Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 4. veebruar 2015

Mletšin "Lenin"

Mind on pikemat aega huvitanud kaks küsimust.

Kuidas on venelased andestanud ja unustanud selle, mis juhtus nendega möödunud sajandi esimesel poolel ning soovivad tagasi sedasama riiki ja korda.
Eestlased on siiani ( õigusega) kurjad küüditamiste peale. Aga et ca 25 aastat su tuttavaid, naabreid, sõpru peksti, vägistati, piinati, põletati, hävitati, hukati, näljutati... (see raamat pole just päris Solzenitsõn, aga on peatükke, mida tuleb pisikeste osakestena doseerida)?
Mletšin annab omapoolse versiooni- liig paljud olid nende alatustega seotud. Lisaks juhtidele olid ju ka käsutäitjad, valvurid, söögitegijad, transportijad... Ilmselt tundis Venemaal igaüks kedagi, kes tundis kedagi, kes oli reziimi ohver ja kes oli täideviija. Ja ehk tänu sellele on süükoorem nii suur, et polegi võimalik Nõukogude riiki vastutavaks teha?? Selleks, et mitte hulluks minna, tuleb eitada ja unustada?

Ja teine mõte. Äkki ikkagi ei unustatud ja ei andestatud. Ehk ma ootan tulemusi liiga ruttu. Kui mõelda nii, et revolutsiooni- kodusõja järel oli vaevu paarkümmend aastat, seejärel tuli teine sõda peale, siis tuli jälle taastumisaeg. Paarkümmend aastat hiljem oldi peaaegu valmis, aga ju polnud aeg küps, kulus veel teine kakskümmend ja reziim kukkus kokku. Äkki see ongi paras aeg?
Ma mõistan, miks revolutsioon toimus ja ma sain raamatust vastused juurde ka sellele, miks võitis. Aga mu teine küsimus, millele ma siiani tulutult vastust otsin- miks just Venemaa jõudis sinna, kuhu ta jõudis, on endiselt vastamata. Paljud teised Euroopa riigid tegid XX saj kahekümnendatel läbi autoritaarse valitsemiskorra. Euroopas on vähe riike, kus poleks toona või varem toimunud revolutsioone. Monarhia asendus demokraatlikuga, vabariigiga. Igal pool, välja arvatud Venemaal. Miks? Mis on  ja oli Venemaal teistmoodi, kui mujal?

Mletšin vastab mulle nii:
1. Demokraatliku riigi ja käitumise kogemuse puudumine
2. Ajutise valitsuse liidri, Kerenski, nõrkus ja liigne intelligentsus.
Komutš ( Samara liider) tegi panuse liitlastele, kes olid ametis Saksamaa sõjaga, samuti valgete endi sisemised vastuolud: ei jõutud kokkuleppele, kas tulemuseks peaks olema sõjaväeline diktatuur või demokraatia.
3. Bolševike tugevam võimuiha ning valmisolek selle nimel sõna otseses mõttes üle laipade minna
4. Legaliseeritud terror. Vaenlase hävitamine muudeti riiklikuks poliitikaks. Tervete sotsiaalsete gruppide ja klasside isikliku vastutuseta mõrvamine.
5. Väsimus sõjast. I maailmasõjast ja seejärel kodusõjast. (Üks õnnetu põlvkond. Üks sõda ootas veel ees.)
6. Rahva valmisolek ja nõudlus tugeva režiimi, tugeva käe järele. Mletšin:"Vajadus kõike ise otsustada osutus talumatult raskeks katsumuseks. Varem inimene teadis, mis tuleb homme ja mis tuleb kümne aasta pärast, ta võis seda prognoosida. Ning järsku sunniti teda ennast mõtlema homse päeva peale, selle peale, kuidas ära elada. Kaosest ja anarhiast ära hirmutatud maal võeti bolševikke kui tugevat ja endas kindlat võimu.
See oli vaimselt paljaks riisutud inimeste põlvkond. Nad said müüdi ajaloo asemel, primitiivsed propagandistlikud formuleeringud marksismi uurimise asemel, moonutatud ja primitiivse ettekujutuse elust kapitalistlikus Läänes."
7. Hävitatud intelligents, harimatus. Marxil on mõiste "harimatuse julgus"', mis rakendus nondel aastatel sajaga.
8. Totaalse kontrolli tingimustes haarasid ühiskonda ükskõikus ja apaatia

Mletšin juhib tähelepanu, et jäik poliitiline reziim segas majandust, Võim osutus üleliigseks. seega võim lihtsalt pidi hakkama iseennast tootma ja kindlustama.  Ja nii see läks.

