2025 kokku

No mu sisetunne oli õige. 2025 on lõppude ja illusioonide purunemise aasta. Nüüd me siis teame, mida tähendab, kui aasta algab kassi kõhulahtisusega.

Ma juurdlen hetkel, kas see tähendab, et aeg liigub kiiresti, või vastupidi, aeglaselt- kui varasemaid postitusi üle lugedes üllatud- sel aastal oli see? Hullult palju on sel aastal juhtunud.

Balloon Red GIFfrom Balloon GIFs

Lõpp 1
Minust ei saa õpetajat. Natuke kurb on, kuna ma tõesti lootsin, et äkki.. selgub, et ma olen loomupäraselt andekas ja mu kooliaegsed õpetajad aimasid mu tulevikku.... Esiteks lõppes ära see koolitusprojekt, kuna koolid liideti, õppekavad muutusid ning see kursus ei jätka enam. Ja teiseks koolitaja koolitus, kus ma sain enda jaoks puust ja punaseks selgeks, et ma ei sobi koolitajaks. Kes oleks osanud arvata, et ei piisagi kõvast häälest, orgunnivõimest ja esinemisjulgusest :) Minus puudub autoritaarsus, ma ei järgi reegleid, puudub karisma. Soov aidata… Su iseloom on su saatus. Ja kõige lõpuks, ma lihtsalt ei oska mitte midagi piisavalt hästi, et seda õpetada + et ettevalmistamine võtab nii palju aega.
Igas lõpus on alati peidus ka algus, eks? 
Positiivne? Nüüd ma vähemalt tean. Eks tuleb edasi otsida. Ja väga ägedad kogemused olid. Palju sain targemaks ka.

Lõpp 2
Lähedasel algas 2021(!) aastal toimunud sündmusest tulenev kohtuprotsess. Ilmselt selle lõppemiseni läheb veel aega, aga vähemalt sai see lõputu ootamine läbi.  
Positiivne? See ongi.

Raamatuaasta 2025 parimad raamatud

Eesti Raamatu Aasta. Kuna seda on niimitu korda küsitud, siis tean surmani- millal algas ja lõppeb ning miks just neil kuupäevadel. Ja millise autori millisest teosest on pärit slogan.  Kui sa veel ei tea, siis viimane aeg guugeldada :)*

Vanemate kolimise kontekstis muutus taas aktuaalseks teemaks vanad raamatud. Ühtäkki saad aru, kui palju on maailmas raamatuid. Peab ikka julgust olema, et uusi ja uusi juurde kirjutada...:) Aga. Vaadates neid, hakkab kuidagi kurb. Kunagi on nad olnud minu. Ma olen koos nendega üle ja läbi elanud ilusaid, romantilisi, lõbusaid ja kurbi hetki. Ja nüüd nad seisavad. Lihtsalt riiulis. Mitte keegi ei loe neid. Aga mina loen. Ja jätkan veel järgmisel aastal ka. Ja neile nostalgiaraamatutele ma ei saa ju ometi panna hindeks vähem, kui 5. Sellepärast ka niipalju viielisi raamtuid sel aastal. Sel aastal oli palju ka lihtsat ajaviitekirjandust ja üle pika aja palju (raamatuaastale kohaselt) eestikeelset ja palju paberraamatuid. Kokku 50 raamatut ja keskmine reiting 3,7. Noh, aasta lõpuni veel aega. Saab 52 täis - raamatuaasta vääriliselt iga nädala jaoks :)

Ühe armsaima meeldetuletusena  G. Sepa Anneli Valge nartsissi tänavalt. Kuna kaaned olid kadunud, siis otsisin seda raamatut guuglest ja otsingus tuli välja, et nukukliinikud olid päriselt olemas !!:) Lapsena see raamat mulle väga meeldis ja Nukukliinikud tundusid sellised salapärased väljamõeldud kohad, mis panid fantaasia hästi tööle. Endiselt imearmas raamat. Lühike jutuke, aga niipalju karaktereid ja seiklusi. Roosamanna ja kollane tramm. 15 armastavat ema, sh Raivo :) (juba 1970 oli meil progressiivne väärtusruum..😃)

Nädal 50

 

See oli kultuuri täis nädal. Proovid, esinemised. Meeleolukas jõuluistumine. Me läheme iga esinemisega järjest paremaks. Nii tore.

Viimasel esinemisel läks ainult Tormise "Jõulud tulevad", lappama. Aga kuna see ongi selline segane lugu, siis need kes ei teadnud... ei saanud ehk aru.

Kuna raadiost tuli intensiivselt reklaami, siis käisime ka TTÜ meeskoori kontserdil, mis toimus ... liivasaalis. Mega idee. Smokkides meestest sai kontserdi lõpus maikade ja lühkaritega päevitajad. No ja Soosalu.. vaimukas ja äge. Ja. Nad laulsid Meie Tormist :)

Täitsa teine lugu oli :) kuulasin suu ammuli. Lõpus HeldurHarri vabandab: nii suure seltskonnaga on raske laule õppida. Onju- ühe laulja käest. See vastab: ei ole raske. Ok, küsib HH, miks sa siis selle raske koha valesti laulsid... 

Mehi on endiselt vaja

Mingi aeg tagasi, tegin postituse, et tähed on müügilainel. Täna on selgelt vastupidi. Kolmest kolm.

Üks tool läks katki. Ilmselgelt samasugust ei ole enam. Leidsin siis üsna sarnased. Lähen poodi. Ilusad, aga väga rasked. Pole lugu. Laomees aitab kasti autosse tõsta. Mees tuleb vastu ja  veab liftini. Avan kasti. Ja. Need on vaja KOKKU PANNA. Ehk siis. Selleks et naine saaks istuda on vaja tööriistadega meest.

Tähelepanekud 2

Olles nüüd läbi vaadanud mingi sadakond kodulehte, võin täie kindlusega väita, et ca 90% on üks ja seesama probleem.

Avad lehe- ja seal raporteeritakse vapralt -Me oleme nii rohelised, jätkusuutlikud. Saime alguse siis ja siis. Omanikud need ja need.  Omame sertifikaate x, y, z..

aga!! Aga??? millega te tegelete? Ostate? Müüte? Vahendate? Pakute teenust??
Otsi tikutulega.
Ja no seda, et kontaktid pole avalikud, seda ei pea isegi vist mainima.
Sellega meenub, et peaks enda lehe ka üle vaatama.

Et ma hiljem üles leiaks. Supertsitaat Kersti Kaljulaidilt

... "keegi" ja "mõni" on väga halvad koduabilised. Nad ei tee sinu eest asju ära. Meie ei ütle kunagi, et " keegi" peaks. Meie teeme.

Tähelepanekud

Mu viimasel ajal lisandunud kliendid on Khalid, Ali, Nadeem, Yazan.. Teine suur grupp on Jelena, Olesia, Liudmyla, Vadim, Juri...

Pikki aastaid saan liftis kokku poisi ja tema vanaemaga. Puudega poiss elab oma  vanavanemate juures ja hommikul saadetakse ta koolibussile. Kogu tegevus on rutiin.
Poiss tuleb lifti, ütleb. tädi? Jah, see on tädi, ta läheb õue, kinnitab vanaema.
Jõuame alla- "Esi korrus". ütleb poiss. Jah, esimene korrus, ütleb vanaema.
Nad jäävad alati ootama, kuniks uksed sulguvad.
Kinni?, kinnitab poiss. Vanaema nõustub.
Varasemalt oli see kurb. Ma mõtlesin pidevalt, et mis saab, kui ta ühel päeval on täiskasvanu ja vanavanemaid enam pole. Täna on poiss vanaema pikkune. Ning on tekkinud uus rutiin. Liftis üritab ta vanaema suudelda ja kõvasti kallistada ning nõuab sülle. 

