Appi, ei ole ikka midagi selga panna!!!

Mul on uueks aastaks selline soov.
Kas Downton  Abbey ja Koduigatsuse tegijad võiksid mulle annetada oma tegelaste garderoobid?
Täpselt minu maitse ja stiil.

ma hakkan vaikselt väsima neist postitustest " mida ma ometi selga peaksin panema!!!"
aga mida pole, seda pole.
Vanemad pidid külla tulema, ja siis hommikul voodis hakkasin mõtlema, et mida selga panna, et poleks räbal. Piinlik, aga tõsi. Ma kannan riided reaalselt  ribadeks.
Hommikumantel, pesu, jakk, kampsun, paras seelik, lühikesed saapad, pikad saapad, talvejope, terve karbitäis imelisi suvekingi on mulle suured ja tuleks välja vahetada, paksem pidukleit, mis ei vajaks peale kampsunit, tööle pluuse ja kleite,  vihmaseilma mantel on juba üsna piinliku välimusega, kevadjope on suureks jäänud, aga muidu veel okei...

Tõsi, ma ise pole süüst puhas. Midagi on mu kehaga juhtunud, sest ma ei leia enam jakke, mille varrukad poleks mulle pikad. Mu käed on lühemaks tõmmanud.
Vist Ivo Nikkolos soovitas müüja süüdimatult käised üles keerata. No tõsiselt. Ostan mingi 200 eurose asja ja hakkan seda ümber tegema??
Samuti olen ma püsti hädas pesuga, Viimastel aastatel ostetu- nii Eestist kui Inglismaalt, odavketist ja butiigist, nii tavanumber kui igaks juhuks suuremad... kõik rinnahoidjad hõõruvad. Poes on paras ja kodus enam kanda ei saa. Valus on.

mis need ohjad meida hoidvad

 

Nonii. Ettelaulmised tehtud. Esimene kaitsva risti ja teine NL vapi all...:) ehk on kasu :)
nüüd algab siis KÕIGE olulisem probleem. Tühja sest lauluoskusest, aga mida selga panna. 

Kuna mu päritolu on Halliste ja Hargla, siis oli valik päris lihtne- kahe vahel. Ja visates pilgu riietele, oli otsus tehtud: Halliste. Sest vaipseeliku ning arhailise särgiga saan isegi mina hakkama.

Üks neiu müüs käsitsi tikitud Halliste puusapõlle. Ostsin selle ära, sest nii ilus.  Alles hiljem lugesin, et see oli fertiilsuse näitaja. Aga noh, nii vana ma nüüd ka pole. Ja paljuke neid on, kes asja jagavad :)
Seega mul on olemas puusapõll, vöö ja peotäis hõbe- ja vasksõlgi.

Kuna esimene guugeldame laenutuse osas lootust ei jaganud. Juhul kui sul on, anna mulle teada.
Siis esimese hooga olin valmis muretsema st ostma, täiskomplekti, aga õnneks seda kusagil ei müüda. Seejärel hakkas mulk minus mõtlema, et mul on seda vaja ainult üheks korraks. Äkki saaks lihtsamalt. Tulevikus võiks selga panna ainult seelikut (kui see näeb välja selline). Põlle ja rätikut ja pluusi ( lõike pärast) ma päris kindlasti mitte kunagi rohkem ei kasutaks. 

Võimust #aastanaiskodukaitses

pildi tegi Gea

Tead, mis on Naiskodukaitses kõige keerulisemad küsimused? Esiteks, mida selga panna. Ja teiseks, kuhu minemata jätta.

Esimene on täiesti ilma naljata. Mul on kodus erineva soojus- ja veekindlusastmes riideid küll ja veel. Aga need on punased, oranzid, neoonrohelised jne. Esiteks on teemaks, et sa võiksid võimalikult vähe maastikult nähtav olla. Teiseks määrdumine. Ja see pole mitte ainult suusoojaks, vaid päriselt. Sel korral suutis üks tüdruk nt.oma uude jopesse relvaga augu tekitada. 

