pole minu süü, et moeloojad ei arvesta Eesti kliimaga. Ja pole ka minu süü, et kummikud ja rätik 16 aastase seljas on lahe, aga 2 x vanema seljas mage. Ning kui päris süvafilosoofiliseks minna- ettekujutus, mis on ilus ja moodne algab meie peadest.
Kuna rahvastik järjest vananeb, pole võimatu, et mõnekümne aasta pärast vaadatakse viltu hoopis ilmastikule mittevastavatele ebapraktilistele riietujatele?:)
Ehk siis, naerge meie üle, kui tahate- trennis, poes ja metsas käin täpselt nii nagu tahan:) Sest mulle meeldib nii.
teisipäev, 27. oktoober 2009
Unesõppimise eelistest
Hiljuti ühel koolitusel, mis oli üllatuslikult üle väga pika aja väga huvitav, istus esineja, kes oma reipa ja laheda ettekande oli ära rääkinud, minu ette. Ühel hetkel märkan, kuidas eesistuja pea vajub-vajub-vajub ja... siis järsu nõksatusega lööb mees pea sirgu. Selge. Magab. Tunnen kaasa, sest tavaliselt olen mina see, kes unega võitleb.
Teoreetiliselt on kõik ok: magatud sai korralikult, ärgatud normaalsel ajal, loeng on huvitav... aga ikka mõne sekundi pärast nõksatab pea ja saan aru, et olen tukastanud.
Ajan silmad pärani. Teen pea ja kaela ja õlgade ringe. Nihelen ja üritan leida ebamugava asendi. Pea muutub raskeks. Silmad vajuvad kinni, pea käib ringi. Jutt mida räägitakse muutub õige varsti monotoonseks pominaks.... olemine seevastu kergeks ja helgeks...ja siis nõksatan, sest olen tukastanud. Lektor vaatab etteheitva pilguga. Naeratan vabandavalt.
Äkki jääkski magama- toetan pea kätele ja silmi varjates panen silmad kinni. Süütunne ja ebamugav positsioon ei luba siiski päris magama jääma. Painaja. Painaja.
Läheks välja ja magaks kempsus natuke...
No ja milline on lahendus? Polegi. Lohutuseks võiksin esinejale öelda, et unesõppimine töötab samuti.
Näiteks mu kooliaegsed unustamatult unised füüsikatunnid. Õpetajaks oli vanem meesterahvas (rahu tema põrmule), kes põhimõtteliselt tüdrukutele üle 3-e hindeks ei pannud. Ja kes nõudis materjali sõnasõnalist päheõppimist (on olemas taustsüsteeme, mille suhtes liikuvad kehad säilitavad oma kiiruse jäävana kui neile ei mõju teised kehad või teiste kehade mõjud neile kompenseeruvad...- Tehke järele!:)). Õpetaja üksluine ja igav jutt ja siis järsku - raksaki, kaardikepp lendab vastu lauda pooleks klassiõe ees, kes ongi magama jäänud.Taaskord.
Ok, loengulaua taga tukkuda on ebaviisakas aga vähemalt turvaline.
Huvitav, et öised sõidud pole minu jaoks nii painavad kui hommikused. Sõidan. Kella peale minek, saja kilomeetri jagu veel sõita. Uni-uni-uni. Haigutused muutuvad järjest suuremaks. Haigutus on hea, muudab silmad märjaks- ma usun, millegipärast, et märg silm ei saa samal ajal olla unine.
Uni tapab. Silm vajub kinni. Keeran muusika põhja ja sunnin end kaasa laulma. Teen akna lahti ja keeran kütte maha. Söön. Joon. Kui suu liigub, siis ei saa ju magada, või...? Peatan auto, teen paar võimlemisharjutust ning jooksen ümber masina. Aga paraku aitab see vast 10-ks minutiks, siis algab jälle kõik otsast peale... Ühel hetkel on kõik kerge ja kadunud. Nii hea, nii hea...Ja siis järsku võpatan, sest olen jõudnud kraavile ohtlikult lähedale... Õnneks äratab hirm ja arusaamine lähedal olnud ohust pikemaks ajaks ärkvele....