Kui sa pole veel näinud, siis soovitus soomlaste " Konflikt". Kui norrakate " Okupatsioon" oli utoopia- EL palus venelastel rünnata. Siis soomlaste oma on  supernäide hübriidrünnakust. Tegelik ründaja jääbki lõpuni segaseks.
Ma olin natuke üllatunud, kui selgus, et tehtud 2024. Ameeriklaste käitumine on copy/paste Trump ja Nato sõnad oleks kui praegustest pressiteadetest välja kirjutatud.
Kui kritiseerida, siis Soome pole Hollywood. Ameerikas istub valitsus sellistes filmides ühes ruumis koos. Soomes president lihtsalt kogu aeg kõnnib mööda koridore ja juhtkonna suhtlust praktiliselt ei toimugi.
Väga reaalsed olukorrad. Pani mõtlema, et vähemalt relva- ja esmaabi koolituste teadmisi peaks uuendama. 

Nõrk

Mind väga kõnetas Kaamose blogis postitus ületöötamisest. Mu asjad käivad ikka hulgakesi, seega päris mitu tuttavat on sel nädalal kurtnud. Ületöötamine ja väljapääsu mitte nägemine.

Postituse kommentaarid panid mind tundma läbikukkujana, luuserina. Kui õiglasemate töötingimuste saamine ja enesekehtestamine on ju ometi imelihtne. Siis mina ei oska. Ei suuda. Ei saa hakkama.

Teoorias olen ma tugev: läbinud hulga läbirääkimiskoolitusi, lugenud sadu abiraamatuid, mulle on pea pool elu makstud palka rääkimisoskuse eest. Aga, näe ei õnnestu. Mulle tuleb meelde, noorena kui igasugu suhtemudru oli oluline, siis üritasin pereliikmetega nn õpiku järgi suhelda. Teate küll: ajastus, minasõnumid, ühisosa, kasu.. blablabla. Hiljemalt teisel minutil ajas see hüsteeriliselt naerma. (Mis samas oli hea, kuna võttis olukorralt pinge ja pidulikkuse). Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine.

Lõhnad

See nädal on tervishoiu nädal - kolme erineva spetsialisti külastus. Eile oli füsioterapeut.

Jõhkralt kaua võtsin hoogu, ilmselt sai peamiseks see, et ibumetiin ei võta enam valusid ära. Ja hopsti, sain aja kohe nn järgmiseks nädalaks. Kohapeal sain aru, et ma ikka ei oska arsti juures käia. 

Hästi sümpaatne terapeut oli, kuulas, küsis. Ma kohe nägin, kuidas ta aju liikus, et mulle mingitki diagnoosi  välja mõelda. Sest kõik, mis ta suutis välja mõelda ja vana röntgenpildi pealt näha, sai välistatud. Mul pole endiselt mitte midagi viga.

Aga see, et ei oska arsti juures käituda. Sain aru, et mul oleks tegelikult vaja nn üldarsti, kes ei vaataks erinevaid osakesi, vaid tervikut minust. Omamata mingitki haridust ses vallas, tundub mulle, et kui ma lähen puusavaluga ja jõuan jutuga et ka jalad ja pea ja süda ja nina ja silmad ja hambad ja kõrvad ja kurk ... 
aga las see teema praegu jääb.

Ma tahtsin kirjutada hoopis lõhnadest. Hoolimata oma kroonilisest nohust olen ma lõhnafriik. Minu piinamiseks piisab fašistidel ja venelastel vaid paha lõhna mulle lasta.

Vali ikka inimene. Naine.

Käisin hiljuti reisil. Tõusin vara-vara hommikul ja üritasin lennukis magada. Tulutult, kuna minu taga istus kaks inimest. Mõlemad olid hiljuti saanud perre lapse. Ja niimoodi nad seal terve tee arutasid kõva häälega. Et kas ja kuidas on laps elu muutnud. Et kui keeruline on ühendada töö- ja pereelu, komandeeringutes on raskem käia, väga ei raatsi, sest tahaks lapsega koos olla.  Ja et millal peaks perre teise lapse muretsema.

Ma ei saa öelda, et ma just iga päev juurdleks teemal, kas mul on meestega võrdsed võimalused või mitte. Aga lugedes, mõistad. Et ei pane enam tähelegi, sest sellest on saanud normaalsus- et paljud tooted ei sobi naistele, et valu on naise elu normaalsus jne. See raamat ei ole feminismiõpik, vaid pigem faktid, näited, numbrid. Paljusid olin varem kuulnud (avaldatud 2019), aga niimoodi järjest, on see ikkagi masendav. Heameel oli äratundmine, et vähemalt meie sotsidest on keegi seda raamatut lugenud. Mõned maailmanäited linnaruumist üritati ka Tallinnas eelmise valitsuse ajal ellu viia. 

Aga alustame algusest. Caroline küsib: miks naise vaade läbi naise sõnade vajab raamistust: feminism. Ja seda nimetatakse  Ideoloogiaks. Mees ja tema vaade on vaikimisi. On norm.
Need inimesed lennukis olid inimesed. See tähendab. Mehed.
Lõputud näited läbi ajaloo, kuidas me tahame parandada naisi. Muuta nad meestele sarnasemaks. 
Kaasates naiste ( ja teiste vähemuste) huvid (nt erinevad võrdõiguslikkuse poliitikad) me diskrimineerime ( keda?) . Kuid jättes need kõrvale, mitte, sest naiste kõrvalejätmine on norm, mitte kõrvalekalle.

Kommentaar

Kas pole kurb, kui kaugele me oleme läinud enesetsensuuriga? 

Ma ei kirjuta enam religioonist, athst.. sest milleks solvata häid inimesi. 

Nüüd loen krüptilisi postitusi postitusest, mis väidab, et ta ei võta kriitikat isiklikult. Unustades sobivalt selle juhtumi, kus isegi vaid arutelu ja püüd aru saada, isikliku teemat, tundus nii isiklik, et teispidi arvajaid  isiklikult rünnata

Me kõik oleme olnud ohvrid ja ründajad. Blogi on kirjalik kommunikatsioon. 

Kas sai piisavalt pehme, mittesolvav, üldistav? 

Nädal 45

Ma olen avastanud enda juures ühe uue asja. Mulle ei meeldi, kui on liiga palju. Ei meeldi, kui külmik on liiga täis. Ei meeldi, kui mu tööpäev on liiga täis. Kas pole kummaline, et kehtib reegel, kus on sinna tuleb. Möödunud  nädal oli nii tihe- ei hool ja hoobil vahet ja siis on nädalaid, kus lihtsalt istud ja haigutad.

Proovin seekord teistsugust formaati.
Laupäev. 
Mees oli klassikokkutulekul- seega süüa ei teinud. Magasin kuni kass üles ajas (kell pool kümme, liiga vara), vahtisin telekat, lugesin raamatut ja ei teinud mitte midagi. Kuna isa vajas konkreetsel kellaajal transporditeenust, siis ei saanud metsas kaua olla. Käisin poes. Harjutasin laule. Kuulasin Rahva teenreid ja Tarkade klubi.

Pühapäev.
Tegin metsas hästi pika tiiru rajal, kus pole väga ammu käinud. Meeldib. Meeldib. Meeldib.
Kuulasin Poliitikaguru, Olukorrast riigis ja Rahva Oma Kaitset. Ja vaikust. Valmistusin esmaspäevaseks sünnipäevaks (mitte mu enda). See tähendab, et kokkasin- keetsin valmis köögiviljad, küpsetasin liha. 
Ja hurraa! Ma leidsin (vähemalt mõneks ajaks) enda jaoks ideaalse hommikusöögi, mis ei ole puder, ei vaja ajutööd ja valmib mikrolaineahjus 2 minutiga. Kodujuustupirukas. Eriti hea mõte oli lisada köömneid. Jumaldan. Küpsetasin, jahutasin, panin külmikusse ja nüüd igal hommikul võtan tükikese.
Vaatasin telekat, lugesin raamatut.