Meie saime kaitseliidu välivormi. See pluus on mingi puuvill. Aga kuna lubati ca 5 kraadi, siis mõtlesin end haigeks, mida sinna alla panna, mis pole nt kollase kraega.. Lõpuks ostsingi ( väga hea) uue musta termojaki. Kalliks läheb see hobi..:)

Ja teine. Mul potsatab iga päev postkasti uusi ja uusi kutseid.  Ma tean nüüd, et miks ma ei jõua eluga nn rahuloluni. Ma vaimustun asjadest, milleks mul pole annet, oskusi, eeldusi, võimeid. Ja need, milleks kõike eelnevat on, tunduvad lihtsalt nii igavad, et ei viitsi. On see tavaline keskeakriis? Tõestada endale, et ma ikkagi veel olen ja saan hakkama?  Või on see hirm.. et ühel päeval saab maailm otsa ja kõike tuleks veel proovida…
Hei, tulge metsa kustutamist õppima! Loomulikult! Lasketiiru appi ja enne saab ise proovida? Muidugi! Ajalooseminar? eee.. ehk teine kord.
Ja siis sain kirja, et kuna ma kirjutasin sõduri BVÕ kohta, et liiga lebo oli, ehk soovin proovida jaoülema ametit. Loomulikult! kellele ei meeldiks kamandada.
Ning alles eelbriifingul sain aru, millele ma tegelikult jah ütlesin. Mind valdas paanika. Päriselt.

Paljudel inimestel on elu nagu lossis. Astud esikust esimesse tuppa, see viib järgmisse, sealt veel edasi. Vahel on see lineaar ka vertikaalne, viies järjest kõrgemale ning uhkemasse kohta.
Minu elu on nagu tavamaja. Ma astun esikust tuppa. Siis tagasi esikusse, et astuda järgmisse tuppa. Tagasi esikusse.. jne. Üks sündmus/kohtumine/tegevus ei vii järgmiseni. Ma olen alati taas jälle nn alguspunktis. Ja neid tubasid pole eriti palju. Aasta lõpus ootab mind taas tuba “töö saab otsa, mida edasi”. Ammu pole käinud toas “jätame maha kõik suhtlusvõrgustikud ja alustame nullist”. Varasemalt juhtus seda sagedamini.

Maailmamurede edetabel

Kui midagi muud, siis blogilugejad on õpetanud mulle kolme sõna õigekirja. Privilegeeritud. Rüüs. Puänt. Esimesega nõustun, aga kahe viimase suhtes jään endiselt eriarvamusele. Õigekiri ei anna edasi sõnade püänt ja rüüz tegelikku jõudu. Jääb minu versioon.

Neljapäeval pidin tööl võõrustama tähtsaid külalisi. Reedel mõjuma koosolekul väga enesekindla ja veenvana. Pühapäeval käsime Nurri pannkoogibuffeel realiseerimas mu kinkekaarti. Eile oli ansambliproov ja osalesin ühel uuringul. Homme on inventuur. Neljapäeval tähtis üritus ja esinemine. Reedel firma jõulupidu.
Ja nominent nr.1 Millal ma juukseid pesen???  Mu inseneridiplom on selle algoritmi väljamõtlemisel täiesti kasutu. Viimati lasin juuksed tsipa liiga lühikeseks lõigata- kinni pannes ei jää hästi. Teine päev on teine päev. Niisiis. Ma pean see nädal pesema juukseid ( kõik maailma vandesõnad) iga päev. No kes korraldab sellist elu. Neil hetkedel kadestan ma moslemitüdrukuid.

Nominent nr.2.  Mida selga panna??? Tähtsa ürituse raames saadeti meile pikkpikk lugu sellest, mis on sobilik ja mitte. Lugesin ja olen täiesti nõutu. Ilmselt ma mõtlen üle, aga esimene kord ja tahaks olla siis ju püüdlik ja teha õigesti. Kõik mu peokleidid tunduvad liiga sädelevad või paljastavad. Kaevusin kapisügavustesse ja leidsin ühe vana kontorikleidi, mis tundus piisavalt siivas. Sikutasin selga. 
Mu kaalul pole olnud patareisid mingi aasta. Nagu Prantslannade raamatus öeldi- polegi vaja iga päev kaaluda. Su seelikuvöö näitab halastamatult, kui piir on ületatud. Piir on ületatud. Lukk läks kinni aga hingata ei saa. 
Aga põhimõtteliselt ei osta uut kleiti. Ma kannatan need kaks tundi ära. Eksju.

