Kuidas tekib hind?

Esiteks, lepime kokku, et ettevõtja/ettevõtte eesmärk on teenida kasumit.
Aga, olgu. Jääme nulli. Nii ehk naa on vaja, et tabeli alumisel real olev summa kataks tekkinud (püsi)kulud.

Kuna kaasaegses maailmas on edukam see, kes spetsialiseerub ühele valdkonnale, siis üldjuhul ma seda toodet ise tootnud pole. Ma olen selle saanud tootjalt või edasimüüjalt ja sellel on juba mingisugune hind. Hind, millega ma selle kauba sisse ostan.

Valdkonnad on erinevad.  Jah, baashind tekib sisendite/kulude summast. Aga absoluutselt alati kehtib maailmas pakkumise/nõudluse kõver. Kui tootel on pakkumine, siis hind tõuseb, aga suureneb ka pakkujate arv, mistõttu ühel hetkel läheb hind taas alla. Näiteks valdkonnas, kus mina tegutsen,  ei kujunda hinda mitte see, mis oleks selle toote väärtus ( st kulud + kasum). vaid nõudlus. On perioode, kus nutad ja müüd, sest minu toodet ei saa lattu paremaid aegu ootama panna. Ja on aegu, kus nõudlus on kõrge ja teenid raha. 

Mis mõjutab nõudlust ja pakkumist?  Ma olen toidumaailma proff. Aga usutavasti on igas valdkonnas sama või sarnane. Toit kasvab laudas või põllul. Ja mõjutab. Ilm. Riikide poliitikad (vähendage karja, maksud). Haigused. Tasakaal st kui ühe tooraine komponenti soovitakse rohkem kui teist. Nõudlus suureneb, kui lapsed lähevad kooli, või siis vastupidi. Kuna turg on avatud, siis see mida mina siin Eestis arvan on ükspuha. Kui Uus-Meremaal on põud, läheb mul hästi. Kui X riigis on taud, läheb mul hästi.  Hästi mõistes, et nõudlus kasvab. Ja suurenenud nõudluses saab küsida kõrgemat hinda. Ja tänu kõrgemale hinnale saab põllumees osta teenuseid, kaupa, mis omakorda võimaldab kergitada hinna kõrgemaks nende kaupade müüjatel. Aga olgu, põllumeeste osakaal Eestis pole teab mis suur. Et mitte öelda olematu.
Kellel siis läheb praegu hästi, et saab maksta kõrget hinda ja piisavas mahus, et poed ei pea hakkama koondama ja uksi kinni panema? Mõtleme alampalgatõusule, keskmise palga ja pensionitõusule, mõtleme teisele sambale. 

Läheme poodi. Poel on vaja kinni maksta  rent, vesi, elekter, tööjõud...

Hakkame optimeerima.

Iga riiulis olev SKU tähendab, et see tuleb tellida, kohale tuua ja välja panna, kogused optimeerida,  hind kujundada, hind vajadusel vahetada ( elektroonilised hinnasildid), võrrelda konkurentidega, analüüsida tulemust, klient poodi meelitada, töötajate näod naerul hoida, vargused kinni maksta....

Lahendus: optimeerida sortimenti.
Mida vähem SKUsid, seda vähem kulusid.  Kõige ideaalsem, kui sa saad nad kastiga kohe välja lükata vs inimene, võtan kastist välja, viin kastid papipressi, laon riiulile..Taara eest maksan. 

Külmikud võtavad tohutult elektrit. Sa ju tead, mida elekter maksab?
Lahendus, vähendada külmikutes müüdava kauba osakaalu. Osta külmikud, mis nn ise sulguvad.
Värske, kiiresti riknev kaup võrdub automaatselt kadudega. (Sama probleem on ka jalatsite- rõivastega.) St et mingi kogus kaubast jääb müümata ka alandatud hinnaga. Koguseid saab tarkade algoritmidega optimeerida, aga nulli kahjuks mitte. 
Lahendus- vähendada värske kauba osakaalu. 

Olgu. Peenhäälestus. Ma olen optimeerinud müügipinna, külmikud, sortimendis SKUde arvu. Ma  ei vaja töötajaid  toote väljapanemiseks. Mul on võimalikult vähe värsket kaupa...

