Kiri Marcale

Kallis Marca,

Ma olen sulle varemgi kirjutanud. See on naljakas, et sa oled üks vähestest blogijatest, kellele ma saadan kirju. Ma lubasin sulle postituse – olen sulle postituse võlgu, kuid mingil põhjusel ma ei suuda seda teha. Ma ei saa viimasel ajal enam blogida, kuigi suudan moodustada veel lauseid: alus, öeldis, sihitis, määrus jne, aga neist ei teki terviklikku teksti. Ma ei tea, kas tegemist on algava dementsusega või üleminekuea uduse aju sündroomiga. Kas ma hakkan lihtsalt vanaks jääma või on mu aju lihtsalt üle koormatud?

Ma proovin nüüd seda teha chat gpt-ga. Mina räägin, tema toimetab.

Hiljuti kuulasin intervjuud inimesega, kes teeb tööd, mida mina kunagi tegin, ja ta ütles, et tema osakonnas töötab kolmkümmend inimest. Kolmkümmend! Mulle tundus alguses, et ma kuulsin valesti. Seejärel ei teadnud, kas nutta või naerda. Ma olen teinud täpselt sama tööd üksinda. Lätis oli kaks inimest, Leedus kolm, aga Lätis ja Leedus oli natuke teine struktuur, seega seal tegi seda üks kuni  poolteist. Me jõudsime.

Täna on minu niinimetatud „visiitkaardil“ neli ametikohta, aga ma tunnen, et ma enam ei jõua. Miks ma teen nii palju? Ma ei oska teisiti. Kohusetundest? Hirm?

Hirmu osas meenub ükskord ühest eneseabiõpikust soovitus: „Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?“. Sõnades on see hästi lihtne, aga tegelikkuses on see elus praktiliselt võimatu, sest sa ei saa muuta seda, mis on, või seda, kes sa oled.

See, et ma olen teinud ära 30 inimese töö ja täna teen nelja inimese töö, kõlab nagu uhkeldamisena või ülbelt, aga tegelikult tekitab see minus paanikat. Ma küsin endalt pidevalt, kas ma teen midagi valesti, kas ma jätan midagi tegemata? Kuidas on võimalik, et ma jõuan kõike teha? Järelikult peab midagi valesti olema, eks? 

Tundub, et olen jõudnud etappi, kus ka mina lihtsalt enam ei jõua. Ma olen väsinud, aga ma ei oska punkti panna. 

Ma ei oska tõmmata piiri ja öelda "siit enam edasi ei lähe." Võimalused, mis mul on, tunduvad kõik nii ägedad, et neist on raske loobuda. Aga samas, kui jätkata samamoodi, siis kaua ma vastu pean?

Ja kui oled väsinud. Tahaks ära. Kusagile. Kuhugi...

Puhkuse ajal lugesin läbi terve hulga naistekaid. Jah, sa tead küll neid. 

Lühike kokkuvõte. Muinasjutu jaoks on vaja raha. Kusagil on paralleeluniversum, kus on tädid ja onud, kes pärandavad kinnisvara ning karupepus avatud bb osutub edukaks. 

Kindlasti on vaja ka aega ja inimesi. Mis on loogiline, sest üksi olles ei saa just palju juhtuda.

Ja siis on õiges vanuses vallaline/ lahutatud/ lesk ja kindlasti imeilus. Aga naine pole kindlasti kõhn, sest kehapositiivsus (ta ei tundnud oma sõrmede all mitte ühtegi naise luud ega konti).

Need inimesed ei ole esimeses nooruses. Nad teavad, mida kooselu tähendab. Nad on kogenud rutiini ja kompromisse.

Naistekates on midagi, millest ma tegelikult aru ei saa. Ma saan aru, et me kõik soovime lähedust – soovime olla hoitud, märgatud, kuulatud ja kaasatud. Aga naistekates ei ole peamine motiiv mitte lähedus, vaid kirg. See, et sind ihaldatakse. Enesehinnangu buust. 

Ma mõistan, et olen selle mõttega suhteliselt üksi, kui mõelda, kui palju tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid naistekaid igal aastal trükitakse ja reaalselt ostetakse. Järelikult on sellele ideele nõudlus ja järelikult on seda kellelegi vaja. 