Pakkimine

Ma jumaldan reisimist aga vihkan südamest pakkimist. Mitte protsessi. Peale rulli-meetodi avastamist suudan ma ka väikesesse kohvrisse maksimumi paigutada.

aga.. mida selga panna!! Nagu eelolev. Lubatakse 14-26 kraadi. Natuke vihma. Minnes on Eestis külm. Sihtkoht on linn ja muuseumid, Aga ka matkarajad. Ning kõik peab mahtuma 8 kilo sisse. 

14 kraadi ja vihm on üks riietus. 26 kraadi ja päike hoopis teine. Olen viimaste reiside riided kirja pannud. Et oleks meeles, mis töötas, ja mis jäigi kohvrisse. Aga kõik ju muutub. Tingimused pole kunagi samad.

Suurim dilemma minu jaoks on  just pealmised asjad. Püksid-kleidi-seelikud on lihtsam valik. Aga kuidas peaks selle kõik raamistama? Mugavus vs elegants. Viimati, Londonis käies oli 13- 18 kraadi ja esimesel päeval tuli vihma. Olles taas asju ühest hunnikust teise tõstnud, lõpetasin teksade, kahe paari jalatsite ning oma mantliga. Mul oli pea kogu reisi vältel ka kapuuts peas ( müts oleks ära kulunud) ning kindad käes. Sest energiapuudus tekitab ka külmatunnet ning ühest soojast ruumist välja ja siis jälle sisse, samuti.  Hea soe ja mõnus oli. Ja siis on mu kõrval kenad daamid villaste jakkidega. Mul on need jakid täitsa olemas, aga nendega on ju.. külm? Ja kuna neil pole kapuutse, siis oleks vaja mütsi või rätikut pähe.. ja olen taas alguses.

Tulevase reisi osas jooksin taas just kinni selle elegantsema poolega. Euroopalikus linnas tahaks ikka natuke fänsim välja näha. Kampsun? Jakk? Tagi? Pintsak? Sest isegi kui on 26 kraadi, siis minul on täiesti kindlasti jahe. Eriti siseruumides. Või panna taas tuimalt mantel. Eihuvita ja dressipluus? 

Õnneks jalatsite osas pole valikut, sest mul lihtsalt pole, mille hulgast valida...

Pole Midagi Selga Panna

Ma käin riideid ostmas nii harva kui võimalik. Ja mul on väga konservatiivne ning klassikaline maitse. Mu riidekapis ja aktiivses kasutuses on veel brändid Christine ja Respect (mäletate??).
Mis on, selle kannan reeglina ribadeks. Sõna otseses mõttes. Ühe mu peenest linasest lemmikseeliku tagumiku kohale kulus näiteks auk, Teise, Ivo Nikkolo imelisse siidiseelikusse otsustas hüpata tuttava kass, et seal pisut aega rippuda.
Pükstega juhtus aga see, et ma olen talve jooksul kokku tõmmanud ( mis on tore). Mu lemmikpüksid on jäänud ( või tuleks öelda saanud?) laiaks ja pikaks.
Ma pidasin liiga vallatuks katta valge seeliku tagumik punase lille või helkurlapiga. Seega oli missioon leida uued (viigi) püksid ning pikk seelik.

Nostalgianeljapäev: verepidu

Nühkisin ükspäev alukatest verd välja ja mõtlesin: see juhtub mu elus juba umbes kolmesajandat korda.
Vähemalt kolmesajandat!
Ja ma pole ikka veel harjunud.
Pigem vastupidi, mul on järjest rohkem kõrini.
Menstruatsioonist.

Morani raamatu menstruatsioonipeatükk tuletas meelde nii mõndagi, minu algus oli üsna samasugune.

Minu Ameerika 3

Kui sarja esimene raamat oli naljakas, siis kaks järgmist on olnud nukrad ja mõtlikud. Õigupoolest pole see raamat enam Ameerikast. See raamat on inimestevahelistest suhetest, kompromissidest ja hirmust meie ümber, mis laieneb ja toimub täna kogu maailmas.
Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.

Ma ei väsi imetlemast Minu sarja autoreid nende avameelsuse ja (hilisema kriitika osas) paksu naha eest. Ja kui enesest rääkimine on mõistetav- enamikele meist meeldib endast rääkida, siis seda hämmastavam on nende autorite lähedaste soov saada pea- ja kõrvategelasteks. (Ah, ma muidugi tean, et selliseid inimesi on rohkem kui küll ja mina olen üks erand ses maailmas....)

