Vana tõde, et maailmas pole ühtegi inimest, kellele meeldiks sama muusika, raamatud, filmid... kui mulle.
Aga nali peaks ju olema universaalne? Ma tahaks teada, et kas teie naljad on minu jaoks naljakad.
Või ... Olengi nii omamoodi..Lihtsa rafineerimata labase maitsega 😄
Tegelikult ma tean vastust. Leidsin 100 naljakama filmi nimekirja. Ja taas teeb nõutuks :). Seal on väga häid filme nt. Pulp Fiction, Kui Harry kohtas Sallyt jne. Saab naerda, aga maailma naljakamad?
Ja siis on teine äärmus nt Borat, Palja Relvaga, Pohmakas jne. Jah. On naljakad, aga kaks viimast üheplaaniliselt nali nalja pärast, minu jaoks piiri peal ja üle ühe korra vaadata ei viitsi.
Mind on väga lihtne naerma ajada. Mees on mul ka õige võetud, me naerame palju. Aga on asju, mis panevad laginal ja südamest naerma ja just selliseid pean mina parimateks.
Naljakatest raamatutest olen kirjutanud siin.
Filmid. Suur osa on neist vanad, ma tean mis juhtub ja seetõttu naeran esimestest kaadritest viimasteni.
Viharavi, Valetaja, Enam paremaks minna ei saa, 1+1, Mida naised tahavad, Nabapiiri sangarid, Kukulind, Malev.. Vihmavarjutorge. Ja tegelikult on Prantsuse komöödiaid rohkem, aga kohe ei meenu. Vene komöödiatega sama. Ammu pole näinud, aga Briljantkäsi, Šuriku seeriad, Hüva leili olid mälu järgi ka väga naljakad.
Vanadest filmidest Tootsie ja Dzässis ainult tüdrukud.
Eesti retro on omaette žanr, seal hakkab mängima lisaks camp element. Mehed ei nuta, Siin me oleme,
Sõprade seriaal. Tõsi, on nõrgemaid seeriaid. Aga nt see, kus Joey i näeb vastasmajas ilusat tüdrukut ja arvutab välja kus ta elab ning läheb otsima...omg. Mr.Bean ka teatud seeriad. Ja muidugi Kontor.
Suur osa Tujurikkujast ja Riigimehed. Armastus 3 apelsini vastu.
Viimati naersin südamest Jupiterist "Oota sa!" vaatamisel. No on ikka vahva sari. Algusosad on vanast ajast meeles, aga kõik pole ja see Hundi ja Jänese vastasseis on ikka üle prahi.
VastaKustutaNaljadele reageerimine ongi väga erinev. näiteks Tujurikkuja ei meeldi mulle üldse, Monty Pythoni mõned sketšid sobivad aga väga. Sinu loetletud sarjadest ja filmidest olen nõus sellega, et prantslastel on häid asju ja vene komöödiad olid ka head, aga muu jätab mind täitsa külmaks.
Kunagi ühel kaugel mustade maal käies vaatasime turismigrupiga kinos filmi. Kohalikud naersid hoopis teistel kohtadel kui eestlased - täielik dissonants, mis ühtedele oli naljakas, polnud seda teistele mitte ja vastupidi.
Kirjutan alla, nõus kogu nimekirjaga. Ilmselt põlvkonna asi, nii meile juba lapsepõlves naljakat õpetati. Tänapäeval on naljad pisut julmemad. Ma, näiteks, ei saa naerda, kui keegi kukub ja saab haiget. Ja parimad naljad on enda arvel, teiste üle naermine, kui neil pole naljakas, on, muarust, mõnitamine.
VastaKustutaKui keegi teeks ettepaneku, et vaataks miskit naljakat, pakuksin mina esimese laksuga kohe välja nt need: That 70s show, Rick and Morty, Tujurikkuja, Jose Mota (hää hispaania huumor). Prantslastel on Remi Gaillard kohati väga hea :) Aga Mr Beani ma ei suuda nt vaadata. Aa, ja kunagi oli ju selline saade nagu Miinus Miljon, sai ikka pisarateni naerda :D Ja Malev, mis Sa välja tõid, jaa, ka hea :)
VastaKustutaNali ei ole absoluutselt universaalne, see on just vastupidi, vägagi subjektiivne ja personaalne.
