Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Reede, 4. märts 2022

Schladming


Huvitaval kombel kõnnin ma alati ajaloost mööda. Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse. Öölaulupidude ajal olin Eesti on teises otsas praktikal. Kui tankid ründasid teletorni, olin ma Soomes. Ja, nüüd, kui Putin läks sõjaga Kiievi peale, sõitsin ma Austriasse. 

Kus on rahu. Vaikus. Täiesti teine maailm. Telekast tuleb saksakeelseid uudiseid, millest ma aru ei saa. Õhtul sirvid pisut eestikeelset meediat, aga see ei jõua kohale. Sest päike paistab. Inimesed on õnnelikud....

On see põgenemine reaalsusest? Taas tagasi Eestis olles tundub kuidagi kohatu puhkusest kirjutada. Aga äkki see ongi mu elu viimane välisreis. .. ning järgmine on tasuta. Siberisse  Ja tuleb elada nii, nagu homset polekski. Sest äkki polegi..

Äkki tõesti. Ongi elu viimane.

Seekord tuleb lühike ja lakooniline postitus. Kus käisin, mida nägin. Ehk kunagi kellelegi on inspiratsiooniks.

Reaalsuslaks oli see, et kõik lennukid jäid hiljaks, kuna Venemaa õhuruum oli suletud, siis lõid pikemad teekonnad lennuplaani sassi. 

Reaalsuslaks oli see, kui tuttav kirjutab, et on praegu pagulaskeskuses, et võtta enda juurde Ukraina kolleegide üle piiri pääsenud lapsed.

Hollandlased, tšehhid, sakslased,  ungarlased küsisid, et kas me ei karda. Aga teie, küsisin vastu. Ja nad tunnistasid, et esimest korda elus on tõesti hirm. ( Kuigi Kiievist Tallinna ja Berliini on sama palju kilomeetreid) Aga Baltikum võetakse ju esimesena, eks  Vene turistid olid seekord väga vaikselt. Nagu üks mu Dubais elav sugulane kirjutas. Praegu ei ole lihtne olla välismaal venelane.

Austria lõpetab 5. märtsil koroonapiirangud. Maske kantakse. Tõendit küsitakse. Alla 18 aastased lapsed on hädas. Peaaegu jäid  söögist ja suusapiletist ilma, aga õnneks oli 2.süsti aegumiseni 1,5 tundi. Eelnev oli tõsiselt.  Meil ju lastele kolmandat ei tehta, seega, päris keeruline..

Kuigi ma kodus tuletasin meelde ja harjutasin suusatamist, siis murdmaarajad jäid meist  natuke kaugele. Hiljem sõitsime mööda - Ramsau rajad paistsid imelised. Kuna ma mäesuusatada ei armasta, tegin eelnevalt kodutöö ning programm sai päris tihe.

4 season matkarada. Täielik vaikus. Rahu. Ja mäed. On nii ilusad. Täielik helisevmuusika. ca 5 km püstloodis mäkke... õnneks on vahepeal kiiged, vaatetorn. Kuigi rada on kinni tallatud luni, siis kuna on mäkke, siis füüsiliselt väga raske.

W1 rada. Miinused -märgistus( nagu Eestis :))ja kohati ristumine suusaradaga, kohati asfald jalgrattatee. Aga ülejäänud osa. Täielik off road, puutüvede alt ja pealt. Põlvini lumes, kus kunagi on kõndinud  väga ammu ainult üks inimene ja hiljuti jooksnud jänes. Kui eelmine rada oli püstloodis mäkke, siis see kulgeb ( õnneks) mäest alla. Kohati nii järsult, et pean kepi abiks otsima. Kui eelmisel rajal oli täielik vaikus, siis siin laulavad linnud. Näen metskitsi, või on need hirved? Aedikutes on laamad. Hobused. Kitsed.

Kelgutamine. 7 km pikkune looduslik kelgumägi Schladmingi Hochwurzenil on üks pikim kelgurada Alpides. Ma natuke põdesin. Aga siis vaatasin, kuidas väikesed lapsed julgelt sõitsid. Võtsin end kokku ja vastapäeval istusin kelgule ja.. minu selle aasta linad on 7 km pikkused... Appi. KUI äge see oli !!!

Liustiku maailm Dachsteinis. Ma ei oskagi seda  täpselt tõlkida. Aga gondli katusel sai sõita 2700 m kõrgusele merepinnast,  kõndida sillal kuristiku kohal, proovida seista tühjuse kohal.  14 kitsast trepiastet viivad  klaasplatvormile, mis seisab otse kaljuseinas 400 m kõrgusel.Ning imetleda jääskulptuure ice palaces.. Sel päeval oli veel päikese ümber halo. Nii et kõik tundus veel sürrim. Imeline. Sa lihtsalt ei jaksa enam pildistada. Mäed on hämmastavad ja imelised....