Paremale ära

Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
On asju, millega riik st meie poolt valitud esindajad peaksid kindlasti tegelema. Näiteks, me oleme pisikene riik Euroopa servas, ilmselt tuleb transpordiühenduste eest peale maksta.
Ma usun ka, et koos infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, julgeoleku  eest solidaarselt makstes ja koos tehes, saame parema tulemuse. Mulle meeldib, kui riik vaataks suuremat pilti, üldist esteetilist väljanägemist, muretseb kultuuriväärtuste ja loodusvarade eest jne .

Kui, aga, see riik tükib minu, kui üksikisiku tasandile, siis see ei meeldi mulle mitte üks gramm.
Ma ei taha, et mulle öeldakse mida ja kuidas süüa, juua, selga panna, telekast vaadata, poes käia, kellega ja kuidas elada ning mida oma rahaga teha; Millal vahetada rehve ja milliseid raamatuid lugeda.

Ma olen ühe arendustrateegia väljatöötamise juures.
Laused, nagu,
riik annab ettevõttele soovitused väljapanekute osas
riigi poolt meetme välja tööötamine, et suunata ettevõtjat tegema seda ja toda...

veel rohkem reegleid ja määrusi ja meetmeid, kuidas meie st mina pean elama ja arvama ja olema.
ma tahaks kõva häälega karjuda ning pead vastu seina peksta.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kõike nii isiklikult võtan. Miks see mind nii kohutavalt häirib.

Ma tean ju põhjust. Meie hulgas on hunnik lambaid, kel puudub allikakriitiline mõtlemisoskus, lugemis- ja arvutamisoskus. Ja enesekontroll. Mistõttu nad teevad endale ja ümbritsevatele liiga ning tekitavad ühiskonnale kulu.

ja teine põhjus, näib mulle, miks see mind isiklikult häirib. Et erinevalt näiteks mu kaasmaalastest naabritest, kes kiruvad abstraktset riiki, kes neist ei hooli. On minu jaoks riigil nägu. Konkreetsed inimesed. Paljud minust nooremad, vähemate kogemustega ja vabandust, mitte palju targemad. Ametnikud. Ja ma e talu seda, et need inimesed tulevad mind elama õpetama.

Ma näen ja tajun ka ise seda, kuidas kogemused, suhted, varasemad otsused tekitavad teatud koorma, millega pead iga aasta lisandudes arvestama. Väga tahaks ja vaja oleks restarti. Puhast lehte, täiesti uut algust. Aga see pole võimalik.

Haridus, haridus, haridus...
Ja kui ma siis kuulen, et hariduse jaoks pole raha, aga ühe napaka idee promomiseks on planeeritud 10 miljonit ja teise kaheldava väärtusega mõtte väljatöötamiseks 200 tuhat. Tahaks veel kõvemini karjuda.
Ja ära minna Eestist. Aga erinevalt mugavus- ja majanduspõgenikest pole mul kuhugi minna. Kõik meie ümber on veelgi vasakpoolsemad....

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske

Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

Jalgade pärast ma väga ei muretsenud, pelgasin hoopis seda, et selga hakkab valutama. Selg hakkas valutama täpselt sel hetkel, kui ma kodus kotti selga proovisin.
Mis sul siin küll nii rasket sees on, imestas mees?
Mitte midagi....

Õpi laulust eristama linde *

Ilmselt ülehindasin eelmisel nädalavahetusel temperatuuri ja nüüd on mul kohutav Nohu. Ma olen liiga haige, otsustasin, homme trenni minna ei saa. Seepeale panin selga jope ning läksin loomaaeda linnulaulu koolitusele.
Prioriteedid...

Hea oli tõdeda, et Siutsust on midagigi kasu olnud, lehelinnud ja tihased ja rästad tunnen juba ära. Selle kahe tunni jooksul kuulsime-nägime 19 erinevat laululindu. Sain vastuse ka mind ammu painanud küsimusele. Lind, kes haleda veoauto moodi piiksub, on suure tõenäosusega musträstas.

Aga laulust olulisemad on minu jaoks need lood, mida juurde räägitakse.
Näiteks arvanud vanarahvas, et kui linavärstrik kevadel madalalt lendab, siis tuleb halb linaaasta. Mulle tundub, et lina oli vanarahvale võtmetähtusega, kui mõelda, palju erinevaid ennustusi sellega seotud on. Iseasi, kas linavärstrik ka ise talle pandud ootustest midagi teadis.