Palun andke mulle padi, ma tahan magada....
Teoreetiliselt on kõik ok: magatud sai korralikult, ärgatud normaalsel ajal, loeng on huvitav... aga ikka mõne sekundi pärast nõksatab pea ja saan aru, et olen tukastanud.
Ajan silmad pärani. Teen pea ja kaela ja õlgade ringe. Nihelen ja üritan leida ebamugava asendi. Pea muutub raskeks. Silmad vajuvad kinni, pea käib ringi. Jutt mida räägitakse muutub õige varsti monotoonseks pominaks.... olemine seevastu kergeks ja helgeks...ja siis nõksatan, sest olen tukastanud. Lektor vaatab etteheitva pilguga. Naeratan vabandavalt.
Äkki jääkski magama- toetan pea kätele ja silmi varjates panen silmad kinni. Süütunne ja ebamugav positsioon ei luba siiski päris magama jääma. Painaja. Painaja.
Läheks välja ja magaks kempsus natuke...
No ja milline on lahendus? Polegi. Lohutuseks võiksin esinejale öelda, et unesõppimine töötab samuti.
Näiteks mu kooliaegsed unustamatult unised füüsikatunnid. Õpetajaks oli vanem meesterahvas (rahu tema põrmule), kes põhimõtteliselt tüdrukutele üle 3-e hindeks ei pannud. Ja kes nõudis materjali sõnasõnalist päheõppimist (on olemas taustsüsteeme, mille suhtes liikuvad kehad säilitavad oma kiiruse jäävana kui neile ei mõju teised kehad või teiste kehade mõjud neile kompenseeruvad...- Tehke järele!:)). Õpetaja üksluine ja igav jutt ja siis järsku - raksaki, kaardikepp lendab vastu lauda pooleks klassiõe ees, kes ongi magama jäänud.Taaskord.
Ok, loengulaua taga tukkuda on ebaviisakas aga vähemalt turvaline.
Huvitav, et öised sõidud pole minu jaoks nii painavad kui hommikused. Sõidan. Kella peale minek, saja kilomeetri jagu veel sõita. Uni-uni-uni. Haigutused muutuvad järjest suuremaks. Haigutus on hea, muudab silmad märjaks- ma usun, millegipärast, et märg silm ei saa samal ajal olla unine.
Uni tapab. Silm vajub kinni. Keeran muusika põhja ja sunnin end kaasa laulma. Teen akna lahti ja keeran kütte maha. Söön. Joon. Kui suu liigub, siis ei saa ju magada, või...? Peatan auto, teen paar võimlemisharjutust ning jooksen ümber masina. Aga paraku aitab see vast 10-ks minutiks, siis algab jälle kõik otsast peale... Ühel hetkel on kõik kerge ja kadunud. Nii hea, nii hea...Ja siis järsku võpatan, sest olen jõudnud kraavile ohtlikult lähedale... Õnneks äratab hirm ja arusaamine lähedal olnud ohust pikemaks ajaks ärkvele....
Palun andke mulle padi, ma tahan magada....
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Bearnaise kaste
Vaheaeg on vaheaeg ka vanematele:) nagu Laborihiir oma laborihiir blogis väga tabavalt kirjutas. Kui lapsed-mehed puhkama komandeeritud, siis on emade jaoks võimalus teha vahelduseks ka sööke, mis tavapärasemast rohkem sekeldamist, aega ja arenenumat maitsemeelt nõuavad.
Kuna mul oli eelmisest Pariisi reisist jäänud kripeldama Bearnaise kaste- siis voila! on prantsuse söögi aeg!:)
Sellest, kui keeruline on teha süüa ühele, olen ma juba kirjutanud.
Millegipärast oli mul kinnisidee teha seda kastet veiseliha kõrvale, mis oli ilmselge viga, arvestades meie kaubanduse võimalusi. Sealiha- aga palun- nii palju ja sellises vormis, nagu soovite... Samuti poleks probleeme tekkinud ei kana ega ka kalaga. Pariisis sain seda kastet koos nende kuulsa pardiga- näiteks.