Aga ma ei saa sellest aru. Ma ei saa aru, kuidas saab usaldada inimest, kes räägib sinuga esimesel või teisel kohtumisel ülivõrdes. Mul paneks see kõik häirekellad tööle. See ei ole normaalne, et täiesti tavaline mees või naine sellisel viisil räägib ja käitub. ( Ma ei viitsi näiteid otsida, tead ju küll mida ma silmas pean) See, kui keegi selliselt suudab ennast väljendada. Peaks tegema ettevaatlikuks. Seda enam, et kogemus on olemas. Need tegelased, keda ma lugesin, ei olnud väga noored. Nad olid pigem 40-50 aastased, elu juba kogenud inimesed. Nad teavad, et esimesele kirele ja romantikale järgneb argipäev. Miks nad siis tahavad seda kiretsüklit korrata? Miks me unistame sellest? 

Siis lugesin raamatut, kus peategelaseks oli mees nimega Harry või midagi sarnast. See oli vanapaarist, kus mees sai kirja oma kunagiselt kolleegilt, kelle ta oli minevikus reetnud. See kolleeg kirjutas talle, et sureb vähki hooldekodus. Harry otsustas alguses saata kaardi, kuid siis mõtles ümber ja otsustas kaardi ise jalgsi ( 500 miili)kohale viia.

See oli liigutav lugu, mis puudutas mind sügavalt. See pani mind mõtlema, kuidas me tihti ütleme valel ajal valesid asju või ei oska üldse midagi öelda. Sageli me käitume valesti, sest me lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda. Või siis reageerime valesti spontaanselt, hetke ajel, ja kui see juhtub, on sageli liiga hilja oma sõnu või tegusid tagasi võtta.

See lugu pani mind mõtlema, et me kõik vajame teist võimalust. Peaksime andma ka teistele inimestele teise võimaluse, sest võib-olla nad ei osanud paremini ja lihtsalt reageerisid hetkeolukorrale. Teeme nii palju asju hirmust või kohusetundest. Me vajame rohkem andestamist, et me ei oska. Öelda.

Naistekad oma kireigatsusega on põgenemise üks vorm. Harry raamatu põgenemine oli füüsiline – Aga isegi reisides kohaned uue keskkonnaga ja lõpuks tekib ka seal rutiin. 

Ja võib-olla muutubki blogimine keerulisemaks just selle rutiini tõttu. See pole enam põgenemine. Ma tean, kuidas kommenteerijad reageerivad. 

Lisaks tunne, nagu kõik oleks juba sada korda läbi hekseldatud. Ma võiksin põhimõtteliselt võtta vana postituse, muuta natuke kuupäeva ja panna see uuesti üles, ning see tunduks ikkagi sama asjakohane. Kuigi lugejate arv ei ole vähenenud, vaid pigem suurenenud, jääb mulje, et me ei keskendu enam samamoodi. Me ei loe enam tähelepanelikult.

Tead, Marca, mind ajab närvi see, kui kirjutan mingil teemal (ja mitte kuu aega tagasi, sest ma mõistan, et olen ainus, kes mäletab teiste tekste, vaid näiteks päev või paar tagasi)ja siis hiljem näen, et keegi teine kirjutab täpselt samal teemal, ilma et viitaks sellele, et ma juba olen sellest kirjutanud. Justkui see oleks täiesti uus teema, mida mitte keegi pole varem käsitlenud.

Ma tean, et see võib tunduda lapsik ja tegelikult pole mõtet seda südamesse võtta, aga kuidagi see ikkagi häirib. Mul on tunne, et varem tundsime end rohkem kogukonnana.

Võib-olla mõned blogijad loevadki ainult enda kirjutatud postitusi ja ei ole enam osa sellest kogukondlikust tunnetusest, mis kunagi oli. 

Ja nüüd ma jõuan lõpuks mõtteni, mille ma tahtsin su postituse all välja tuua – unistame suhetest, mis ei nõua kohustusi ega kompromisse, aga päris elus lihtsalt ei mahu meie ellu nii palju inimesi või selliseid täiuslikke olukordi.

Inimesed on tõesti väga erinevad, see on fakt. Aga need naisteka tegelased on üldjuhul just seda tüüpi, nagu sina kirjeldasid oma loetud raamatus – nad otsivad kirge, füüsilist armastust ja hingelist lähedust ehk hingesugulast.  Ja need on kaks erinevat inimest. 

See tundub isegi naisteka kirjutajatele liiga utoopiline muinasjutt, et üks inimene on nii vaimne kui ka füüsiline täiuslikkus.

See on backup põgenemiseks. Kui ära ei saa. Ja iga suhe vajab tööd, siis on vähemalt variant b.

PS. No ei aita ka chat gpt. Sõnu palju, aga mõtet mitte.