Müümise sekstiil Neptuuniga

Kunagi ammu kommenteeris keegi mu postitust- tundud selline praktiline ja pragmaatiline, ja siis korraga mingid uhuu-esoteerilised postitused. Aga no mis ma teha saan, kui mu ellu tulevadki mingid teemad korraga, mingi rütmi ja mustriga. Praegu näitavad kõik tähed müüki ja paralleelmaailmu.

Nädalajagu tagasi sattusin väike-ettevõtjate seltskonda. Väikesed pereettevõtted,  mis ekspordivad riikidesse,  mida ma gloobuselt üleski ei leia. Elustiil 24/7. Mul on täielik aukartus, aupaklikus ja heas mõttes kadedus nende inimeste suhtes.  See,  kuidas nad väliselt mängeldes on saavutanud selle,  mis minul tuleks raskusega.  Lisaks imeline suhtlemisoskus, avatus ja positiivsus.  Ja eelkõige julgus võtta riske. 

Inimesed on erinevad. Olen lugenud blogidest, et diagnoos annab rahu ja kindlustunde. Mul on vastupidi. Diagnoos- mul on sellised isikuomadused ja vanus jne, võtab motivatsiooni ning riskijulguse. Kui ma ei tea, siis on mul oluliselt rohkem julgust ja indu katsetada ning proovida. Ma tean, et pole hilja. Aga mul on vaja ajus välja lülitada kalkulaator ja turuanalüütika, mis näitab halastamatut excelit iga äriidee kohta.

Nädal 41

Endiselt on eksistentsiaalseid küsimusi,  millele isegi  ai  ei suuda vastata. 

Näiteks,  miks seriaali  Mullist välja  ei näita Etv +, vaid  etv. 

Või miks pole vene piir ikka veel kinni.  Ja miks vene koolides ei õpetata lugemist.

Ja kas venelastele ei väljastata pangakaarte, või mis on põhjus, et järjekorrad on sularahamaksega iseteeninduskassades? (Vt ka maxima)

Ning miks me kasutame sõnastust 'miks naised ei sünnita'. See eeldaks justkui abortide ja/või keisrilõigete arvu tõusu (mida pole). Üldjuhul eelneb sünnitamisele paar pisikest eeldust ja tegevust.  Korrektne oleks küsida 'miks on vähe rasedusi'. Sellele küsimusele on ka  vastused: tervis, partner, hirm jne. Teades vastuseid,  saaks ka lahendused.

Projekt 30 taime nädalas

Raamatust * lugesin,  et üle maailma rohkem kui 11000 erinevat dieeti  pidavate  inimeste Gut  Project raames andmete põhjal  selgus,  et  kõige tähtsamaks kõhu tervise jaoks, osutus erinevate taime liikide number,  mida sa nädala jooksul sööd. 30 erinevat osutus optimaalseimaks.

Polüfenoolid (kvertsetiin, katsotiin või klorogeenhape) aitavad kehal võidelda vähi,  depressiooni,  diabeedi,  südamehaigustega.  Ning ennetada ülakaalu, isegi kui vähendada kiudainete osakaalu. 

T. Spector Dieedimüüdid

See on nüüd filosoofia ja arusaamise, et kuidas meie kõhus elavad bakterid ja laiemalt kogu mikobioota koos geenidega meie toitumist (ja ka muud elu) mõjutab sarjas, minu jaoks kolmas raamat, 

Mind hakkas huvitama, milline on nende raamatute ilmumise kronoloogiline järjekord ja sain niimoodi.

2004 aastal loetakse valdkonna pioneeriks Jeff Gordonit
G. Enders Võluv soolestik 2014
Tim Spector The Diet Myth 2015
S.J. Guyenet The Hungry Brain 2016

Siia ritta paneksin ka  Mireille Guiliano Prantslannad ei lähe paksuks
mis on küll oma olemuselt kogemuslugu- kuid täpselt sama elufilosoofiaga.

Ühesõnaga. Ma olen neid nüüd lugenud pisut vales järjekorras ja seetõttu ei lisanud Timi raamat midagi uut, pigem kinnistas ning kinnitas.  
(Ma hakkasin siia otsa lugema Timi 2022 aastal kirjutatud raamatut, puhtalt huvist, et kas  ja mida vahepealse 10 aastaga on midagi veel juurde avastatud või leitud. Eks ma siis vajadusel täiendan.)

Montenegro reis 4 aastat hiljem

Avastasin,  et meie reiside arengujoon on olnud selline. Kõigepealt olid  (pere) autoreisid,  a la road trips. Seejärel tuli AI etapp.  Siis lendas pendel teise äärmusesse- kõik orgunnida ise. Sinna perioodi jäid ka sooloreisid.  Ja nüüd oleme paar viimast võtnud lennu ja majutuse.  Igal reisimisviisil on oma plussid ja miinused. 
Seda ma tean, et mulle meeldib rohkem kohalolek, kui teelolek.
Ja hotell istub mulle paremini kui apartment (v a, koos Piretiga, kes vabatahtlikult tahab hommikusööki teha :) :)) sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda kogu olmega, mis korteriga paratamatult kaasneb.
Aga jah,  kõik põnevad ideed maanduvad lõpuks ikkagi raha, aja ja (otse)lennuvõimaluste kompromissiks. 

Seekord ostsime Reisidiilidest. Btw kui huvitab,  siis Reisidiilid teevad koostööd R toursi ja JoinUp iga,  millised omakorda võtavad vastu venemaa turiste.  Noh,  Hispaania,  Prantsusmaa,  Itaalia ja Kreeka võtavad ka.
See ongi keeruline teema.  Ajad kahe sümpaatse prouaga juttu. Üks neist on arsti loal tulnud reisima kahe keemiaravi vahel, tunned talle kaasa ja loodad paranemist ...  ja siis tuleb välja,  et nad on Moskvast. Sõitnud siia  Kuveidi kaudu,  naeravad - kui tobe, ei tea,  miks peaks sellise ringi tegema. 

Ja päev hiljem jagab üks mees õhtusöögilauas kõikidele veini.  Tema naisel Ninal on sünnipäev. Nad on pensionärid Kiievist.  Toosti öeldes viitab ta Montenegro mehele- teie ju teate, mis on sõda.  Too noogutab... Pärast räägime Nina ja Mihhailiga pikalt.  Leiame ühisosa natsionalistide ja fašistide ühises klubis.., aga.. Nutta tahaks. See, mida nad räägivad on nii masendav ja kurb. Hukkunud sugulased, Butša, Krimm. Mujale elama suundunud inimesed. Ja mis saab pärast- kõik need varemed, purustatud infrastruktuur.

Aga Reisidiilid veel.  Tallinna lennujaamas selgus, Et meie nimesid pole kirjas... 45min ootamist,  saime korda. 

Kurvad mõtted

Kes on need "meie", kes  peaks  vene sõjalennukeid alla tulistama

Epp, nüüd sa võiksid küll teha postituse,  kuidas  seestpoolt paistab.  

Mu  sotsmeedia algoritm on lootusrikas-Ameerika ikkagi ärkab ja hakkab vastu. Huvitav on muidugi vaadata,  kuidas demokraatia muutub diktatuuriks.  Nagu ajalooõpik.  Kõik küsimused saavad vastatud. Aga masendav. 

Euroopat see muidugi enam ei päästa.  Meil pole kellelegi loota peale iseenda. ( sotsmeediast: ilmselgelt,  kui sa pead keskenduma väga olulisele Nepaali ja Colombia konfliktile ja ei tea,  mis on Eesti,  siis tõmbadki väed Euroopast välja)

Michal nimetas Astridit sõjakaks,  mina olen ka.  See rahvas saab aru ainult jõust. ( mulle meeldis sotsmeedia kild: me oleme ju laulurahvas,  esitasime noodi..)

Mõtlen,  et mis tundega tajub ukrainlane enda kõrval päevitavat vene kampa.. ukrainlased on ikka üllatavalt kannatlikud. 