Aga loomaliha. Natuke keerulisem. Iseteenindusletis oli võimalik osta vaid praetükki. Ettepakendatud fileed, antrekoodid algasid alates 700 grammistest pakkidest. Pool kilo liha, vabandage väga- on minu jaoks natuke liiga palju korraga ära süüa... Ma saan aru, et iseteenindusletis pole mõtet väikese nõudlusega kraami hoida- kuivab ära, läheb pahaks. Aga vaakumisse pakendada 200 grammi või 700- mis vahet seal on?
Ja proovige otsida "natuke" kastme jaoks vajaminevat kogust veini. Midagi on, aga valikut mitte. Kuigi- olgem ausad, head veini pole kunagi liiga palju..:)
Samuti ei tunne meie kaubandus estragoni. Stockmani ei viitsinud ka selle pärast sõita. Usun, et kuivatatud estragon ajab ära asja küll. Samuti kasutasin värsket peterselli.
Iseesenest on tegemist majoneesi ja hollandi kastme sugulasega- ehk siis eesmärk on omavahel mõnusaks vahuseks seguks saada munakollane, hape ja või. Paberil tundub keerulisem, kui asi on. Retsepti leidsin nami-namist. Linki ei pane, keda huvitab, see leiab ise.
Idee poolest tuleb hakitud šalottsibul ja estragon hautada valge veini äädika ja valge veini segus (1:1) seni, kuni vedelik on välja aurustunud. Segu lisada vahustatud munakollastele, sinna sisse sulatatud või. Ning kogu kraam kuumutada vesivannil kuni paksenemiseni. Võtmesõna on vahustamine.
Kuna vaja läheb vaid munakollast, siis magustoit tasuks planeerida munavalgetest.
Minu jaoks jäi kaste pisut liiga happeliseks, võrreldes Pariisi benchmarkiga,- märkust, et hape tuleb hautada peaaegu olematuks, tuleb võtta tõsiselt. Samas haakus hapukas maitse päris kenasti liha tummise olemusega. Ilmselt järgmisel korral jätan äädika ära ja kasutan siiski ainult veini.
Samuti võttis hautamine üllatavalt kaua aega- kes just päris raw liha ei soovi (nagu mina), jõuab selle aja sees rahulikult liha valmis teha, salati segada ja munavalged (besee jaoks) vahtu ajada.
Aga tulemus oli nagu päris Pariisis. Väga hea:)
Kuna mul oli eelmisest Pariisi reisist jäänud kripeldama Bearnaise kaste- siis voila! on prantsuse söögi aeg!:)
Sellest, kui keeruline on teha süüa ühele, olen ma juba kirjutanud.
Millegipärast oli mul kinnisidee teha seda kastet veiseliha kõrvale, mis oli ilmselge viga, arvestades meie kaubanduse võimalusi. Sealiha- aga palun- nii palju ja sellises vormis, nagu soovite... Samuti poleks probleeme tekkinud ei kana ega ka kalaga. Pariisis sain seda kastet koos nende kuulsa pardiga- näiteks.
Aga loomaliha. Natuke keerulisem. Iseteenindusletis oli võimalik osta vaid praetükki. Ettepakendatud fileed, antrekoodid algasid alates 700 grammistest pakkidest. Pool kilo liha, vabandage väga- on minu jaoks natuke liiga palju korraga ära süüa... Ma saan aru, et iseteenindusletis pole mõtet väikese nõudlusega kraami hoida- kuivab ära, läheb pahaks. Aga vaakumisse pakendada 200 grammi või 700- mis vahet seal on?
Ja proovige otsida "natuke" kastme jaoks vajaminevat kogust veini. Midagi on, aga valikut mitte. Kuigi- olgem ausad, head veini pole kunagi liiga palju..:)
Samuti ei tunne meie kaubandus estragoni. Stockmani ei viitsinud ka selle pärast sõita. Usun, et kuivatatud estragon ajab ära asja küll. Samuti kasutasin värsket peterselli.
Iseesenest on tegemist majoneesi ja hollandi kastme sugulasega- ehk siis eesmärk on omavahel mõnusaks vahuseks seguks saada munakollane, hape ja või. Paberil tundub keerulisem, kui asi on. Retsepti leidsin nami-namist. Linki ei pane, keda huvitab, see leiab ise.