VastaKustutaMinu jaoks näiteks oli/on väga naljakas Tujurikkuja. Aga ma olen kohanud inimesi, kes seda peavad solvavaks ja mõnitavaks ja absoluutselt mitte naljakaks. Sama "Armastus kolme apelsini vastu" - minu jaoks ülinaljakas, aga tean inimesi, kes sellest üldse aru ei saa ja nende jaoks on see nõme.
Aga mis mind ennast naerma ajab... ma olen ka selline lihtsalt amüseeritav inimene, igasugused asjad on mu jaoks naljakad. Viimati naersin pisarateni selle saate üle, mis ETV vana-aasta õhtu programmis oli ja mille nime ma ei tea, aga see oli umbes selline Tujurikkuja stiilis asi (äkki oli Kinoteatri tehtud). Seal ühes sketšis oli lause "homokari oli tulnud pööningule kudema" ja no palju ei puudunud, et ma 2021. aastat polekski näinud, sest ma ikka lausa lämbusin naerust.
Kõige naljakamad asjad elus on tegelikult sellised situatsiooninaljad, mis lihtsalt juhtuvad ja mida pärast isegi ümber rääkida ei saa, sest sellest hetkest väljas see asi ei ole üldse naljakas. Mul aeg-ajalt ikka õe ja emaga tekib selliseid momente, et me kolmekesi kõõksume naerda, aga teised keegi aru ei saa, mis just juhtus. Seletada ka ei saa, sest seletades see EI OLE naljakas :D
Naeran Kinoteatri asjus kaasa ja Tujurikkuja meeldib ka.
KustutaÕhtusöök ühele (mul ema üritab seda minu eest varjata kui ma maal olen ja meeles ei ole, sest ta ei saa aru, kuidas ma iga kord hirnun nagu hüään).
VastaKustutaMalev, Armastus kolme apelsini vastu, Noor Pensionär, Unicorn jne
Friends on mul ka, ma paar nädalat tagasi avastasin uue lolluse. FBs tuleb und oodates vahtida ende vanu klippe ja hirnuda.
Mul on üsna kiiksuga huumor ja paljud, kes mind ei tunne, ei naera minuga koos. See on nii õõv tunne vahel. Ma siis viskan nalja, et oh ma oleksin pidanud disclaimeri lisama.
Raamatud, hmm. James Herrioti loomalood, Durrel muidugi, Raamatukaupmehe päevik. Ja siis sellised ühekordsed lõbustamised nagu BJ sari.
Ma isegi naeran Verat vaadates (Jupiteris, krimi), selle daami killud on nii head!
Oo jaa, "Õhtusöök ühele" on väga hea ja läheb iga korraga järjest naljakamaks.
KustutaAga jah, see et teed nalja ja siis kõik vaatavad imeliku näoga... tuttav tunne. Ma pean alati väga hästi end korrale kutsuma, et ma võõrastele inimestele ei hakkaks kohe kildu rebima. Mis on keeruline, sest ma sisuliselt ei oska tõsiselt rääkida.
Viimati naersin kõva häälega Tilda hiirepüügi-postituse üle 🙂.
VastaKustutaViimati naersin: võtsin täiesti suvalise Leopoldi osa - https://arhiiv.err.ee/vaata/koige-suurem-sober-amadeuse-sund
VastaKustutama armastan absurdi poole kiskuvat huumorit (igasugused montypythonid jt sarnased nagu "Big Train", "Smack the Pony", Mitchell ja Webb, Fry ja Laurie jne jne.
VastaKustutaÜks tippe on minu jaoks endiselt rootslaste "Picasso seiklused" ("Picasso Äventyr"), kes ei ole vaadanud, soovitan juba sellepärast, et lisaks naljale on see film väga ilus - pärast kümnendat vaatamist jääb juba aega märgata kaadrite kompositsiooni, pisidetaile ja muud sarnast.