Ma arvasin 2022 et viimased reisid. Tegelikult läheb elu edasi.  Ka sõja ja okupatsiooni ajal.  Kui sa just surma ei saa 

Tviit 14

Huvitav,  mis rahvuste baasil on kirjutatud ja uuritud organisatsiooni käitumine ja masside psühholoogiat. Väike paat. Kapten: palun jaotage raskus ühtlaselt ja minge osa istuma paremale küljele.  Kõik (idanaabrid) tõusevad ja lähevad paremale.  Istuma vasakule jääb ainult üks. Minu mees. 

Ma tahaks kirjutada ühel teemal, mis häirib mind kogu maailma randades. Seal hulgas ka Eestis. Sidemed. Ma kasvasin ajal, kui ema pistis pihku raamatu Braithwaite Armastatud õpetajale ja eluks ajaks jäi meelde, et kasutatud hügieeenitarvik pakitakse kokku ja pannakse prügikasti. Ma ei tea, on see nüüd " kõik on tavaline"- suvaline pereseriaal näitab ausaid seksistseene, kasvatamatus või mis. Aga minu vanakooli kasvatus ei saa aru, miks ja kuidas sa poetad kasutatud tarvikud lihtsalt riietevahetuskabiini nurka.

Ok,  kui häbeneda pole midagi,  siis  noored inimesed peaksid olema piisavalt rohelised.  Vaadaku seda kui prügi. Palun ära viska prügi maha.

Naljakaid asju teeme elus. Kui mõelda,  siis mu puhkus algas nii: 4 naist kell 1 öösel inimtühjas Haapsalus paduvihmas viskamas pinksipalle veetopsi. 

Ok,  me tegime ka muud.  Lasime õhupüssist ja andsime esmaabi. See ei ole militaarvõistlus ja järgmisel aastal olete kõik oodatud..

Üks päev puhkuseni

Ma panin meelega sellise pealkirja, et välja vabandada oma nutust olekut. Üritan midagi positiivset ka vahele pista. Eks näis.

Ma olen väsinud. Ja käsi valutab ( ja lisaks ka puus ja jalg jne). 

kui ma oleksin usklik, siis usuksin, et see on mulle saadetud katsumus ja õppetund. Minu jaoks on oluline omada kontrolli, aga nüüd see tunne, et oled pisike suleke tormis ja mitte midagi teha ei saa.. hmm. Ütleme siis, et see on väljakutse. Raske.

Töö näiteks. See mis praegu toimub on.. õudne. See arusaamine, kuidas sa ei saa mitte midagi teha ega muuta. Optimistlik mina viskaks nalja, et varu popcorni jne, aga mu praegune mina lihtsalt ahastab. Ja mitte personaalselt, et mis minust saab. Mingil põhjusel tajub mu aju kogu seda globaalset ahelat ja maailma täielikku muutumist. Uus maailm on kahtlemata huvitav, ja olles elanud NLs, siis kas saab tulla midagi veel hullemat? Aga ikkagi ei taha, tahaks rahu maailmas. Valgustatud demokraatlikke juhte.

Kuna ameerikasse ei saa enam eksportida, siis on Euroopa kaupa täis. Seda võimendab ostujõu langus, sest kõrged hinnad. Ja need ei ole ainult Eestis! Valmistoote hind kisub praegu alla 3 euro ja tooraine eest maksame endiselt ligi 5. Ilma valdkonda teadmatagi saad ju aru, et see pole jätkusuutlik.
Lisa siia seakatk ning reaalsus, et meie liha isevarustatus, mis oli siiani ca 70% langeb nüüd u 30%ni. Ja.. 
ma tahaksin ära kägistada kõik need, kes tulevad rääkima sellest, et toidujulgeolek on mingi tööstuste poolt välja mõeldud pseudoteema. Mäletad, et me lootsime kunagi oma julgeoleku osas ameerikale ja natole?  Kas sa kujutad ette elu, kui ühel hetkel pole enam süüa? Ja nagu näitas koroona, siis kriitilisel hetkel on kõik meie naabrid küüned enda poole. Nii lihtsalt oli.

Mina ja poliitik

Minust on nüüd saanud see veider keskeas naine,  kes käib vingumas. Või kui kasutada mitte pisendavat väljendusviisi, siis  poliitikutega vestlemas. Ideaalses maailmas peaks ju olema nii.  Me kõik teeme oma tööd ja ma annan enda nimel õiguse teha otsuseid kellelegi.  

Aga kuidas minul on

otsustasin, et hakkan soome keelt õppima. Kunagi ammu käisin isegi kursused läbi, aga midagi külge väga ei jäänud. Soome keel on raske. Kui vene või inglise keeles on selge- kaks varianti: kas tead, või ei. Siis soome keeles on 50/60. Võib panna täppi ja võib ka mitte.

Miks soome. Võib juhtuda, et kevadel lähen soome messile ja oleks ju äge midagi rääkida. Ja naljaga pooleks. Kuna mees oskab hispaania keelt, siis on meil rohkem variante, kuhu emigreeruda.. ( sry).

Mehelt sain speakly konto ja ise võtsin juurde duolingo. Selle viimasega on naljakas. Ta õpetab inglise keele baasilt. Ma ei oska endiselt inglise keele artikleid ja küsimusi koostada  st sõnade järjekorda. Ja siis irvitan iga kord, kui programm paneb mulle miinuse vale inglise keele eest, aga soome keele kirjutamata täpitähe osas juhib lihtsalt tähelepanu " kirjaveale".
Niipalju siis AI tarkusest.
Hetke algtaseme juures väidan, et soome keel on lihtsam, kui inglise:) 

ja mu kallis aju. Täielik keelte error. Vaatan Mr. ja Herra asemel kirjutan Mr. ..
Kuna ta paneb segamini soome keelest inglisse ja vastupidi, siis vahel paneb ikka lausa kukalt kratsima, et oot, kummas keeles ma nüüd praegu kirjutama pean...

Sõnavara on ka naljakas. Teadsid, mis on soome keeles ulakas võlur? Aga uje jänku? 
Mine tea, samas, ehk on seda ka kunagi vaja teada.

Näis, kaua viitsin. Momendil on tasuta versioon, mida ma püüan üle kavaldada. 70 eurot tundub õiglane, aga .. vaatab.

Nostalgianeljapäev. Meie sõbrad

Ma ei saanud kunagi aru, kui pidime kirjanduse tunnis rääkima teemal- raamatud, meie sõbrad.

Nüüd saan.

Mu nõukaaegne raamatukogemus oli ilmselt samasugune, kui enamikel minuaegsetel. Raamatud olid väärtus. Ma käisin iga jumala nädal raamatupoes, et ehk on müügile tulnud mõni uus noorteraamat. Ma usun, et olen kõik 1980-1988 ilmunud kirjanduse läbi lugenud. Klassika eest hoolitses kool ja vanemad. Tõsi, rõhk oli vene klassikal, aga on ka muud.  Ka raamatukogu külastasin toona usinalt. Kuid mingil põhjusel lugesin raamatuid alati mitu korda. Sest meeldisid.
Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga mingil hetkel tekkis  tühjus. Uudiskirjanduse hulgas on väga vähe selliseid, mida viitsiks uuesti lugeda. E-raamatud ja inglise keel on tõmmanud maailma veel mitu korda laiemaks. Ning aeg-ajalt tabab mind ahastus  KUI palju maailmas kirjutatakse. 
Ma ei välistaks, et üheks põhjuseks, miks vähem loetakse on keskendumisraskuste ja alternatiivsete tegevusvõimaluste kõrval ka liiga suur valik. 
Hämmastav, tegelikult, kuidas piiratud tähtede arvust, sõnadest ning tüvilugudest on ikka veel võimalik midagi uut ja originaalset luua. Sama muusikaga. 

Kui ma kodust välja kolisin, siis tulid mu lemmikud kaasa. Nüüd, vanemate korterit nn tühjendades vaatasin uue pilguga üle kaks seinatäit. Ja ma tahaksin neist suurt osa. Uuesti lugeda. Tegin südame kõvaks ja võtsin need, mis  eriti kõnetasid, või need, millest on palju räägitud, aga mida pole ma mingil põhjusel kunagi lugenud. No näiteks alustasin Švejkiga., Pole kunagi lugenud.

Mälust

Milleks meile tehisintellekt, ülikoolid ja teadlased, kui ma võin täiesti vabalt puusalt produtseerida  erinevaid teaduslikke artikleid. Sest parim teadus, see on mina näide, eks.

mul on alati olnud halb mälu. Niikaua kui ennast mäletan. Lihtsalt suhtumine sellesse on muutunud. Kui 15 aastaselt naerad- pls, aita mulle nüüd öelda, mis sõna siin olema peaks. Ja kui 2 sekundit hiljem ei mäleta, mis tegevust alustasid, siis lihtsalt lööd käega- ju siis polnudki oluline. 16 aastat kooli on minu jaoks mahavisatud aeg. Ma ei mäleta kellega ja mida ma seal õppisin. Ja päevik kinnitab, et unustamiseks kulus umbes aasta-kaks.

Kui sõna ei tulnud meelde, või just räägitu oli peast haihtunud, siis põhjendasin endale seda sellega, et mu mõte töötab kiiremini kui suu. Mis on ka tõsi. Samal ajal kui kõrvad kuulavad ja suu vormistab, on mõte omadega juba kaugel, kusagil mujal.
Kindlasti ka prioritiseerimine. Või siis on selle nimi keskendumine? See on oluline, ütlen endale. Keskendu. Korda. Räägi kellelegi.  Mälu ja tähelepanu on minu jaoks lahutamatult seotud. Pooli asju ei mäleta ma selle pärast, et ma ei ole nn kohal.

Nüüd vanemana, ütled mõistvalt- vanus... Ehk siis probleemid on samad, aga põhjendus hirmutavam. Enam ei ole naljakas. Sest äkki hoopis algav dementsus, hormonaalsed muudatused, ath. Või aju ülekoormus, läbipõlemine. Kunagine multitaaskimine maksab end kätte ja muutub järjest keerulisemaks, Just hiljuti viskas algoritm mulle ette tasuta testi- kas peaksid kartma dementsust. Test oli väga põnev. Tulemust ei tea. Test oli tasuta, aga tulemused mitte... ja  on sel päeva lõpuks vahet.

Siiani on aidanud toime tulla noorena omandatud toimetulekuoskused. Sest mu teine nimi on Kohusetunne Tahtejõud. 

Donald Trump on värdjas

Ja ma ei kavatse vabandada mitte ühegi siia kirja pandud sõna ega lause eest. 

Kas keegi,  palun,  võiks palvetada et juhtuks ime?

variant a) Vova lennuk maandub ja rahvusvaheline kohus vangistab sõjakurjategija

b) lennuk maandub ja snaiper laseb maha nii Putini kui ka Donaldi

c) Vova ütleb, et ok. Rahu,  aga vastutasuks tahan Alaskat tagasi. Seepeale pommitab Trump Moskva maatasa.

no ega mul tegelikult illusioone polnud, et see just nii läheb.  Kui ma veel kunagi lootsin, et kapitulatsiooni asemel saabub Ukraina võit,  siis Zelenski mõnitamine,  maavarade varastamine,  abi eest raha küsimine jne ei jätnud mingit lootust. 

Kuidas tekib hind?

Esiteks, lepime kokku, et ettevõtja/ettevõtte eesmärk on teenida kasumit.
Aga, olgu. Jääme nulli. Nii ehk naa on vaja, et tabeli alumisel real olev summa kataks tekkinud (püsi)kulud.

Kuna kaasaegses maailmas on edukam see, kes spetsialiseerub ühele valdkonnale, siis üldjuhul ma seda toodet ise tootnud pole. Ma olen selle saanud tootjalt või edasimüüjalt ja sellel on juba mingisugune hind. Hind, millega ma selle kauba sisse ostan.

Valdkonnad on erinevad.  Jah, baashind tekib sisendite/kulude summast. Aga absoluutselt alati kehtib maailmas pakkumise/nõudluse kõver. Kui tootel on pakkumine, siis hind tõuseb, aga suureneb ka pakkujate arv, mistõttu ühel hetkel läheb hind taas alla. Näiteks valdkonnas, kus mina tegutsen,  ei kujunda hinda mitte see, mis oleks selle toote väärtus ( st kulud + kasum). vaid nõudlus. On perioode, kus nutad ja müüd, sest minu toodet ei saa lattu paremaid aegu ootama panna. Ja on aegu, kus nõudlus on kõrge ja teenid raha. 

Mis mõjutab nõudlust ja pakkumist?  Ma olen toidumaailma proff. Aga usutavasti on igas valdkonnas sama või sarnane. Toit kasvab laudas või põllul. Ja mõjutab. Ilm. Riikide poliitikad (vähendage karja, maksud). Haigused. Tasakaal st kui ühe tooraine komponenti soovitakse rohkem kui teist. Nõudlus suureneb, kui lapsed lähevad kooli, või siis vastupidi. Kuna turg on avatud, siis see mida mina siin Eestis arvan on ükspuha. Kui Uus-Meremaal on põud, läheb mul hästi. Kui X riigis on taud, läheb mul hästi.  Hästi mõistes, et nõudlus kasvab. Ja suurenenud nõudluses saab küsida kõrgemat hinda. Ja tänu kõrgemale hinnale saab põllumees osta teenuseid, kaupa, mis omakorda võimaldab kergitada hinna kõrgemaks nende kaupade müüjatel. Aga olgu, põllumeeste osakaal Eestis pole teab mis suur. Et mitte öelda olematu.
Kellel siis läheb praegu hästi, et saab maksta kõrget hinda ja piisavas mahus, et poed ei pea hakkama koondama ja uksi kinni panema? Mõtleme alampalgatõusule, keskmise palga ja pensionitõusule, mõtleme teisele sambale. 

Nädalavahetus #visitestonia

Üks mu klient küsis, et mida teha 11 aastase Läti tüdrukuga Lõuna- Eestis, Tartu kandis. Otsisin oma vanad märkmed üles ja kuna üks keskmine laps ei viitsi vaadata mägesid ja torne, siis palusin tuttavatel lapsevanematel anda veel ideid,

Naljakas on see, et kui tõstsin info ChatGptsse, et ta paneks logistilisse järjekorda, tõlgiks inglise keelde ning lisaks vajalikud lingid, siis.. robot lisas omal algatusel veel hulga kohti ja parandas mu aegunud infot ilma palumata.
Näiteks, et Taagepera lossis on Alice imedemaa. Ja Vudilad ja mingi teise lastepargi, mida kohalikud emad oma nimekirja ei pannud..
panen nimekirja postituse lõppu

Järeldus, mis ma sellest tegin. Et nagu pole kohalikelt mõtet küsida, kus te ise sööte ( kodus), nii piisab tegelikult reisisihtkohtade saamiseks ainult internetist. Sest kuidas see info sinna ikka saab, kui mitte meie käest.
Mitte ükski neist emadest ei soovitanud midagi, mis poleks ka Visit Tartu lehel...

Aga nimekirja vaadates jäi mulle silma, et ma olen ammu unistanud minna Tartu Ahaa keskusese ning põgenemistuppa ja tagurpidi majja. Jäävad ootenimekirja. 
Ja labürint!! Ma jumaladan labürinte ja näen seda alati AKs uudisena hooaja lõpul- Et oli.

Rääkisin mehe nõusse ja käisime Toretalu maisilabürindis ning Põltsamaal. Sarapiku talu teele jäi veel ka Pajusi mõis. Me sisse ei läinud, aga paistis imekena.

