Kõik oli. Ma pean veel õppima kahte asja- vetteminek. Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on tegelikult ju soe. Ja vaidlen Notsule vastu, pekk ei aita. Ning vees hõljumine. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata. Aga vertikaalis vajun põhja.
Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi. Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga. Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami. Ja võidab odavam nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan, et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest.
Et ma ei unustaks. Sunny Beachi rannas on duššide ja vahetuskabiinidega napilt.
Euro on siiski hinda tõstnud. Kõik asjad maksavad 2euri- bussipilet, pirukas, õlu. Ok, poes vähem.
Siin saad aru, et ai ülevõtmiseni läheb veel aega, kuniks tööjõud on nii odav. Selmet et avada online check-ini, higistavad sajad inimesed järjekorras. Proua - Tsaarevitski- baanitski tulikuumal liival hõõguva päikese all, Neiud, kes müüvad bussis pileteid, mehed kes päev otsa passivad putkade kõrval või parkimist valvates...
Otsisin emale sudokut (sain), aga teate mida promenaadil, kus müüakse miljonit kujutlematut asja, ei müüda? Raamatuid, ajakirju. Ometi päevitajad loevad. Kummaline. Ei kujuta ette, et see võiks olla vähem kasumlik kui puitdildode või karusnaha müük.
Eestlaste introvertsus on tegelikult tragikoomiline. Ma nn jagan kolme toaga terrassi. Õhtul loen, kui tulevad naabrid. Ütlevad mulle bulgaaria keeles tere õhtust ja jätkavad omavahel eesti keeles. Ütlen siis, et olen ka eestlane. Jutu sees tuleb välja, et nad tulid eelmise reisiga ja olid väga rõõmsad, et olid siin hotellis ainsad. Rõõmustan neid, et nüüd tuli meid seitse punti.. Tegelikult olid kõik seitse punti mõnusad. Keegi kedagi ei tüüdanud, jagati infot jne.
Rannas lebades vahid paratamatult inimesi. Uus trend on, et beebid pole enam paljad. Ilmselt nii turvakaalutlustel ja ka päikesest on saanud saatan. Annan teada, et 90% keskealistel naistel ja meestel, sõltumata kui vormis ja saledad nad on, on kõht ees. See on norm. Elage rahus 😀.
Ja siis
merel mühama lööb laine, vesi vahutab ning keeb, kalda poole otsib teed; tulvab randa, taandub samas -soomussärgid sätendamas, väljub vahutavast veest nelikümmend vägimeest, vapper igaüks ja kena, näides noorte hiidudena, vana soldat-kroonumees Tšernomor käib teiste ees."
Ok. Tegelikult oli rannas 16 imeilusat, nagu valitud, teismelist tüdrukut. Olid Ukrainast, tantsijad. Vahepeal tegid liival proovi. Oli ilus küll.
Mind hakkas huvitama, kas antidepressanti on võimalik asendada tulemuse hoidmiseks mõne loodusliku vahendiga. Kratt vastas, et ei, estsitalopraami sisaldavaid käsimüügiravimeid, toidulisandeid ega toite ei ole olemas. Estsitalopraam on retseptiravim ja kuulub SSRI-de hulka (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid). Selle toime seisneb selles, et ta blokeerib serotoniini tagasihaarde ajus, suurendades serotoniini kättesaadavust närvirakkude vahel
Ja et tänapäeval ei arvata enam, et antidepressandid toimivad lihtsalt "serotoniini taseme tõstmise" kaudu. Üha enam räägitakse aju võrgustike ümberhäälestumisest, neuroplastilisusest ja retseptorite kohanemisest. Just seepärast võib estsitalopraam hakata hästi toimima alles mitme nädala pärast, kuigi serotoniini transporter blokeeritakse peaaegu kohe. See on üks põnevamaid teemasid kaasaegses neuroteaduses.
Soovitas katsetada naistepunaga ning andis peotäie raamatuid, mis mehhanisme selgitavad.
Esimene "The Molecul of More" D.Z.Lieberman MD ja M.E. Long, rääkis peamiselt dopamiinist. Sain kõvasti targemaks. Et mul pole dopamiiniga ja HN (here and now) neurotransmitteritega mingit probleemi, kenasti tasakaalus. Ja lisaks korralikult toimivale dopamiinile on mul sümptomid kõikides raamatus mainitud häiretes sh ADD, skisofreenia. St siis tõlgituna- lugedes tundub kõik sobivat :) Fun fakt. Mu aju töötab nagu marihuaana toime all. Ning ma igatsen aegu, kui koduperenaistele kirjutati välja amfetamiini.