Aga just äsja naersin endalegi ootamatult hoopis rämedama nalja peale - "Call me Fitzi" sarjas. Ma ei oleks arvanud, et mind saab naerma ajada oksendamiskaadriga, aga selle ajastus oli lihtsalt nii suurepärane. Tähendab, ilmselt on väga oluline hea rütm.
Täpselt samamoodi nautisin ükskord väga "Crazy, Stupid, Love'i" farsilikku stseeni, kus kõik tähtsamad tegelased lühikese aja sees stseeni ilmuvad ja kõik seosed ilmsiks tulevad. Ses mõttes tüüpilise prantsuse farsi stseen. Nauditav oli esiteks teostus - rütm oli tõesti suurepärane, täpne; näitlejatööd sealjuures usutavad; ja teiseks see, et kogu ülejäänud film oli pigem romantiline dramöödia, osalt kiskus sinna eksistentsiaalse komöödia žanrisse, mida ameeriklased oskavad teha. Tähendab, see farsilik rütm selles ühes stseenis mõjus ootamatult ja oli juba seepärast naljakas, eriti kuna näitlejad säilitasid oma draamakomöödia mängumaneeri.
Hmmm, vaatan kas leian selle Picasso youtubest. Mis tuletas meelde, et Emil i Lönneberga on õige naljakas.
Kustuta... et kui võtta see "Janet! Brad! Doctor Scott! Rocky!" stseen, aga panna realistliku mängulaadiga suhtedraamasse.
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=qfNfQixs8yA
Mõnikord ma räägin iseendaga. Ja siis me naerame koos. (FB-st meelde jäänud mõte).
VastaKustutaMa vastan kõigile korraga. Tänan! Head ideede eest, Tuleb välja, et paljut ma polegi näinud, nii et palju inspiratsiooni naeruteraapiaks :)
VastaKustutaKulla Indigoaalane, nali EI ole universaalne. Kohe üldse ei ole! Ja
VastaKustutasee kassipilt. MIS seal toimub??
Aga maailma naljakaimad filmid? Ma olen tähele pannud, et nö. Klassikalised kömöödiad mulle eriti ei mõju. Mingi kiiks peab olema. Pulp Fiction, iseenesest mõista. Olen seda vist oma 30 korda vaadanud, see on mul PEAS - “bring me my little black medical book!!” Star Treki uute osade naljad. Brad Pitt filmis Inglourious Basterds. Sci-fi komöödia Paul. The Men Who Stare at Goats. Robert Rodriqueze splätterid. Brittide absurdihuumor, Monthy Python, Fawlty Towers.
Vanad vene komöödiad ja eesti camp ajavad natuke naerma, aga ainult natuke. Tujurikkujat, mida kõik siin nimetatud, pole kahjuks näinud, peaks mõnda järelvaatama äkki, oma eestlaslikku huumorimeelt testima, et kas on alles ikka? Vanast ajast mäletan, et mõned Võrno-Oja sketshid ajasid ikka VÄGA naerma.
Aga muidu – me naerame mehega kah palju, vahel ma mõtlen, et eakohatult palju, peaks nagu tõsisemalt võtma äkki seda va elu ja asja?
Kass 🐱 kallistab Kanadast toodud pesukaru. See on ta kaisuloom :)
Kustuta( Ja sina nüüd mõtle ning häbene, mida sina arvasid toimuvat ;) )
"I'm a hopeless romantic with a dirty mind." - Leelee Sobieski
KustutaLemmikfilm konkurentsitult on "Malev".
VastaKustutaKas sulle Šveik meeldib?
VastaKustutaPiinlik, aga polegi lugenud. Need lõigud, mis Tõnu Aava shows, on küll naljakad
KustutaMul sama ja võtsin kohe plaani :)
KustutaMulle meenus veel üks naljateema. Rahva Oma Kaitse podcastid. Vahel läheb üle võlli ka, aga kannatab ära :)
Mulle meeldivad eriti igasugused poliitiliselt ebakorrektsed naljad. Shveik kindlasti üks paremaid naljaraamatuid. Durrelli raamatud hea inglise nali. Seriaalidest Simpsonid, Futurama, Family Guy, The Big Bang Theory.
VastaKustutaFriends, The Office (USA versioon), The IT Crowd. Kunagi olid naljakad, kuid enam ei taha vaadata: Monty Python, Borat, Malev.
VastaKustutaFamily Guy esimesed kümmekond hooaega olid nii naljakad, et isegi mul tuli tilk püksi. :) Hiljem kadus isu vaadata. Kas samasugune nali tüütas ära või tegijad muutusid või hakkasid üle jala laskma, ei teagi. Futurama oli ka hea, see lõppes õnneks ise enne ise ära, kui tüütuks oleks jõudnud muutuda.
Viimastel aastatel vaadanud Youtube'ist mõnede pranksterite kanaleid. JStuStudios, LAHWF, Steven Schapiro, Vlog Creations... Aga see on teistmoodi, kohati on õudne sotsiaalsete reeglite rikkumisest, kohati naljakas.
It Crowd on tõesti hea
KustutaVanad vene (NSVL) filmid nagu Karnevaliöö ja Šurik koos kompanjonidega. Seriaalidest 70s show, Friends, Allo-Allo. Siinkohal ei unusta ka BBC vanu seriaale nagu Only fools and horses, Hyacinth Bucket .
VastaKustutaMinule meeldib enamasti selline halb ja mitteparketikõlbulik asi. Viimati ajas naerma lugejakiri.ee jutt sellest, kuidas Jüri Ratas rääkis sellest, miks Jüri Ratas ei soovi Jüri Ratase vaktsineerimist (jumal küll, see vist ei ole üldse parketikõlbulik väljaütlemine?). Ja siis vaatasin ükspäev AKd, mida ma vaatan umbes korra kvartalis. Seal oli saatelõik Nukuteatri näitleja virtuaalkohtumisest mingi Ida-Viru kooli algklassilastega ja üks armas poiss küsis nunnus eesti keeles et kas selle töö eest saab ikka hästi raha. Näitleja rääkis pika mõistujutu ja võttis selle kokku et "... rikkaks ei saa, aga võimaldab ära elada." Sellele järgnenud ilmateade rääkis umbes sellisest ilmast nagu täna õues. Ja siis võttis Margus Saar AK kokku sõnadega et "Päikest on lähipäevil vähe, aga võimaldab ära elada". Ma ei tea, kas selle kohta saaks öelda, et naerma ajas, aga tuju tegi heaks.
VastaKustuta"IT-Crowd" on jah kuld ning minu arust teenimatult "Suure paugu teooria" varju jäänud. Seal on korraga saavutatud see, et nohikud on kujutatud realistlikumalt ("Suure paugut teooria" sõidab pigem neil stereotüüpidel, mida teised nohikutest arvavad) ja huumor ise on absurdsem.
VastaKustutaMulle meeldib ka "Suure paugu teooria", aga nende mööndustega, mida ma ameerika huumorile peaaegu alati pean tegema (kuigi on erandeid, "Mick" oma anarhilise energiaga näiteks). Ma võtan neid kaht sarja umbes nii, et "IT-osakond" on lemmik nohikuhuumor ja "Suure paugu teooria" on mu lemmikseep.
"Suure paugu teooria" vaatamisest olen kuidagi mööda nihverdanud, ent kuna nii mitu blogijat sellest hästi räägib, siis peab ilmselt ära vaatama.
KustutaLisan ühe enda lemmiku veel: "Spaceballs". Hea absurdne Star Treki paroodia.
KustutaEi, siiski "Star Warsi" paroodia. Mul lähevad "Star Wars" ja "Star Trek" pidevalt segi.
Kustuta"Star Treki" paroodiatest rääkides oli kunagi selline sari nagu "Hyperspace" (ee k oli vist "Hüperkosmos"). Mh olid seal sellised näitlejad nagu Miranda Hart ja Kevin Eldon (peaosaline pole mul huvitaval kombel meelde jäänudki).
Kustutano ja vähem paroodiline - või kui, siis hästi natuke, aga muidu pigem kosmose-draama-komöödia - "Orville".
Nüüd ajasid sina "Star Warsi" ja "Star Treki" omakorda segi :) Wikipedia ütleb, et "Hyperspace" on esimese paroodia.
KustutaAga mis "Spaceballsi" puutub, siis täpsustan oma eelmist kommentaari: ta parodeerib peamiselt "Tähesõdasid", natuke "Star Treki", üks-kaks viidet on "Alienile", üks viide on "Ahvide planeedile". Wikipedia ütleb, et parodeerib ka "Võlur Ozi" (mida ma ei osanud märgata) ja "2001: A Space Odysseyt" (hmm?).
ajasin segi, aga mitte "Star Warsi" ja "Star Treki", vaid "Hüperkosmose" komöödiasarja ingliskeelse pealkirja - see on hoopis "Hyperdrive".
Kustutahttps://en.wikipedia.org/wiki/Hyperdrive_(British_TV_series)
Kirjuta või postitus ümber. Järjest asju, mida lugedes- jaa, muidugi !!! Alates Karnevaliööst kuni Õhtusöök üheni.
VastaKustutaJa Katri, sa kirjeldasid täpselt minu kogemust ;)
Manjanal on samuti õigus, eks lisaks naljasoonele ja väärtustele ja kultuuritaustale jookseb piir ka põlvkondi pidi.
Pooli mainitud seriaale pole ma näinudki. Ma kasvasin üles vene ja prantsuse huumoriga, ju see on mind mõjutanud. Ja no siiani. Viimati ukraina presidendi sluga naroda või naša russia viimasest ausast miilitsast....Praegu tuleb uksest aknast Ameerikat. Sageli tuuakse positiivse näitena Inglise huumorit, aga minu avastus on pigem Soome. See pole selline laginal naermise huumor, vaid pigem läbi pisarate.
Inglise huumorist on ka häid näiteid, aga jah. Iga riik on natuke omamoodi. Eesti ju ka. Ma kuulan igal nädalal Rahva Oma Kaitset ja mõtlen, et Ameerikas istuks nad juba vangis. Aga ikkagi on naljakas.
Huvitav, et keegi pole maininud stand-up komöödiaid. Jah, seal on väga palju nõmedaid, aga tasub otsida, sest häid on ka. Mina pole ühegi komöödiafilmi või -seriaali peale nii palju naernud kui oma lemmiku (Michael McIntyre) parimate tükkide peale (naersin nii kõvasti, et ei saanud enam pidama; lausa surmahirm tuli peale:D). Veel meeldivad mulle Trevor Noah, Fred Klett, Ismo, Sarah Millican, Henrik Kalmet, Peeter Oja, Iliza Shlesinger jpt.
VastaKustutaJa minu arust sõltub huumoritaju suuresti ka inimese enda emotsionaalsusest sel hetkel.
Trevor Noah' peale tuleb meelde selline ehtameerikalik huumori- või komödiažanr nagu humoorikas esituses, aga täiesti ehedad uudised. Või analüüsilood. Trevor Noah on üks, kes seda teeb, aga kõige kuulsam on hetkel vist John Oliver (kuigi ta on britt, aga noh, elab Ameerikas). Tal on uskumatu energia - kui need uudiste kallal keeleteritajad koroona tulles kõik kuskilt isolatsioonist oma saateid tegema hakkasid, siis enamikul oli kauem tunda, et nad ei ole harjunud publiku reaktsioonideta esinema, jutu sisse tekkisid pausid sinna, kus nad olid harjunud naeru ja aplausi kuulma. Aga John Oliver harjus kiiresti ja tulistab nüüd sellise hooga, et ma ei kujuta ette, kuhu publiku reaktsioonil üldse veel ruumi jääb, kui ta kunagi jälle elava publiku ette kolib.
KustutaStuart McLean "The Vinyl Cafe" audioraamatut kuulates oleks suusatama sõites peaaegu kraavi põrutanud - nii hullult naersin roolis.
VastaKustuta