Kehalised

Väljas oli paduvihm.
Uksekell heliseb.
Ukse taga tilkuv ja läbimärg ülakorruse proua.
Ma viisakalt tere?, - no, äkki juhtus midagi...
Tema.. ups, sorry, vale korrus.
Täna tõi mees poest piima, mahla ja sefiiri. Tuleb välisuksest sisse ja avastab, et jättis võtmed autosse. Paneb siis asjad seniks postkasti peale, no kes see ikka võtab, eks.
Läheb välja tagasi ja näeb läbi ukse klaasi:
tuleb neiu, Võtab mahla ja sefiiri ning pöördub nendega tagasi st oma koju.
Mees kärmelt tagasi, halloo... minu asjad.
Neiu ?? sry, siia ju vahel jäetakse tasuta asju, ma mõtlesin., et võib võtta.

Neiu elab samuti meie kohal.
Viimasel ajal ajab mind hulluks, et kusagilt tuleb kanepilõhna. Ma ei saa aru kust. Nüüd, ma vähemalt aiman... Ülakorrus?!...

ETVst tuleb taas " Sinu kätes". Lühidalt, tüübil on mälukaotus ja nüüd teeb kõik, et mälu tagasi saada.
Ma pole saanud vastust küsimusele, et kui mälu tuleb tagasi, kas ta siis tuleb sellisena, nagu normaalsel inimesel, et pooli asju ei mäleta nagunii. Või on tagasitulev mälu täiuslik. Et mäletad kõike. 

Kui vanasti tundus mu kõhus olevat toru,  kõik mis sisse kallasin (vesi,  muidugi),  väljus imendumata.  Siis nüüd on tekkinud kooniline kolb,  mille põhi on just naba ümbruse kohal.. :(
Mida järgmiseks?

Btw, kas olete märganud, et AK naised kannavad ühesuguseid kingi. 

Palgid ja pinnud

uue telefoni ostsin. Kõik ilus ja kena, aga innovatiivne tootearendusprotsess on  eemaldanud audioväljundi, mille sisse saaks panna juhtmega kõrvaklappide otsiku. Olgem siis popid ja noortepärased ja kasutagem BT klappe.

Pärast seda, kui olin neid otsinud nii mustikavarte, kui ka maasikalehtede vahelt sain aru, et toas jah, palun. Ilmselt isegi tänaval, kus kõnnid mõõdetud ja rahulikul sammul. Aga minu elustiiliga kahjuks ei sobi. Kaovad ära. Mees küll soovitas- nagu vormelisõitjatel, et teibi kleeplindiga kõrva külge, aga .. ma siiski vähemalt üritan olla daam.

Aga ma olen ju geenius, eks.. Vaatan telefoni ja tuleb idee- usb auk, kui sinna lisada vastav adapter, saabki ju klappide juhtmeotsiku ühendada?

Tehtud. Mõeldud.

panen klapid kõrva, lähen õue ja hakkan kuulama oma iganädalast poliitikasaadet. Heli on pisut kehv, aga keeran kõvemaks, ja pole hullu.

Kas te olete märganud, et paljudel  meie kaasmaalastel on soov jagada oma lemmiklaule ka teiste inimestega?  Neil on sageli kaasas mitte pisike, vaid täitsa korralik stereoseade mida nad siis volüüm põhjas pargil, tänaval jne kuulavad. Tavaliselt venekeelset räppi. Aga tegelikult  poleks vahet. Minu muusikamaitse on nii ehk naa teistsugune ja mind häirib.

No vot siis. Kõnnin klapid peas ja möödun taas ühest diskorist, kes heli põhjas kuulab pargipingil oma muusikat. Saadan talle hävitava pilgu. Läbi päikeseprillide, muidugi. Tüüp irvitab vastu.

Poliitikasaade saab läbi, võtan klapid peast et helistada ja... saan aru, et saade mängib endiselt. Mul ei ole klappe peas. Heli tuleb telefonist. Mitte klappidest....

Chatgtp andis mulle armulikult teada, et nii ei saa mitte, et vaja on aktiivset DAC adapterit...

Õunahoidised

Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.

Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.

Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.

Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.

virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.

aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.

Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvale

ma olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.

Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.

Nädal 30

 

Ma ei viitsi praegu vaatama minna, kumb on staažikam järjepidev blogija Eveliis või Mallukas?

Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...

Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi. 
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha  selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel. 

Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.

Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt.  Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla.  Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse. 

Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

Da Vinci Genius

Ma jään jonnakalt oma arvamuse juurde, et Jules Verne ja Leonardo da Vinci olid inimesed tulevikust, kes ajarändasid ja siis kaasaegseid imestama panid.

Olen rohkem Michelangelo fänn, seega väga palju Vincist ei tea, aga niipalju on meeles, et mees oli väga hea turundaja ning oskas raha teha ja mis vast isegi olulisem, hoida. Puhtalt ja kenasti riides ning suure sõpruskonnaga. Ning geenius, seda muidugi. Järgmise itaalia reisi tahaks temale nn pühendada.

Seega. Loomulikult tundus näituse mõte huvitav. 

aga tegelikult oli jama. Da Vinciga oli niipalju seost kui Egmonti "klassikalistel muinasjuttudel" klassikaliste muinasjuttudega. Selle piletiraha eest oleks võinud vähemalt kumiseva ingliskeelse audio hea diktsiooniga eesti keelde tõlkida või siis vähemalt tõlkeaparaate jagada, mitte midagi ei saanud aru. 

Mis oli väga hea- kogu interaktiivne valgusmäng. Ikka hämmastav, millist optilist illusiooni suudab luua lihtsalt valgus. 

Väikestel lastel oli ka väga tore- jooksid innustunult ringi. Noored istusid seina ääres ja skrollisid telefonis.

Kas ma soovitan? Kui pileti hind oleks vähemalt poole soodsam, siis miks mitte.

Mõni sõna ajaloo huvides ilmast. Lõpuks on suvi. Siiani oli külm ja vihma tuli ka palju. Karta on, et sügisel on toidu hinnad laes. Nii vähe maasikaid ja kurke, kui sel aastal, pole ma vist ka kunagi varem söönud. Moosiks tegin 6,60 hinnaga maasikad. Tegelikult õudne. Peab tulevikus virsiku ja aprikoosi peale üle minema, Eelmisel aastal tehtud nektariinimoos oli tegelikult imehea.

Muidu on kiire ja tegus elu. 

Hullult tahaks puhkusele. Ehk siis lihtsalt magada ja mitte midagi teha.

Iseoma laulupidu 2025

Ja saigi läbi.

Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus). 

Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika.  Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)

(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.

Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.

No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.

Usaldusest

Ilmselgelt said mu vanemad perearsti nimekirja mitte kõrvalmajas asuvas keskuses, vaid bussiga 20 minutit ja 8 peatust. Minu enda perearsti juurde saab ühe ümberistumisega- kokku 36 minutit ja 12 +2 peatust.
Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.

Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus  kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda. 

Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.

Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg. 

Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel.  Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid.  Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.

Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine. 

Inimesed

Mida harvem kirjutad, seda keerulisemaks läheb. Samas oleks väga kahju täitsa lõpetada, hea on vaadata nö päevikuna, mis tehtud ja juhtus.

Mul on aken lahti ja akna taga teevad tantsijad proovi. Meie linnaosa sotsmeedia grupis pahandas keegi Irina- millal see jama lõppeb? Parkimiskohad on võetud, ruuporist karjutakse käsklusi, muusika üürgab... Suurem osa kodanikest asus tantsijate kaitsele- loll, Irina, kuidas sa ei tea, et tantsupidu.

Mind ei häiri. Pigem on huvitav. 

Vaatasime eile Jupiterist ära sarja " Kuniks ma luban sul elada". Tegelikult toimunud sündmuse järgi. Autoriks juhtunu ohver. Ma pole vist väga ammu näinud filmi, mille peategelane on nii ebasümpaatne. Selline inimene, kelle puhul peaks 100% vältima soovitust - ole sina ise. 
Vaatad ja üritad aru saad, mis on selle inimese motiivid, miks ta niimoodi käitub. Ja veelkord. Peategelane oli ohver, tema kallal pandi toime kuritegu. 
Huvitav oli ka see nüanss. Delia rõhutab pidevalt, et ta on kummaline, mis oli tõsi. On erak, introvert ja et tal puudub enesekindlus. 

Nädal 26

 

appi, kui tubli ma olen olnud.

Panin kinni hambaarsti- (novembris saab), juuksuriaja. Tellisin uue telefoni. Vaatasin üle järgmise nädala laulupeo asjad- riided, kohad, kellaajad.
Ahh, ma ei mäleta, kas kirjutasin sellest. Halliste rätiku sidumise õpetuses oli lausa kirjas, et vajad abi st ise ei saa siduda. Sidusime siis kolme naisega. Jube keeruliseks osutus, kuigi loogika peaks olema lihtne- tee kuklale lehv. Nüüd ootab see seotud rätik mütsina koti sees pidu. 
Ja .. kui see nüüd õigel päeval osutub mulle ikkagi mitte sobivat, on seistes kortsu läinud võimidagi, siis....
Sain kätte internetist uuest kohast- TendaGlasses,  tellitud päikseprillid. Kiidan. Aega läks megakaua, aga tasus ära. Uue teleka ostsime. See on nii äge- teatud 3D efektiga- kõik filmid tunduvad kui tavasaated. Mulle nii meeldib.

Ainult uusi tosse ei suuda tellida. Vanadel on auk sees, aga kuna teine ( ja kolmas) paar on veel kantavad, siis .. ükskord.
(ja tead, mis on irooniline. Lugesin selle kuu alguses Susani horoskoopi ja ta väitis, et juunikuus TULEB raha..:))

sel nädalal on olnud kuidagi väga palju "ma ju ütlesin" hetki. Miks küll keegi mu tarka nõu ei kuula...:)

üks osa mu tööst on müük. Viimasel ajal tunnen, et ma vajan koolitust. Kaks probleemi on. Esimene- hinnapakkumised. Sa näed meeletult vaeva, arvutad, arvestad, räägid läbi, vormistad.. teades, et tegelikult on see tühi töö. Lohakalt ei saa ka teha. Sest alati on ju 1% tõenäosus, et läheb kaubaks, ja siis.. peab kõik õigesti olema. Kuidas seda tööd optimeerida. Kasutada nt Ai-d?
Ja teine probleem. Minult tahavad osta need, kellele ma tegelikult ei taha müüa. Ja tuimalt " ei" ei saa ka öelda, sest äkki homme on neid vaja. Kuidas öelda ei, nii et sa ei ütle ei. On küsimus.

Hobuse puudutus

Käisime jaanide ajal matkamas ja tee ääres oli hobuste koppel. Ka hobustel on erinevad iseloomud. Paar olid väga uudishimulikud ja tulid kohe uudistama. Tegin ninale pai. Hobune on sametine ja soe. 

Hobustega tuleb mul alati meelde Reeda kirjeldus sellest, kuidas ta kassid käivad hobustel külas. Huvitav, kuidas tilluke soe kass ja suur hobune omavahel suhtlevad? 

Üks tilluke hetk., aga selle võõra sõbraliku hobuse soojus on endiselt minuga. 

Vahepeal taimedest. Eelmisel aastal üritasime osja tappa äädikaga. Ei aidanud. Sel aastal lisasime ka soola. Näis. Chat gpt ei aita. #jaanimarinaadSurnuaedadele

Kiidan. Lov on leidnud väga hea haljastustaime. Piparmünt. Lõhnab. Õitseb. Invasiivne. Vähenõudlik. 

Nädal 25

Käisin Estonias Nahkhiirt vaatamas. Appikene, milline alkopropaganda!
Ilmselt oli oma  mõju lavastaja Vaariku intervjuul, millega ta juhtis tähelepanu absurdselt naiivsele libretole.) aga oli jah ajuvaba intriig. 
Peale Soomi ja Zahharovi polnud ühtegi tuttavat nime- täitsa piinlik,  peaks sagedamini Estonias käima. Sest mulle meeldib. Isegi, kui lugu on nõrk ja lauljad keskpärased või isegi häirivalt nõrgad. Siis muusika on imeilus. 
Huvitav, tegelikult. Ega ma ju varemgi teab mis palju ooperis käinud. Aga elu oli ilmselt teine. Telekas näidati toonaseid staare rohkem. Mingil hetkel Mart Sander tõi meediapilti... nüüd nagu polegi vist väljundit, et teada saada uuest andekast klassikalisest lauljast.

Natuke teistsugune muusikaelamus oli veel. Meie koori esimene nn päris kontsert st täiesti võõrastele inimestele. Hullult pabistasime, aga ilusasti läks. 
Ja jälle. Mulle meeldib. Meeldib mitmehäälne muusika. Olgu see Strauss või Pärt.
Muusika lülitab täiesti igapäevaelust välja. Sa oled sunnitud keskenduma. Ise lauldes pisut teisti, su aju peab tööd tegema. Aga kuulates lihtsalt lendad.
Kuidas küll need kultuurid, kus laulmine keelatud, end maandavad?

Alkopropaganda juurde tagasi tulles. Käisime erialaliiduga ministeeriumis ja eriala-instituudis rääkimas võimalikust eneseregulatsiooni väljatöötamise võimalusest. Et sina, kallis tarbija, saaksid võimalikult "tervislikku"(loe :suhkru-soola-rasvavaba) toitu. Sest ilmselgelt ei suuda sa ise oma valikuid teha. Osta näiteks maitsestamata või light versioone, mis täna täitsa müügil ja mida jälle pool aastat hiljem sortimendist välja visatakse, sest keegi ei osta. Ning siis taas ohates uuesti sortimenti pannakse, sest äkki nüüd on turg muutunud...
See polnud mu elus esimest korda. Seetõttu ma isegi enam ei vihasta, vaid lihtsalt imestan. 
Esiteks, kui noored inimesed saavad nõunikeks ja spetsialistideks. Et kuidas on meie parempoolsete valitsustega riigis nii palju ametnikke, kes tahavad keelata-reguleerida-öelda, kuidas peab. Et ei nähta suurt pilti, ei saada aru, et me elame avatud majandusega väikeriigis. Et nõudlust tuleb tarbijalt, seeläbi tekib sortiment ja tootja toodab, mida nõutakse. Sest kapitalist tahab kasumit teenida. Teoreetiliselt saab inimest panna sööma midagi, mida ta ei taha, aga see on meiesuguse riigi ettevõtete jaoks väga kallis.
Sa tood fakte, numbreid, näiteid- rõhutad tekkivat absurdi.. ja sel noorel daamil ei liigu isegi kulm.

Mida Chat GPT minust teab?

 Kristallkuul käis Kaamose juures välja idee, et tehtagu meem.

Palun, alustan

Ma tean sinust ainult seda, mida oled mulle siin vestluses või varasemates vestlustes öelnud. Hetkel on mul meeles järgmine:

1. Oled seotud haridusega, ilmselt õpetad või juhendad tudengeid.

2. Oled loonud või plaanid luua erinevaid õppemänge ja simulatsioone, näiteks:

   • Kommunikatsioonimäng, mis põhineb mõistatuse lahendamisel (sarnane mõrvamüsteeriumile, aga igapäevasemas olukorras).

   • Turunduse eksperiment, mis aitab tudengitel mõista ostukäitumist ja eelarvamustevaba lähenemist kliendianalüüsile.

   • Mehhanismi disainil põhinev simulatsioon, mis aitab mõista hinnakampaaniate ja jaekettide tootepakkumiste planeerimist.

3. Eelistad korrektses eesti keeles suhtlemist ja oled täpsustanud näiteks, et sõna „sugu” mitmus on „sood”, mitte „sugud”.

4. Oled kasutanud jooniseid ja viidanud neile täpselt („Pilt 1”).

Minu kommentaar:

ahahah....!!! tühjagi, see "internet teab sinust kõike". Viidatud asjad on mikro sellest, mis teemal oleme suhelnud. Ja kõige ebaolulisem sellest.
Aga korrektne.. miks mitte. Unistada ju võib :) :)

Paharettide ümberkasvatamine

Ma sain 252 euro eest teada, et kass on täiesti terve. Kolesterool on pisut kõrge. Matean matean.. mis teha, kui ma nii rikas olen.
Mulle tundub et hakkab tekkima mingi muster. Kui ma olen magamata, siis juhtub ja ma saan blogipostituse :).

Mingil põhjusel ma ei jäänud magama. Ja kui tavaliselt on unetus piinav, siis sel korral oli kuidagi lihtne. Lebasin silmad pärani, kuulasin kuidas linnud laulavad ja mõtlesin oma mõtteid. Raske hakkas hommikul, kui pidi voodist välja tulema.

Ja siis mu fkng kass kakab jälle diivanile.
See jama algas 1. Jaanuaril. (Vabandust, järgnevad sitajutud aga Marca tegi soojenduse ära, seega vast ok). Kassil on probleemid kakamisega. Teeb kasti stabiilse hunniku ja siis natuke aega hiljem uuesti, aga kõht on täiesti lahti. Versioon nr 2: teeb paar punnikest kasti ja suurema osa näiteks diivanile. Või vaiba peale. Siis on mõnda aega asjad jälle korras, kõik toimib, ma unustan ära, kuni järgmise korrani. 

Korra käisin loomaarsti juures, sain probiootikume, mis aitasid mingi poolteist kuud.

Aitab. Ütlesin kassile, sain tunni aja pärast arstiaja. Toppisin maailmavalus kaebleva looma puuri. 

Me kõik jääme vanaks

Juhtus nii, et ma lugesin suht järjest läbi neli raamatut*, mis rääkisid moel või teisel vanadusest. Hooldekodudest. Dementsusest.

Ma saan kohevarsti 55. Vanasti läksid naised ses vanuses pensionile, seega ma vist võin rääkida eakate ja eelpensionäride nimel.
Jah, vanus on number.
Numbrist olulisem on enesekindlus ja välimus (soovitus: ETVs oli Saksa film Imeilus). Välimus siis  mõistes, et sa ei haise ja niimoodi. Sest evolutsiooniliselt me armastame tugevust. Hakkamasaamist. Muu kõik on sama- igas vanuses on tervemaid, haigemaid, aktiivsemaid ja passiivsemaid. Igal vanusel on oma plussid ja miinused.
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid. Ja tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime tänapäeval igas vanuses ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
Meil on erinevad ainult ... prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.

Pange tähele, et meie maailma valitsevad praegu vanurid. Ätid. Ja 62 aastame Tom Cruise tuleb ilma balloonita allvelaevast pinnale ning turnib õhus lennukite vahel, et päästa maailm (#missionimpossible).

Ehk siis erinevusi on väga vähe.  (Sinu iseloom on sinu saatus. Sinu nägu on sinu iseloom. Ja sinu nägu on sinu geenid. Ehk siis, sinu geenid on sinu iseloom ja saatus. Kas selles võrrandis on üleüldse kohta, et me saame oma saatust ja iseloomu ja kortsude teket muuta? Tegelikult  me muutume.  Ma lugesin selle postituse tarbeks oma vanu kirjutisi. Need oleks nagu kellegi täiesti teise inimese kirjutatud. Ja kopeerisin häbitult mõned lõigud siia. Te nagunii ei mäleta:))
Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud. 

Nädal 20

Ma vahel mõtlen, et mis mu ajus toimub, kui ma ütlen - jah, muidugi.. 

Ma olen praegu Amsterdamis. Iga veerand tunni tagant mängib lähedaloleva kiriku kellamäng. Õues on 18 kraadi, hullult palav ja magada tahaks. Sest tõusin kell pool viis. Pühapäeval olin ühel üritusel, kus oli jõhkralt külm ja vihmane. Tõusma pidin kell pool kaheksa. Nali on selles, et andsin nõusoleku, kuna üritus pidi algama kell 12. Ok, mõtlesin. Eurovision, aga kell 12 jõuan isegi mina. Ja siis läks kuidagi lappama. Selgus, et autoga pääseb sisse kuni kell 10, aga asjad tuli tuua teisest linna otsast ja nii see läks...

Nädal 19

 90date alguses kandideerisin tööle Kaubamajja. "Mis teile Kaubamajas kõige rohkem meeldib?", küsiti intervjuul.
"oo, "elavnesin mina "mulle meeldib see segadus, et esimesel korrusel on võimalik leida sodi seest igasuguseid imelikke ja veidraid riideid.."
Tööle mind ei võetud.. 
Dervla Murphy "Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse" raamatut lugedes tuli see  meelde, sest Dervla on samasugune,
Vau, kui ehe! autentne! siiras! väärtused! väärikus!... pesemata ja nälginud lapsed, loorides koju suletud naised, mitmenaisepidamine, kindzall ja püstol kogu aeg valmis..

Nädal 17

See on olnud uskumatu energiaga nädal. Ma olen nii palju teinud ja jõudnud ( mitte et ma seepärast vähem magada tahaks). Ja nädal on toonud palju palju taaskohtumisi vanade tuttavatega. Mis on olnud tore.

Võtsin end kokku ja käisin Viru keskuses. Et vaataks vaheduseks ka mitte-kiirmoodi. Kuluks ära üks mitte-must soliidne kleit.
Väga masendav kogemus oli, millest ma olen varasemalt ka palju kirjutanud. Sitsikleidid maksavad ca 300 eurot!! Ja oleks nad siis imeilusad. Ei ole. Minu meelest. Mulle meeldivad hoopis sellised. Poodides sain aru, et moes on casual. Sest nn vanakooli soliidseid riideid peaaegu polnudki. Rõõmustav oli vaid üks asi. Nägin, et moes on taas linane. Mul on kapp vanast ajast täis. Tuleb välja otsida ja sisse mahtumist proovida. Ma ei ostnud midagi. Ja ilmselt ei osta ka, sest tegelikult ei ole vaja.

Me oleme mitu-mitu aastat edasi lükanud, et ootame.. ja kelder on täis kaste " aga äkki laps tahab". Lõpp sellele. Ei taha ja ei hakkagi tahtma.
Kasutasin vanakooli meetodi. Koostasin ja panin seina peale  kaks nimekirja-. Üks- kuhu asjad peaks viima, koos aadresside ja lahtiolekuaegadega. Ning teine küsimused- ehk siis teemad, mis vajavad veel mõtlemist. Mis need on, küsis mees.  Seletasin. Ja et kui ta aega saab, siis ta võib mind aidata... Läks täpselt nii nagu ma arvasin. Pooled asjad on nüüdseks tehtud. Sest võistlus. Kumb saab rohkem tehtud.

Veel kord päris maailmast

Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud siin.

Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma. 

Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva. 

Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö. 

Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta. 

Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.

Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.

Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).

Öine lend

Ärkasin öösel terava valu peale jalas. Ehmatasin. Nii. Nüüd. Tromb. Surm. 

Vaatasin kella ja hakkasin endamisi naerma. Loomulikult. Ka valu ja surm tulevad õigel ajal, nagu peab. Kell pool neli.

Ma olen nõid ja aasta lõpus kokkuvõtet tehes ennustasin, et 2025 tuleb lõppude aasta. Ainuüksi esimese kvartaliga on asju otsa saanud. Ja see on olnud hea. Mulle meeldib mu praegune elu. 

Kui juba surema peab, siis kas saab paremat tahta? Oma mugavas voodis. Kõikide lähedastega on hästi. Kallis kass valvab ja musträstad röögivad laulda. Ma tegin sellest isegi +30% haiku.

Musträsta meloodia 

Kajakad karjuvad koidikul

mustal minutil mulle 

(Btw, kas sa tead, miks musträstas öösel ei maga? Mina tänu ChatGPT le nüüd tean )

Neid hetki on vaja, et veenduda. Vanadel rahvastel on olnud õigus. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja ka vastupidi, selleks, et saada midagi head, on vaja halba. 

Kui te ennast universumi valitsejatena kujutlete, siis kuidas te praegust olukorda lahendate?