Jäälinna minnes avastasin, et müts on kadunud. Kuna me hommikul käisime ühes bensukas vetsus, siis oletasin, et ilmselt kukkus autost väljudes välja. Käisime atraktsioonid läbi ja mees pakkus, et lähme vaatama, äkki leiame üles. No päriselt, mitu tundi hiljem, kindlasti. Arvasin. Läksime. Ja mu müts oli kenasti posti otsa pandud. Puhas ja korras. Ootas mind. Ausad ja korralikud austerlased :)

Ja muidugi Austria toit. Šnitsel ja struudel on klassika. Aga lisaks imelistele vorstidele ( ma loodan, et Lidl toob need ka Eestisse), oli minu üllatuseks märksõnaks erinevad klimbilised. Tavalistest kuni kneedliteni. Alates supist, mis koosnes miljonist klimbist, mille keskel hulpis üks suur kartul kuni vastupidise versioonini- tavalise supi sees üks suur kneedel. Näiteks maksast või juustuga... Ja te ei taha teada toidupoe hindu. Need on lausa solvavad... Kuidas saab toit ja eriti alkohol,  nii odav olla...

Graz. Unesco vanalinn, väga äge moodsa kunsti muuseumi hoone. Palju kerjuseid. Ühesõnaga, mõttetu linn. 

Värvi andis see, et nägime Ukraina toetuseks meeleavaldust ja flash mobi, mis kutsus üles liikuma. 

Ja kuidas nende teed ikka nii kuivad, puhtad ja terved on...

Palun. Tee nii, et keegi teeb putlerile atendaadi ja maailm on taas endine...




Puhkuse laul oli



<

7 kommentaari :

  1. Tuled reisilt tagasi ja teisel pool Peipsi järve on Põhja-Korea. :)

    VastaKustuta
  2. Ehh, tahaks Austriasse!
    Ma olen vaid Viinis käinud ja need šnitslid ning struudlid oeh.
    Aga see vaikus on petlik, neil on palju võõrtööjõudu, sh Ukrainast. Ülemus just yts, et nende urainlannast cleaning lady on kaotanud perega kontakti. Et matusemeeleolu lisaks hullumeelsele nädalale tööl :(

    VastaKustuta
  3. Ma ka täna mäel, võtan viimast, äkki varsti lumi nii radioktiivne, et öösel näeb sõita :P Aga selliseid vaateid muidugi pole. Vaatan mäe otsast alla Huroni järve peale.

    Muidu olen töö juures liiga pakse ja rahulikke kolleege trollinud, et viimane aeg elu nautida kuniks seda on. Kui tuumasõda tuleb on siin ohtlikumgi, vene tuumapommide märklauad tuumaelektrijaamad ja ameerika suurlinnad (nõuka ajal igatahes olid). Mõjus, hakkasid uudiseid vaatama ja Zaporozje tuumajaama pommitamise peale tegid püksid täis: sa ei teinudki nalja, venelased tõepoolest võimelised tuumajaama pommitama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind morjendab tööl kõige rohkem see, et segi minuvanune Ida-Euroopa inimene ei saa aru, mis toimub. Ok, taunib sõda, korrutab palju tema riik on abistanud ja palju ise annetanud, aga kui süvitsi teemaks läheb, siis tuleb sealt väga kummalist juttu. Samas võtmes, et miks te politseid ei kutsunud kui teid küüditati. Ja siis see valimatu infotarbimine ja filtrita lugemine. Ma hakkan tõesti uskuma, mida Julia Aug kirjutas hiljuti intervjuus, et me oleme nii karastunud nõukaaegsest elust, kus kõigesse tuli suhtuda skepsise ja suure eelarvamusega.
      Kõige suuremad vaidlused on mul ungarlannaga, tàiesti hulluks ajab vahel :)

      Kustuta
  4. Väga ilus! Kui ise plaanin Austriasse minna ja seal mägedes matkata, siis küsin sinult nõu ja tulen uuesti postitust lugema. Vast ikka on ees veel see aeg :)

    VastaKustuta
  5. Austria on kaunis ja toit maitsev, oh see šnitsel, see on ikka suur ja mahlane...mul hakkas suu vett jooksma. Struudel, sacher ja kohv. Talv on kaunim kui kodumaal, küllap seetõttu, et kliima pehmem.

    Need, kes sellise naabri kõrval pole elanud, ei saagi aru -> kahjuks on pea sajand nõukogude võimu teinud oma töö ja hirm ning alahoidlikkus hoiab masse tagasi. Kriitiline mõtlemine ja meedia masstoodang, kus ühest säutsust, sotsiaalmeediasse paisatud reast, tehakse uudis ja sellest omakorda uudis. Lõpmatu ahel ja lõpuks ei saagi taustsüsteemi tundmata aru, mis on õige ja mis on vale(uudis).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii kahjuks on. Ja ma olen kuidagi nii tundlik ses osas :(

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!