Idee poolest tuleb hakitud šalottsibul ja estragon hautada valge veini äädika ja valge veini segus (1:1) seni, kuni vedelik on välja aurustunud. Segu lisada vahustatud munakollastele, sinna sisse sulatatud või. Ning kogu kraam kuumutada vesivannil kuni paksenemiseni. Võtmesõna on vahustamine.
Kuna vaja läheb vaid munakollast, siis magustoit tasuks planeerida munavalgetest.
Minu jaoks jäi kaste pisut liiga happeliseks, võrreldes Pariisi benchmarkiga,- märkust, et hape tuleb hautada peaaegu olematuks, tuleb võtta tõsiselt. Samas haakus hapukas maitse päris kenasti liha tummise olemusega. Ilmselt järgmisel korral jätan äädika ära ja kasutan siiski ainult veini.
Samuti võttis hautamine üllatavalt kaua aega- kes just päris raw liha ei soovi (nagu mina), jõuab selle aja sees rahulikult liha valmis teha, salati segada ja munavalged (besee jaoks) vahtu ajada.
Aga tulemus oli nagu päris Pariisis. Väga hea:)
pühapäev, 25. oktoober 2009
J.Powell Julie & Julia
See raamat õigupoolest blogipostitust ei vääri. Aga kuna ma raamatu ostust saadud sooduskupongide eest ka filmi ära nägin- siis, ok, ajaloo huvides paar rida.
Millest see raamat on- on hea küsimus. Naisest, kes kirjutab kokandusblogi. Kusjuures, me ei saa lugeda tema postitusi, ega ka - nagu teemast võiks eeldada retsepte, mida ta katsetab. Toitudest ja sellest, mida ja kuidas teha räägitakse vaid vihjamisi. Kogu raamat ongi sellest, kuidas ta kirjutab. Kuna ma lugesin seda raamatut nö reisiraamatuna, oli see suht ok- lahe ja mõnus lugemine, mida on võimalik igal hetkel rahulikult käest panna.
Nö prantsuse Julia teema on raamatus sees suht vihjamisi ja ausalt öeldes jättis üsna ükskõikseks- väga segane ja arusaamatu lugu. Raamat räägib eelkõige ameerika Juliest. Kui lõpuni jõuad, siis tehakse raamatu point puust ja punaseks selgeks: tegelikult räägib see sellest, et alati tuleb järgida oma kutsumust (loe ka T. Saare raamatut) ning ebaõnnestunud näitlejast ( filmis oli ta tehtud läbikukkunud kirjanikuks) kes töötab ametnikuna- töö, mida ta vihkab, alustades projekti ehk siis söögitegemist, mida ta oma saamatul kombel jumaldab; jõuab ta läbi katsumuste oma tegeliku kutsumuseni- temast saab kuulus kirjanik.
Meie, kes me neid blogisid kirjutame- võiks olla ju meie american dream? Paraku pole see raamat , vähemalt minu arvates küll väärt bestselleri nimetust- ja Julie võiks rahulikult jääda ametniku tööd edasi tegema- ma usun, et inimkond sellest ainult võidaks.
Tegemist on suht lahja koopiaga Bridget Jonesist. Võimalik, et see oli nö ilukirjanduslik liialdus, aga mind ikka ja jälle hämmastab- kas tõepoolest on tänapäeva noored naised kõik alkohoolikud??!! masendav.
Teine masendav nüanss, mis ilmselt oli mõeldud huumorina, mis kohale ei jõudnud- kui sa kirjutad toidutegemisest... siis, vaglakesed sinu köögis, toidujäätmetest ummistunud kraanikauss ja rasva-tolmusegusse kleepunud kassikarvad ei ole naljaks. Vaid õõvastav ja jälk.
Filmis oli Bridget , sorry- Julie natuke puhtamaks, hoolsamaks ja nutikamaks tuunitud. Aga. Meryl Streep on lihtsalt NII HEA näitleja. Film oli prantsuse Julia lugu. Ma arvan, et film poleks mitte midagi kaotanud, kui ameerika Julie lugu oleks üldse välja jäetud. Vähemalt tundus, et Julia elas huvitaval, keerulisel ajal, millest oleks saanud samuti täiesti tegija filmi. Minul jäi pigem kripeldama Julia lugu, mida tahaks rohkem teada ja edasi uurida.
Üks praktiline mõte tekkis ka. Sügav kummardus nii Julie kui ka Julia mehe ees. Peab ikka olema kannatust ja armastust et elada koos kas üliemotsionaalse või siis laisa-lohaka, räpase ja depressiivse naisega. Väidetavalt ju mõlemad tõsilood...
filmi soovitan- hea laupäevaõhtune meelelahutus. Raamatu võib vabalt ostmata jätta.
Millest see raamat on- on hea küsimus. Naisest, kes kirjutab kokandusblogi. Kusjuures, me ei saa lugeda tema postitusi, ega ka - nagu teemast võiks eeldada retsepte, mida ta katsetab. Toitudest ja sellest, mida ja kuidas teha räägitakse vaid vihjamisi. Kogu raamat ongi sellest, kuidas ta kirjutab. Kuna ma lugesin seda raamatut nö reisiraamatuna, oli see suht ok- lahe ja mõnus lugemine, mida on võimalik igal hetkel rahulikult käest panna.
Nö prantsuse Julia teema on raamatus sees suht vihjamisi ja ausalt öeldes jättis üsna ükskõikseks- väga segane ja arusaamatu lugu. Raamat räägib eelkõige ameerika Juliest. Kui lõpuni jõuad, siis tehakse raamatu point puust ja punaseks selgeks: tegelikult räägib see sellest, et alati tuleb järgida oma kutsumust (loe ka T. Saare raamatut) ning ebaõnnestunud näitlejast ( filmis oli ta tehtud läbikukkunud kirjanikuks) kes töötab ametnikuna- töö, mida ta vihkab, alustades projekti ehk siis söögitegemist, mida ta oma saamatul kombel jumaldab; jõuab ta läbi katsumuste oma tegeliku kutsumuseni- temast saab kuulus kirjanik.
Meie, kes me neid blogisid kirjutame- võiks olla ju meie american dream? Paraku pole see raamat , vähemalt minu arvates küll väärt bestselleri nimetust- ja Julie võiks rahulikult jääda ametniku tööd edasi tegema- ma usun, et inimkond sellest ainult võidaks.
Tegemist on suht lahja koopiaga Bridget Jonesist. Võimalik, et see oli nö ilukirjanduslik liialdus, aga mind ikka ja jälle hämmastab- kas tõepoolest on tänapäeva noored naised kõik alkohoolikud??!! masendav.
Teine masendav nüanss, mis ilmselt oli mõeldud huumorina, mis kohale ei jõudnud- kui sa kirjutad toidutegemisest... siis, vaglakesed sinu köögis, toidujäätmetest ummistunud kraanikauss ja rasva-tolmusegusse kleepunud kassikarvad ei ole naljaks. Vaid õõvastav ja jälk.
Filmis oli Bridget , sorry- Julie natuke puhtamaks, hoolsamaks ja nutikamaks tuunitud. Aga. Meryl Streep on lihtsalt NII HEA näitleja. Film oli prantsuse Julia lugu. Ma arvan, et film poleks mitte midagi kaotanud, kui ameerika Julie lugu oleks üldse välja jäetud. Vähemalt tundus, et Julia elas huvitaval, keerulisel ajal, millest oleks saanud samuti täiesti tegija filmi. Minul jäi pigem kripeldama Julia lugu, mida tahaks rohkem teada ja edasi uurida.
Üks praktiline mõte tekkis ka. Sügav kummardus nii Julie kui ka Julia mehe ees. Peab ikka olema kannatust ja armastust et elada koos kas üliemotsionaalse või siis laisa-lohaka, räpase ja depressiivse naisega. Väidetavalt ju mõlemad tõsilood...
filmi soovitan- hea laupäevaõhtune meelelahutus. Raamatu võib vabalt ostmata jätta.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)