Puhkus algas tegelikult päev varem. Jaanipidu. Seekord Arukülas, kus mängis ansambel Onud. Täpselt sama hea, kui mäletasin.
Tulemuseks see, et enne lendu sai magada 2 tundi.
Tegin kohapeal tutvumistiiru, Hotell asus mäeküljel, väikeses männisalus. Männid viskasid mind iga päev mõne käbiga. sõin ja jäin magama. Ärgates olin segaduses, kas on juba hommik või alles õhtu. Oli õhtu.
Ja siis sain aru oma suurimast väljakutsest. Kaotada kontroll. Vaidlus kontrollikeskusega. Sa
pead vahepeal tõusma, sest muidu ei maga öösel ja siis on ka järgmine päev pekkis. Aga missiis. Magan päeval, rannas. Sa peaksid natuke sööma, sest sõid viimati üle 7 tunni tagasi. Ma ei taha.
Kui normaalsed inimesed lähevad paksuks, sest ei suuda vastu panna ahvatlusele jne. Siis mina sellepärast, et peab ju sööma.
See on ilmselt esimene puhkus, kus mul oli null plaani. Appi. Kui. Raske. See. On.
Siinkohal tervitan Kaamost ja Kristallkuuli. Kui kaua jaksab inimene olla vees (45 min) või päevitada (3 ja pool tundi). Nagu kiusamiseks oli rannas suur kell, millest polnud võimalik mööda vaadata.
Rahu saabus kolmandal päeval. Peale lõunat on rannas vähe rahvast, lõuna. Meri kohiseb. Päike on hõõguvalt kuum.... Sa oled nii õnnelik, et pidevalt naerad vaikselt omaette. Aju hakkab tegelema eksistentsiaalsete mõtetega. Kas kui jood, siis ei tohtinud ainult juhtida, või oli ka ujumine keelatud. Ma peaks õppima värvide nimesid. Meres suudan loendada vähemalt 8, aga tumesinine, türkiis, hele- ja tumeroheline, beež, kollane, ruuge, valge...jääb väheks, mis on need õiged nimed?
Käisin siiski sipsti ka Burgases ja Nessebaris ära. Uskumatu kui palju oli meeles. Burgases olin nii tubli, võtsin end kokku ja ostsin uued pävkad. Jalutasin muulil ja Mere pargis. Aljoša monument oli alles 😀.
Nessebaris oli käimas laste folkloori festival. Loomulikult polnud mingit reklaami. Oli siis European Festival, kus euroopat esindasid ...Bulgaaria, Ukraina ja Gruusia lapsed, noored.. tore, et ka avakõnedes ei kõlanud vene keelt, lapsi kamandati nende endi või inglise keeles. Laulsid, tantsisid, võimlesid. Armas oli.
Raamatus oli mõte, et Uitav mõte (stimulus independent thought) on aju vaikeseade. Aga selline aju teeb õnnetuks. Kui tahad olla õnnelik, ole hetkes. Ma pakun, et olen praegu 10 palli skaalal mingi 8. Niiet on ruumi küll.
Ma siis olin. Tuul kohiseb, rohevindid vidistavad, kaelustuvid kudrutavad ja pasknäärid pröökavad. Kaugemalt on kuulda autosid. Naabrite toimetamist. Õhk on soe, mu siidiseelik paitab jalgu...Tunda on männi ja mingi magusa taime, peaks uurima... stopp!... ja muru lõhna...
Juba eelmisel korral panin tähele, et Bulgaarias on krunte jagatud, vaheteid unustades. Sageli ei saa üldse kahe krundi vahelt läbi. Või siis on kitsas labürint. Avan silmad ja lähen mööda tundmatut teed. Paar sammu kaugemal leidsin mahajäetud suvekohviku ja hotelli, vihmavett täis basseiniga. Mahajäetud kohviku taga sirelites ( huvitav, kas ka Bulgaarias näitavad sirelid möödunud tsivilisatsiooni?) Oli hunnikutes plasttoole. Ja kaks puuri. Ühes üks ja teises kaks koerakuuti. Minu nüüd ja kohest saab dopamiin. Lugu hakkab kerima. Kuidas kõik võis olla...Vaatan taimi ja hoian end füüsiliselt tagasi, et mitte välja uurida ta nime.....No kuidas takistada dopamiini...
Oma küsimustele ma veel sellest raamatust vastust ei saanud, ehk järgmisest. Päris mõtlemapanev oli autori mõttekäik, kuidas rohkem-rohkem dopamiiniühiskond, milles praegu elame, saab lõppeda vaid krahhiga. Mul pole teadmisi, et autoriga vaielda, aga mulle tundub, et see kõik on keerulisem. Hirmud ja ebakindlus võimendavad konservatiivsust. Ja see nn hävitav keskkond ja ühiskond koosneb ju neist samadest tavalistest inimestest. Mis hetkel nad siis ära keeravad.? Väga põnev igatahes.
Ma tegelikult loodan, et ma selle teema unustan. Jah olgem ausad. Oluliselt ägedam on lajatada salapärase dopamiiniga, kui negatiivse alatooniga "ma olen kärsitu ja püsimatu ning ei talu rutiini". Aga nii see keel meil vaesemaks jääbki :), kui kaunite omadussõnade asemel on diagnoos....
Lisaks meeldib mulle mõelda, et mina defineerin oma kõikvõimalikud molekulid, mitte vastupidi. Kurb oleks mõelda, et olen eelprogrammeeritud robot. Raamat andis siiski lootust, et muutus on võimalik.
PS. Memo. Võta tulevikus ujumiseks kaasa vanad päikseprillid ja nokats. Ja Rentsi lapsel on õigus, päikesekreem on tüütu. Uuri UV filtriga ujumisriideid. Brittidel oli päris huvitavaid.
Mõtteid raamatust
Inimesi saab muuta konservatiivsemaks nn ohtu esitledes. On tehtud uuring, et kui nt valimisjaoskonnas on käte deso seade, on tulemused paremale kaldu. Ja teine võimalus on anda neile serotiniini võimendavaid antidepressante. (Kinnitan, töötab). Samuti on võimalik inimesi nügida liberaalsuse suunas, võimendades dopamiini ja maha surudes HN neurotransmittereid. Kaasa aitavad ka loovusharjutused ning empaatia. Hea näide Hollywood,mis läbi lugude muudab vähemuste lood abstraktsest konkreetseks ning seeläbi suurendab konservatiivsele maailmavaatele omase empaatia kaudu sallivust.
Imeväike dopamiini transporteri häire võib olla rahutute jalgade põhjustajaks.
Ameerikas, immigrantide riigis, on väga kõrge bipolaarse häire ja kõrge dopamiini tasemega (dopaminergic) inimeste osakaal.
Lennukist haaratud Postimehest: Mainekas psühhiaater Allen J.Francis: diagnoosimine on muutunud laialivalguvaks ja turupõhiseks, määratledes seisundeid. mis varem ei olnud midagi muud kui veidi raskemad versioonid sellistest igapäevastest probleemidest, nagu kerge depressioon, generaliseerunud ärevus, sotsiaalne ärevus, lihtsad foobiad, seksuaalsed häired ja unehäired.
Francis ütleb, et raske on eristada haiguste esinemissageduse tegelikku suurenemist sellistest iuhtumitest. mida arstid varem poleks haiguseks pidanud. Samuti tahetakse teraapiat vajavate haigetena näha inimesi, kelle kohta varem öeldi lihtsalt "raske iseloomuga tüüp "( ja ravida neid ei saagi).Suur hulk vaimse tervise probleeme asubki normaalsuse ja ebanormaalsuse piiril. (Postimees 20.06.2026)
Hmm, aga kas kerge depressioon siis polegi haigus? Ma ei oska seda küll päris igapäevase probleemina näha. Paha tuju on igapäevane probleem, aga kui juba kasutada sõna depressioon, siis ma vist ikkagi käsitleks seda tõsisemalt. Kuigi on arusaadav, et osad inimesed suudavad kergest depressioonist välja tulla ka ilma rohtude ja teraapiata, omal käel. Et läheb justkui üle mingil hetkel.
VastaKustutaPuhkus tundub igatahes kirjelduse järgi tore. 45 minutit mina vees olla ei viitsi :D Võib-olla 10 tuleb maksimaalselt ära. See-eest võin päevas 5 korda ujumas käia.
Paljalt rannas. Meil seekord Kreetal oli esmakordselt erinevatel aegadel kaks naist, kes paljaste tissidega päevitasid. Hakkasin lihtsalt mõtlema sellele, et mis konkreetne vajadus on selle paljaste tissidega päevitamise taga. Et oled kõhuli ja lased rinnahoidjapaelad lahti, et selg saaks ühtlaselt päikest - okei, mõistan, kui on komme kanda lahtise seljaga tualette ja ei usalda seda peenikest paela seljal kord ühel, kord teisel kõrgusel olema. Aga et just tissid peavad pruuniks saama? Stripparitel töö jaoks on tarvis, arusaadav. Ent teistel inimestel...milleks? Ma seda välja mõelda ei suutnudki. Meie reisiseltskonna mehed ka ei suutnud, väites, et oma naise tisside puhul ei ole mingit vahet, on nad pruunid või ei, ühele meeldisid just randid veel rohkemgi.
Lapsed paljalt rannas - no minu jaoks suur ei. Tänapäeval liigub igasuguseid pedofiile ja tundub ajuvaba anda neile reaalajas "pornoajakiri" kätte. Parem karta kui kahetseda. Minu arvamus muidugi kõigest.
kuna mina ei taha üldse päevitada, siis mina tahaks olla paljalt rannas sellepärast, et kuidagi totakas on panna ekstra riided selga ainult selleks, et need märjaks teha ja siis tagasi kuivade vastu vahetada. Eriti veel, kui need pole tegelikult eriti riidedki, vaid justkui strateegilistele kehaosadele tähelepanu juhtimiseks mõeldud. Palju ratsionaalsem tundub jada "viskan riided seljast, hüppan vette, tulen välja, kuivatan ära, panen uuesti riide":
KustutaSamas siin, panna ujukad selleks selga, et minna 5-10 sek vette ja pärast 5-10 sek välja tulla ja rätik ümber võtta ning siis kuivad riided panna? Ma püüan olla viisakas inimene ja kui on avalik rand, siis käitun nii nagu avalikus rannas käitutakse ja leotan ujumisriideid, aga parema meelega ujuksin ikkagi alasti. Päevitamisel eelistaksin ka rinnahoidjata olemist, sest ma ei ole mitmekümne aasta jooksul veel suutnud ennast rinnahoidjat armastama õpetada. Enamasti olengi ilma, ainult erandjuhtudel (pidulikud puhud jms) talun Second skin rinnahoidjat (teistsuguseid ei talu üldse). Aga jällegi - kui ma umbes korra aastas satun avalikku randa päevitama, siis kannatan rinnahoidja kuidagi ära.
KustutaKas on mõni põhjus, miks just naiste nibud peaksid kaetud olema, aga meeste omad mitte? Mul nagu ei tule ühtki pähe.
KustutaLaigin postitust. Puhkuse osa muidugi ka, aga iseäranis toda muud juttu.
VastaKustutap.s. JÄLLE tekitasid raamatu vastu huvi. Su blogi lugemine on mulle juba kena kopika maksma läinud, kardetavasti läheb edaspidigi:)
Võta heaks 😀
KustutaSSRI asemel naistepuna võib täitsa töötada. Aga see pole ainuke variant. Sattusin läinud sügisel damiana (Turnera diffusa) peale, see oli ühe toidulisandi koostises ja tekitas mul väikese, aga olulise tuntava meeleolumuutuse. Umbes nädala jooksul vähenes alaline sisemine murelikkus ja selle asemele ilmus enesetundesse pidev pisike sisemine naeratus. Näitasin kapslipurki oma psühhiaatrile ja ta raalis välja, et meeleolu pidi antud koostisest mõjutama just see taim. Kuna neid kapsleid ei olnud enam võimalik tellida, siis ostsin lihtsalt kuivatatud damiana droogi (veebilehelt Sinine tee) ja panin seda iga päev näpuotsatäie igapäevase teesegu sisse. Praegu teen peale 7 kuud teejoomist väikse pausi ja vaatan, kas midagi muutub. Leidsin, et damianat pidi osades riikides müüdama ka kerge antidepressandina, nagu meil naistepuna. Teda kasutatakse veel ka afrodisiaakumina jne, aga eks kõik sõltub doosist ja muidugi ka inimesest - igaüks on erinev. No ja peale damiana ja naistepuna pole kindlasti ainukesed variandid.
VastaKustutahuvitav. Jätan meelde,
KustutaSu kirjeldatud raamat tundub väga huvitav, peab nüüd otsima, kustkohast selle kõige lihtsamalt lugemiseks saaks. Vastu soovitan Lisa Feldman Barretti raamatut Kuidas luuakse emotsioone. Just suutsin ise selle läbi närida. Ei olnud lihtne lugemine. Tihedas kirjas tohutu paks raamat, mis ei ole lapsikult lihtsustatud-lühendatud-nämmutatud ja mis räägib asjadest, millest ma midagi ei tea sõnadega, mis on mulle võõrad. Hoolimata sellest, et ma enne arvasin, et mul on vähemalt populaarteaduslikul tasemel alusteadmised olemas. Raamatu peakiri viitab emotsioonidele, aga selleks, et nendest päriselt ja põhjalikult kirjutada, tuleb lahti seletada kogu inimesena toimimine, füsioloogilisest eluspüsimise tasakaalust alustades ja inimkeele ja kultuuriga lõpetades.
VastaKustutaMa siiamaani seedin seda, kuidas raamat lammutas ära väga suure osa mu varasematest uskumustest ja teadmistest. Vastu ei antud aga mingit lihtsat ja selget valemit ega süsteemi - sain ainult kinnitust, et miski ei ole nii lihtne, nagu me tahaks. See on vist esimene raamat, mis kinnitab mu alati sisimas olemas olnud tunnet, et kõik (st inimene, füsioloogia, psüühika, kultuur jne) on alati palju komplekssem ja keerulisem, kui me oskame eales arvatagi. Ja et varieeruvus on norm. Et maailm ei ole ainult must ja valge, vasakpoolne ja parempoolne, hea ja halb, õige ja vale, süüdi ja süüta, kurb ja rõõmus, vaid palju palju palju rohkem. Ning et väga suur osa sellest, mida me arvame teadvat, selgub teadlase uuriva mikroskoobi all olevat kõigest illusioon.
https://www.apollo.ee/et/kuidas-luuakse-emotsioone.html
Tänan soovituse eest. Hea meelega uurin teemat edasi, aga tunne sama- mida rohkem loen ( siiani olen soolestiku osas uurinud), seda segasem tundub, sest tegelikult on mõlemat ( aju/soolestik) alles väga lühikest aega uuritud ja paljut ei teata.
KustutaTänud soovituse eest, uurisin ja tekitasid huvi. Tõepoolest tegemist on "telliskiviga" 601 lehekülge lugemist. Tellisin raamatukogust ja võtan suvelugemiseks puhkusele kaasa.
KustutaHeldene aeg, jälle loe nagu iseennast. Seetõttu piirdungi peamiselt kaasanoogutamisega, aga täna tahaksin soovitada Bulgaaria-huvilistele Kapka Kassabova raamatuid. Ma ei tea, kas eesti keeles ka olemas, aga « Border » oli väga kõnetav erakordse väljendusrikkuse - värvid ja lõhnad kerkisid paberilt - kui sovjetiaegsete mälestuste sarnasusega.
VastaKustutaSiit intervjuu ka, üks esimesena kättesattunutest https://youtu.be/Fl1D2-MunsE?si=IVQSL6m-AHs0gk3b
Hästi põnev ajalugu pealekauba.
Aga aja vaimu vastu ei saa - sushi ja poke bowl ei saa ju tulemata jääda.
Kui jah vaid inimesed (kogu maailma kohalikud) oma aastasadu end tõestanud toitu jätkuvalt vääriliselt hindaksid. Aga õnneks ikka nii on ka.
Päikesekreemi ma ei suuda taluda, ja ei kasutagi. Aga ma ei ole ka viimasel ajal sattunud puhkust mere ääres veetma, kus seda kindlasti vaja läheks… hm, just nüüd tekkis kiusatus :) Päevitamine rahvarikkas rannas jah paneb natuke paljastumise peale mõtlema, kaaslasega koos olles olin peamiselt topless (mu enda jaoks), aga lastega bikiinides. Ja nemad muidugi korralikult päikesekreemitatud.
Rhodiola rosea ehk kuldjuur on mu järgmine huviobjekt ja katsetus teel normaalse inimese poole :-) On kellelgi kogemusi?