Kuidas tekib hind. Nagu öeldud, ees on eesmärk. Selle võiks ju lihtsalt jagada toodete arvuga... ei? :)
Suures poes on palju tooteid. See annab mänguruumi ja võimaluse kujundada hind nagu vaja. Mõnd toodet saad müüa miinusega, mõne eest küsida rohkem, oluline, et kogutulem oleks positiivne. 

Igal tootel on oma roll. Kas see toode on selleks, et ostjaid poodi meelitada ja/või kasutavad ostukorvi uurijad seda oma ostukorvide võrdluses- peaks olema väga väga odav.
Või on tegemist kaasneva kaubaga. Kui sa juba kohvimasina ostsid, küll siis ostad ka kapsleid. Tähendab, võib kallima hinna panna. 
On see kaup, mida saab tarbida hästi palju. Aga arvestama peab piirkasulikkuse kahanemise seadusega. Sa ei suuda lõputult tarbida. Ja mida rohkem sul seda kaupa on, seda vähem oled nõus maksma järgmise toote eest. No, sa ei vaja korraga kahte punast mantlit, eks. Aga 3 kohukest võiks korraga osta küll ja mõne veel sügavkülma panemiseks...
Jne. jne.

Hind ei ole kunagi odav/kallis, vaid võrreldes millegagi. See on ostja taju, palju toode on väärt. Aga. On olemas mõiste Vebleni efekt, snobismi efekt. Seega, tarbijad on erinevad, aga oma tegevusega panevad nad taas paika hinnaankru, kui palju ollakse ja on mõistlik teatud toote eest maksta. 

Me ei tegutse vaakumis. Mu ümber on lisaks klientidele ka konkurendid. Mida nemad teevad. Eesti on mikroriik, ma pean kliendid iga hinna eest saama oma poodi. Kõikidele ei jagu. 

Miks nad siis teevad nii edevaid poode? Sest meie, kliendid, tahame. Poode on palju ja inimesel on võimalik valida. Üks võimalus on lasta hind veel allapoole (aga vt kulud), teine võimalus lisada midagi. Positsioneerida end kuidagi. Ma olen ka varem kirjutanud, mu 1 km raadiuses on 11 toidupoodi. Mingil põhjusel valin ma A, mitte B või C. 
On olemas mõiste " pood minusugusele inimesele".  Pikk jutt, mis peaks siin järgnema, lühikeseks.  Meie valikuid mõjutavad kümned psühholoogilised tegurid.  Ja kuni on piisavalt kliente, kes soovivad valget, puhast ja hea valikuga poodi- seni on ka hinna ankur kohas X.

Ma üritasin nüüd mitu majandusõpikut ja teooriat, millede eest on inimesed saanud noobeleid  väga lühidalt kokku võtta.

Mu jutu mõte on. Hind ei kujune sisendihinnad + marginaal+ käibemaks = väljamüügihind. Käibemaks on vaid üks väike komponent suurest puzzlest. 

Aga mida siis teha? 
Toiduhindade kontekstis saad teha küll. Ära eelda ega oota laia sortimenti, kellasid-vilesid. Jäta ostmata tooted, milleta sa jääd ellu. Kui toode ei liigu, siis lülitatakse ta sortimendist välja.

Ja tulemuseks on pood, kus on piiratud sortiment, minimaalne tööjõuvajadus ja optimeeritud muud kulud.
Ja tulemuseks on see, et Eesti maapiirkondades on veel vähem koole ja poode ja töökohti. Sest pole mõtet toitu toota ja töödelda.   

Usu mind, Meie jaeketid oskavad raha lugeda. nad küsivad täpselt niipalju kui on võimalik küsida. Meie oleme need, kes maksavad. Kuni maksame, seni on ka hinnad. Kuni on avatud turg, on hinnad. Kuni on maailmas segadus, on hinnad. Kuni meedia loob ootust kõrgetele hindadele ( meenuta nt tatrakriisi, võikriisi, suhkrupaanikat), seni on hinnad.
Kõrged.