Jah, aga miks ikkagi ainult Venemaal? Me tegime midagi sarnast läbi hiljuti üheksakümnendatel. Pidime hakkama ise otsustama, vastutama. Nälgisime, kannatasime, aga saime hakkama.
Ilmselt ongi see maa ja see rahvas teistmoodi ning eriline?

Nii nagu Mletšini Breznevi raamatus ilmnenud fakte uskudes, ajab ka siin närvi see, et oli rohkem kui kord võimalusi. Võimalusi kalduda terroririigi teelt natuke kõrvale ja muutuda turumajanduslikuks õitsvaks sotsialismimaaks...:)
Kui vaid juhid oleks kuulanud tarku nõuandjaid ( nt Tšitšerin, Krassin jt).... või kui Lenin oleks jõudnud Stalini kõrvaldada, või kui bolševikel poleks õnnestunud vägivaldne võimu ülevõtmine... , või kui Ajutise Valitsuse hulgas oleks olnud tugev liider... mis siis oleks olnud.
Ehk meil polekski täna oma riiki. Iga halb on millekski hea?

Paar tsitaati veel:
Mõned Nõukogude välispoliitika põhimõtted said paika pandud juba esimestel kuudel pärast revolutsiooni. Need olid sügav lugupidamatus teiste riikide suveräänsuse suhtes ja põlgus rahvusvaheliste lepingute vastu.

Täna esitavad ajaloolased üha sagedamini küsimuse: miks revolutsiooni tagajärjel tugevneb veelgi riigiaparaat, mille vastu revolutsioon tegelikult üldse ette võeti? Tuleb välja, et revolutsioon hävitab ainult fassaadi, süsteem ise muutub vähe, arhailine jääb moderniseerimisele peale.

Kõik kena. Aga Lenin? 

Ma võiksin lambist kohe praegu esitada ühe luuletuse ja kaks laulu Leninist ( ja ei väsi imestamast, millist rämpsu mu mälu alles hoiab, selle asemel, et olulisi asju meeles pidada). Aga ma ei mäleta, et me just ülearu palju oleksime õppinud Lenini elulugu. Oli Lenini perest ja sellest, kuidas ta lapsi armastas ning klassika- Lenin Poolas.

Raamat ei teinud mind targemaks. Kui võtta aluseks pealkiri- mis peaks olema ju lubadus sisu suhtes? Siis on nõrk. Leninist on vaid kaks peatükki. Uue infona lisandus minu teadmistepagasisse tema surmaga seonduv. Ma ei teadnud, et paar aastat enne surma oli ta outsider.
Raamat lükkab ümber vahepeal liikunud müüdi, et revolutsioon tehti Saksa rahade eest.
Ma sain teada, et Lenin leiutas rahvavaenlaste perede ja suguvõsade pantvangi võtmise süsteemi. Ta leidis, et suure eesmärgi nimel on tal õigus rikkuda kõiki moraali ja kõlbluse norme.  Aga Lenin oli ka hoolitsev, tark ja hea. Meie eestlased, võlgneme talle oma rahvusriigi.

Ma ei mäleta, et koolis oleks sellest räägitud  (hea oleks lugeda tollast ajalooõpikut täna), aga mis mind raamatus imponeeris, olid revolutsioonis osalenud tugevad naised. Ma tahaksin lähemalt lugeda Aleksandra Kollantai, Inessa Armandi, Maria Spiridonova... jne jne kohta. Aadlipreilid võitlemas sotsiaalse õigluse eest mahorkatubakasuitsuses, täissülitatud põrandaga, harimatute haisvate alfaisaste kõrval.
Ma ei usu, et saame neid tänada just Läänemaailmas võidule pääsenud feminismi eest, aga kindlasti selle eest, et NL võttis naised kampa.

Kokkuvõtteks. Kui soovid lugeda Leninist, vali teine raamat, Kui sind huvitab revolutsiooni ajalugu- siis on tegemist suurepärase raamatuga.
Võitluseks ülemaailmse imperialismi vastu ja maailmarevolutsiooni eest...

7 kommentaari :

  1. Kas demokraatiakogemuse puudumine ja iha kõva käe järele ja et keegi ülaltpoolt ütleks, mis teha, ei ole tglt sama omadus? ja intelligentsikiht, kes oli välismaa demokraatiakogemusega mõnevõrra kursis ja ehk tahtnud ise otsustada, oli seal ju õhuke. Seal ei olnud ju sellist üldist kirjaoskustki nagu meil.

    a mis alternatiivajalugudesse puutub... oletades, et Venemaast oleks tulnud normaalne demokraatia ja selle kõrvaltagajärjena ei oleks meie iseseisvunud - see ei pruugiks meie jaoks tegelikult halvem tulemus olla. Ka Vene keisririigis aeti ju eesti kultuuriasja kõvasti, elu oli suhtkoht normaalne ja seni, kuni Venemaaga asjad päris untsu ei läinud, ei tuntud mingit omariiklusevajadust.

    Üks alternatiivajalooline mõttemäng on ka kujutada ette Euroopat, kus I maailmasõda ei oleks juhtunud ja oleks edasi olnud käputäis etniliselt kirevaid suurriike. vbla ei erinegi Euroopa Liit - kui ta oleks riik - sellest nii väga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on huvitav, kuidas inimesed kasutavad sõna "riik" rohkemas kui ühes tähenduses. Propaganda järgi tähistab "riik" "meie asja", kuid tegelikult, praktikas, on "riik" ju vaid parteide ladvikute ühisfirma, suurkorporatsioon, mille ärimudel seisneb selles, et mingi kogus ressursse kogutakse lollidelt represseeritavatelt kokku kasutades inimeste võimetust aru saada, et nad pügada saavad, ning siis saadud summast, "riigieelarvest", plekitakse kinni väheste intellektuaalsete ihadega või ülimalt kitsas valdkonnas olevate intellektuaalsete ihadega (lugeda: riigi-rahade eest opereerivad teadlased) inimeste tegevus, et nad vait oleks ja et nad liiga palju ei segaks. Keda ära osta ei saa ja kes samal ajal oma huvide eest seismisel liiga võimekkas on, selle saab dissidendina vangi panna või maha lasta.

      Vanasti oli kirik see, kes ajas propagandat, et just kiriku poolt jagatav "usk" on see, mis on iniesele äärmiselt vajalik, inimese enda igapäeva-elu lahutamatu ja fundamentaalne koostisosa, ilma milleta inimesed hakkama ei saa. No, ja kes sellest jutust "aru ei saanud", sellele tehti mõõga abil selgeks, kuidas Jumalat teenida tuleb. Islamistlikus usus on siiamaani kirikupea ja riigi presidendi amet üks ja sama. Ka tänapäeva Iraanis.

      http://uus.minut.ee/maailmaparandamise-idee-uksikisikud-vordseks-riikidega/

      Kustuta
    2. Lisan vaid, et Hiinas,


      https://en.wikipedia.org/wiki/Confucius


      ideoloogiast lähtuvate keisrite ajal oli mõiste "Taeva Mandaat" ("Mandate of Heaven"), mille põhimõte seisnes selles, et riigiametnikel, sõltumata pagunitest, positsioonist hierarhias, oli KOHUSTUS keiser kasvõi ära tappa, kui keiser ei hoolitsenud rahva eest piisavalt hästi. See KOHUSTUS oli teada KÕIGILE, ka lihtrahvale, sest


      https://en.wikipedia.org/wiki/Imperial_examination


      oli voorude kaupa kõik vaid ühe ja sama materjali, Confucius'e filosoofia, pähetuupimise peale.

      "Taeva Mandaadist" tulenev elukorraldus oli ka õukondlike tapmiste ja skandaalide ajendiks, sest keisri sugulased ei soovinud, et võim nende suguvõsast välja läheb, aga kui keiser seoses halva tööga mõne teise suguvõsa poolt maha tapetakse, siis läheb keisri troon suguvõsast välja. Sealt ka keisri motiiv sarnaselt


      http://www.washingtonpost.com/blogs/worldviews/wp/2013/12/12/kim-jong-un-just-had-his-own-uncle-killed-why/


      oma sugulasi tappa ja keisri sugulaste motiiv oma sugulasest keiser enne ise surma saamist ning enne teiste suguvõsade aktivistide tegutsemist ära tappa.

      Kustuta
  2. Tarkus on küll alati suhteline ning 2500. aasta standardite järgi olen veel lollim kui 2015. aasta standardite järgi, loodetavasti, kuid mis puutub mõttesse, et vanema-aealised sakslased ning venelased kuidagi kahetseks oma roimasid ja muud sigatsemist, siis ma arvan, et see küll tõele ei vasta, sest see on seletatav nende lühinägelikkusega, mis tingib selle, et neil oli tolles riigi-aparaadis nendel tingimustel mõnus ja mugav tegutseda, sest nende intellektuaalsed võimed ei võimaldanud neil midagi enamat ihaldada. Kui aga midagi enamat ei ihalda, siis ei ole ka olukorda, kus teiste represseerimine, teiste seljas parasiteerimine (maksustamine, natsionaliseerimine, konfiskeerimine, jne.) inimese ihade saavutamist, vähemalt inimese enda silmis, takistaks.

    Näiteks, moraali üle ajakirjanduses proagandat heietav ajakirjanik ei saa omale lubada Tallinna vanalinna tänaval purjuspäi urineerimist, sest see võib takistada tema teise iha, vastava niši ajakirjanikutöö tegemine, saavutamist, kuid kui tal puudubki iha sellise niši-ajakirjanikuna töötamiseks, siis pole selline käitumine, sõltuvalt tema muudest ihadest, probleemiks.

    Asja võib sõnastada ka nii, et ujuja jalgu närivale hai-kalale pole mõtet eriti seletada, et hai-kala selline käitumine takistab tema tuleviku koostöövõimalusi mitte ainult ära-näritud ujujaga, vaid ka teiste osapooltega. Sama lugu 2014. aasta suurkorporatsioon Eesti Vabariigiga: oleks rumal ja naiivne neist profipoliitikutest midagigi enamat tahta.

    http://uus.minut.ee/piraadipartei-maksuameti-jalitusoiguste-laiendamine-on-vastuvoetamatu/

    Edasi tasub vaid mõelda, et kas hai-kalad tuleks välja suretada või piisab, kui nad ujujatest eemal hoida, et teadlastel ja inseneridel oleks erinevaid evolutsiooni-tulemusi võimalik valida. Looduslik mitmekesisus on ülimalt kasulik ja tore vaid seni, kuni iga selle mitmekesisuse komponent asub looduslikku mitmekesisust heaks pidava osapoole suhtes sobival positsioonil. Bakterid pärasooles ei tohiks sattuda vereringlusse, sõltumata sellest, et nad on, tõenäoliselt, eluks hädavajalikud. Liha seediv, krokodillide ja hiiri tervelt alla neelavate madude korral lausa luid seediv, maomahl ei tohiks samuti kopsudes asuda, jne.

    Edasine mõttekäik on, et mida teha, kui ümber-ringi on metsik loodus võimutsevate loll-ahvidega ja rahulikult enam-vähem kõike närivate hai-kaladega. Protestimine, plakatiga viibutamine, ilmselgelt väga ei aita. Niisama ilus rääkimine ka mitte. Metsiku looduse maha tapmine tõenäoliselt aitab, aga ei ole alati väga ilus ega tark, sest ökosüsteem tuleks siiski kuidagi enda elukeskkonnana sobiv hoida. Paljaste kätega lolli tiigri vastu minna oleks ka rumal, rääkimata siis asjaolust, et skorpion võib olla vähese koguse ajurakkudega, võrreldes inimesega puru-loll, aga ikkagi väga surmav, umbes nagu lollid bolševikud.

    Tänan lugemast. :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    2. Lisan veel mõttekäigu, et mis puutub lolli kuid surmava skorpioni/kobra/musta-lese-ämbliku näitesse, siis tekib siiski ka küsimus, et kuivõrd tark on nii lolli olevuse poolt tapetud saada? :-D

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!