Palju räägiti kuldnokast. Et pesakasti ei pea panema tegelikult väga kõrgele. Et ei kuldnokal, ega ka oravatel ( kes samast august sisse mahuvad), pole kõrgus oluline. Peamine on pigem turvalisus, et kassid, inimesed juurde ei pääse.
Meie siin Eestis poputame kuldnokkasid, ehitame pesakaste, aga mujal neid väga ei armastata, kuna nad on põhilised marjasööjad. 

Samas näiteks Mozart olevat pidanud puuris kuldnokka ja saanud laulust inspiratsiooni.

Marjasõbra sõber võiks hoopis olla suurnokk vint, kes sööb marjade asemel kirsikive. Mõelda, kui toreda koostöö saaks.

Millest ma ei kirjuta

Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

Elu

Kas teil on ka nii, et mida kiirem ja huvitavam aeg, seda vähem on blogisse kirjutada?
Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.

Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..

Genova päevik

Primo
Mediolan. Kas teadsite et see on poola keeles Milano?
ma pidin miniinfarkti saama, kui poolakeeleselt ekraanilt oma lendu ei leidnud:)

Tegelikult oli hea, et ma rongipileteid ette ära ei ostnud. Tallinnast väljumine hilines pool tund ja Varssavist üle tunni.
Rongipilet Malpensast Milano Centralesse oli 13 euri + Milanost Genovasse ka 13 euri. Buss oleks olnud 9, aga ajad ei klappinud.
Seega. Kui otselend Genovasse oleks olnud 50 euri kallim, poleks Milano ots ära tasunud.

Ma olen 12 tundi teel olnud
Memo tulevikuks: maksa rohkem aga hoia tee lühem. Öelge mulle järgmisel aastal, et ma läheks Jurmalasse või Helsingisse.
Tunnelite vahelt nähtav Itaalia  maastik on küll imeline, aga... ma olen niii väsinud. Tahaks kohale ja magama.

Kas mäletate veel aega, kui kõne välismaale oli hirmkallis ja SMS maksis miljoneid? Ja nüüd oled sa 24/7 kättesaadav..
Mul on uues kohas esimene puhkus. Kõik kolleegid teavad seda.  Ja ikka.. saan ma messengeri töösõnumeid... miks inimesed seda teevad? Kadedusest?

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

Koroonaaja reis Montenegrosse

Temaatiline
puhkuseraamat

Sissejuhatus 

Ma olen lihtsalt nii väsinud. Kui järele mõelda, siis mu viimane puhkus oli 15 kuud tagasi. Poolteist aastat. Võtsin sellel aastal spetsiaalselt pakettreisi. Maksan küll kõvasti rohkem, kui omal käel minnes ja jään ilma kõige magusamast osast st planeerimisest, aga ehk on koroona tingimustes nii turvalisem ja mugavam.

01.06. Ma olen moraalselt valmis kõigeks. et rannas peab mask ees olema. Et on külm ja vihmane. Et süüa saab pappkarbist oma toas. Ja ma istungi kogu puhkuse oma rõdul raamatut lugedes. Ja see rõdu on põhja poole ning vaatega prügikastidele. Kui mul rõdu ikka on, sest täna tuli kiri, et väljavalitud hotell alustab tööd alles 15. juuni…. pakuti alternatiivi, mis tundus ka okei. Aga erinevalt esimesest pole seal jooga-pilatese- vesivõimlemise treeninguid. Ma olen nii rõvedalt paksuks läinud ja käega löönud, et oli lihtsalt lootus, et äkki.. aitab?

Meelelahutus on kinni, mingeid

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

Nostalgiateisipäev: suvi

Lisaks oma kevaderaamatule, on mul ka suveraamat. Iko Marani "Pikk päev" ja just see vana, Ene Pikk´a illustratsioonidega.  Fantastilised unenäolised joonistused (mille põhjal sai omal ajal õpitud kive joonistama.)
Täiesti meisterlik teos, mis annab edasi just selle õige suvemeeleolu. Mida aasta edasi, seda rohkem kulub lugemise ajal taskurätikuid:)

Koondportree minu maasuvedest.
Rutaka hommiku päikesetriibulise vaibaga, unise pärastlõuna. Jahedad sirelipõõsaalused ja pommidega kell. Metsmaasikad tolmuse endise raudteetammi ääres ja elu esimene rästikuehmatus. Hämar saladusi täis pööning ning vastu akent toksivad õunapuuoksad.

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !