Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 23. märts 2022

Kas inimesed on üllatusmunad?

Minult küsiti, kas võib inimeselt, kes on meie ühine tuttav Fbs. küsida iseloomustust.  Vastasin muidugi jah. Tavaliselt on sellised tagasisided üldjuhul üllatavad ( või siis tavalised ei jää lihtsalt meelde). Mitte negatiivsed ega positiivsed, vaid just üllatavad. Mingid nurgad sinust, millele sa polegi varem mõelnud.

Viimastel aastatel on ühiskonnas järjest olnud polariseerivaid teemasid ning vähemalt mina olen saanud  üllatuda, et inimene, kellest ma midagi arvasin, ei olegi selline.

Ma vihkan südamest igasugust sildistamist ning raamidesse ja kastidesse panekut, aga pean tunnistama, et paratamatult on mul inimestest mingi pilt. Mingi kuvand, ootused, kast, kuhu ma olen ta paigutanud. Olen veendunud, et ei ole olemas häid ja halbu iseloomuomadusi,. Vaid on kontekst, mis mõjutab, kas neist saavad tugevused või nõrkused. Nii et küsimus pole selles, et inimene osutub "pahaks", vaid selles, et ta üllatab (mind), et ta tegelikult erineb pildist, mille olen temast enda jaoks loonud. Sest inimesed ei muutu.

Näiteks, mu vanematel on ühine messengeri konto, aga ma tean eksimatult, kumma kirjutatud sõnum on.
Ja kui kuuled kõrvalt tuttavat rääkimas telefoniga, saad aru, kellega ta parasjagu räägib.

Ma olen viimastel päevadel teinud paar julget käiku, eeldades, et inimesed reageerivad nagu ma ootan. Ja üllatus. Nad reageerivadki.

Ma olen tänaseks korduvalt kogenud, et kui tunned last ja tema pere, siis umbes kolmese kohta võib juba üsna kindlalt öelda, kes ta on ja mis temast saab. Vahel on need teed käänulised ja pikemad, aga lõpuks jõuavad inimesed ikkagi sinna loogilisse punkti.
Loomulikult, kõrvalt on seda kõike kergem näha ja märgata.

Või võtame näite, kus me anname endale lubaduse midagi teistmoodi teha, muutuda. Tõstke käed, kellel see päriselt ja tegelikult õnnestunud on? Tubli oled. Me loeme blogisid, kus autor lahkab juba 10 aastat üht ja sedasama probleemi. Ma hiljuti lugesin üht enda 2016 kirjapandut, mis oleks nagu täna kirjutatud. Ma olen täpselt samasugune. Tammun ringi ja ringi ja ringi ja imestan, miks samade eelduste, suhtumise ja käitumisega midagi ei muutu. 

Ehk siis. Inimesed ei muutu. Ja ka õpikute järgi muudavad meid põhjalikult väidetavalt vaid kriisid. Viimaseid sündmusi võib muidugi ka kriisideks nimetada, aga. ( kui see on kriis, siis tahaks selles elada).Mu meelest siiski mitte. 

See, et sul on mingist inimesest mingi pilt, annab turvatunde. Mingi süsteemi ja teadmise, et sa pole oma mõtetega üksi. Ja kui ka need mõtted ja arusaamised on erinevad, siis ka see on hea, sest sa tead seda ja austad seda. Ta on lihtsalt kastis " me arvame sel teemal erinevalt, aga ta on oma tõekspidamistes aus ja väärikas ja ma pean sellest lugu".
Aga kui näiteks, inimesed, keda olen oma elus enda meelest aastaid tundnud, on ühtäkki X-vastased ja Y-poolt, siis kas see oli neis varem olemas või inimesed muutuvadki.
Üks päev tuli kolleeg, tõeline frukt, kellesse me suhtume pigem negatiivselt, küsima üht asja. Ja me rääkisime kaks(!) tundi. Väga lõbus oli. Kas eelarvamused, mis takistavad meid nägemast head, takistavad nägemast ka halba?
Kui Tavainimene, Rents või Marca hakkaks homme kiitma Gileadi-reziimi. Kui Ritsik, Kaamos või Cranberry osutuksid laiskadeks allaandjatest venivillemiteks. Kui Notsu või Kaur lahmiks, üldistaks ja ei märkaks detaile.

Ma vabandan kõikide ees, keda ma nimetasin. 
Ma vabandan kõikide ees, keda ma ei nimetanud.
(Aga kui sa sooovid adekvaatset, erapooletut  sveitsi sõltumatute teadlaste poolt välja mõeldud iseloomustust, siis anna teada. Nali)

Siis see raputab maailmapilti.
Paneb endas kahtlema ja küsima, kas mind on reedetud või olen ma ise kõigest valesti aru saanud. Ma tunnen end petetuna ja hüljatuna.


Loomulikult.
Tegelikult pole see oluline. See, kas Helle või Tõnu on nüüd selline või teistsugune, ei ole eluküsimus. Ma blokeerin need inimesed ära, ma ei loe enam neid blogisid jne  Ja leiad uued tuttavad ja liigud edasi.

Aga kustmaalt jookseb see piir, kust võid ja saad nn austada eriarvamusi. Kui kõik muu on okei, aga  inimene näiteks pooldab sõda, kui tuua väga ekstreemne näide. Kas minu väärtussüsteem peaks tolereerima ja olema paindlik erinevate maailmavaadete osas? Ja kui see inimene oli varasemalt rahumeelne patsifist, siis on väga okei, et praegune " kriis" teda muudab ning ta ongi muutunud inimene, aga see osa, mis meid varasemalt ühendas, on endiselt alles? 


Ma olen oma elus teinud miljardeid isiksusteste. Olen läbinud päris mitu aastat täiesti korralikke apraisaleid ja vanust on samuti omajagu, seega peaks olema üsna adekvaatne enesepilt- kes ma olen, mida oskan, suudan, tahan. Aga näe, ka enda puhul pean aeg-ajalt nentima, et mu Johari aknad ei ole tasakaalus. Inimesed nn väljaspoolt, suudavad mind ikka ja jälle üllatada mingi vaatega minust, millest ma ise pole olnud teadlik. Seekord oli ülatusmunas - et ma olevat entusiastlik.

ee... Okei?
Ok-ei??
Loomulikult on minus ka entusiasmi, aga.. okei ( Kim Wexleri häälega)

Minu töö on selline, et kogu aeg peab olema valmis muutuma ja muutma. Asi, mis töötas viis aastat tagasi, ei tarvitse enam täna töötada. See, mis eile ebaõnnestus, võib täna õnnestuda. Sest turg, maailm, kliendid.. muutuvad. Alati on niipalju muutujaid, mis mõjutavad ja muudavad olusid.

Äkki ei ole ka inimesed ikkagi valmis ja muutuvad. Kohanemisvõime pidi näitama intelligentsi, ja see, et  arsti tütrest arsti haridusega Helle avastab 30 aastat hiljem, et big pharma petab teda. See näitab Helle intelligentsi ja minu rumalust? 

Et peaks olema valmis, et KK ei olegi soe ja suure südamega pragmaatik. Et SK ei olegi ilus, helge romantik. Et Konnal polegi hea huumorimeel? Ja mina olen entusiastlik?

Miks ka mitte. Vabalt.

27 kommentaari :

  1. Tere tulemast klubisse, mind iseloomustati ka kunagi kui "entusiastlikku optimisti" - täielik hämming! Aga jah, kõige rohkem häirib, kui inimene, kelle sa mõistlike ja meeldivate alla oled liigitanud, järsku milleski hoopis teist külge näitab. Peab ilmselt valmis olema selleks jah, sest tegelikult need keskmiste teooriad a la antivaxxer+putinist+ekreiit enamikul juhtudel ei päde, võib absoluutselt teistsuguseid kombinatsioone olla, kus minu jaoks äärmiselt vastuolulised arusaamad üksteise kõrval kenasti elavad. Ma ise olen ka muidu selle arvamusega, et üldiselt inimese olemus ei muutu, teiste muutuse taga võib pigem olla meie enda vaatenurga vildakus, et meie ei suutnud teises näha seal ammu olemas olnud suundumusi. Keda sa ikka väga põhjalikult tunned?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sugulased, pere, klassikaaslased... nendega veedad ju ikka tunde, päevi, aastaid koos. Aga usutavasti jah, me lihtsalt mingeid asju tahame märgata ja teisi mitte. Inimlik, eks .)

      Kustuta
  2. Äkki me lihtsalt ei näita oma põhiloomust nii avalikult? Eriti kui jutt blogidest ja FBst nt. Mulle on sattunud küll Fbsse inimesi, kellega on olnud põgus kokkupuude külamatkal või muul toredal üritusel või siis on kogukonnaliige, kellega on kiirem läbi sotsiaalmeedia suhelda (ma ei salli helistamist). Aga see ju ei tähenda, et ma teda igast aspektist tunneks või tõekspidamisi jagaks?

    Või sa pead siin silmas siiski väga lähedal seisvaid inimesi, kes järsku millegi jaburaga üllatavad? Kas siin vanus ka võiks olla kuidagi määrav? Mõtlen skaalal "vanemaks, arvamused jäigemaks". Ja ekstreemsusi tuleb muidugi ka ette, ka mul peres. Reeglina on minu vaatlusel nood sellised mõjutatavad inimesed, kes uues suhtes ja suhe dikteerib meelsuse.

    Pragmaatilisusega olen 100% nõus, aga suur soe süda? Hmm, ma ei tea. Ma pigem pean end egoistiks, aga seda mitte selle sõna halvimas tähenduses. Ma lihtsalt ei unusta ennast ära. Võibolla on see ka osa minu pragmaatilisusest?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah ja ei. Paljud inimesed tõepoolest muutuvad vanusega jäigemaks, aga see pole mu meelest norm, vaid samuti sõltub.
      Nt mu ema oli viimati väga pahur, sest ekraani suurus, mis enne oli 110% on nüüd 125% ja " kõik on valesti". Isal on savi.

      Kustuta
    2. Su vanemad selles põlvkonnas on ilmselt pigem erand kui reegel.

      Kustuta
  3. Eee.. ma olen laisk, uhkusega, aga alla ei anna ja uimerdada ei viitsi :)
    Aga aitäh, et nii ilusasti ütlesid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea... minu sõltumatud anmded näitavad, et sa oskad ressursse efektiivselt kasutada ning sinus on piisavalt suuremeelsust, et lubada teistel end aeg ajalt kasulikuna tunda :) :) :)

      Kustuta
  4. Jah, ma arvan küll, et on üllatusmunad.

    Ühtlasi oskame me väga hästi näidelda, maske kanda, eri seltskondades oma eri palgeid näidata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rolliteooria ostan ma 100% ära. Täiesti nõus, et erinevad rollid nõuavad erinevaid käitumisviise ja väärtuseid.

      Kustuta
    2. Rollid ja võim, minu meelest võim mängib ka osade tüüpide puhul suurt rolli.

      Kustuta
  5. Inimesed on võimelised muutuma ja muutuvadki kui on tahtmist või kui tekib uus "arusaamine", ja ma eriti ei imesta. Näiteks vihates vastupidavusalasid hakkasin 3 aastat tagasi jooksmas käima, jooksen siiani - oleks mulle keegi 4 aasta eest maininud et edaspidi jooksed 100k kuus ja naudid seda oleksin ta välja naernud.

    Vaadete poolest muutumist on ka päris palju, küll juhtumeid kus täiskasvanud inimene lambist usklikuks hakkab või vastupidi usklik ateistiks muutub. Ehkki ma ei usu, et universum on vaid hologramm aga kui keegi suudaks mulle seda veenvalt tõestada poleks mingi probleem oma veendumusi muuta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi.
      Aga kas kas selle eeldus ei ole nt ( kui usu näide) vastuvõtlikkus fantaasiatele. Ma toetun sõltlaste näidetele. Alkohol asendadatakse väga sageli mõne teise sõltuvusega.
      Või keskealiste meest ( khm. Sry :)) spordiharrastus. Soov olla terve ja tugev on olemas, aga noorena lihtsalt polnud vaja seda kasutada?

      Kustuta
    2. Haaa..., sporti tegin ennegi päris aktiivselt, lihtsalt kestvusala tundus igav ja pikaajaline pingutus vastik. Äitähh komplimendi eest, ma klassifitseerun vanuse poolest pigem penskarieelikuks😉

      Kustuta
  6. Gabriel Viimsest reliikviast rääkis ka, et ta pole see kes oli eile, nii et üllatusmoment on koguaeg sees.

    VastaKustuta
  7. Hommik!
    Minu tagasihoidlik soovitus siinkohal lugeda LR raamatukogu vihkut "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame" (Doris Lessing). Kohe tuli meelde, kui seda postitust lugesin, haakub selle teemaga.
    Ma olen muide ikka arvanud, et see võiks olla ka nt gümnaasiumis ühiskonnaõpetuses kohustuslik lugemine.

    Tervitustega, Kellakagu ehk SK

    VastaKustuta
  8. Minu arust on suur vahe, kas me räägime blogijuttude kaudu inimeste tundmaõppimisest või nendest, kellega me oleme reaalselt suhelnud, erinevates situatsioonides näinud, kuidas nad käituvad. Need päristuttavad ikka väga suuri üllatusi ei valmista, eriti need keda oleme mingil eluetapil sõbraks pidanud. Samas mitmed päriselu tuttavad, kes varem tundusid lahedad kaaslased, on praeguse ühiskonna lõhenemise ajal täiesti ära pööranud. Eriti vanemad mehed,kes on hakanud pooldama EKREt, on vaktsiini- ja üldse kõige vastu. Neist on paari aastaga saanud vinguvad ja kibestunud vanamehed. Sama tutvusastme naised on reeglina normaalsemad.

    Aga blogituttavate kohta saame me küll otsustada vaid selle lukuaugust nähtu põhjal, mida nad ise endast teada annavad. Ja seda, mida ei näidata, võib olla nii palju, et see muudab täiesti pilti. Kusjuures minu arvamusi on mõjutanud tunduvalt rohkem see, mida inimene teiste blogidesse kommentaaridena jätab, kui see hoolikalt sõnastatud pilt, mis tema enda blogist vastu vaatab. Igatahes sinu poolt nimetatud kaasblogijaid, keda ka mina lugenud olen, iseloomustaksin mina hoopis teiste sõnadega kui sina. Mis ei tähenda, et sinu pilt vale oleks, aga minu mulje nende inimeste põhiloomusest on teistsugune.

    Kusjuures kommentaaride kohta avastasin niisuguse muutuse blogspoti keskkonnas, et kui varem tulid teated minu blogis ilmunud kommentaaride kohta sisendkaustas, siis nüüd on nad rämpsposti hulgas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, blogijate osas olen nõus. Lisaks sellele, et näitame vaid pisikest osa endast, on alati ka võimalus, et loome oma kunvandit teadlikult.
      Ning nõustun ka sellega, et me näemegi inimesi erinevalt. öeldakse ju, et me vihkame ja armastame teistes inimestes iseennast.
      Omadused, mis mind ei kõneta, jätan tähelepanuta ja omadused, millega mul kaasneb mingi lugu, neid jälgin eriti tähelepanelikut :)

      Kustuta
    2. Blogijate asjus samuti Biankaga nõus - me näeme neid läbi lukuaugu. Ja ka siis imelikult. Kaur ja ei lahmi!! Ma teile veel...!!!! Aga ma ise arvan, et ka vanad päris-elu tuttavad võivad mistahes viisidel üllatada. Ja pigem ikka heas kui halvas mõttes.

      Kustuta
    3. Blogide ja kommentaaride osas nõus. Samas kommentaar on ju alati mingi reaktsioon ja hetke baasilt. Kehv päev, miski ärritab postituses ja jätad märgi. Kiirustad, mõtted hajevil, mingi samalaadne kisma reaalis kolleegidega jne.
      Kui mitu aastat hiljem lugeda, vahid nagu ilmaimet, sest enda meelest ei ole kunagi nii kriitiline :D
      Hiljuti siin blogis just oli hea näide, kus Indigoaalane re-postitas miskise vana loo koos kommentaaridega (kuidas seda teha, et ta ajaliselt uuesti ette esimeseks, ei tea). Ma loen kommentaare ja näen, et minu nime taga on tekst, mille kohta mul pole udust aimu kah. Reeglina ma ikka mäletan, mida ma siin kirjutan. Juba jõudsin mõelda, et nonii, keegi on konto kaaperdanud (ma olen alati blogspot kontoga) aga siis märkasin kuupäevi. Täielik hämming. Ilmselt oli täiskuu või ma mingis eriti kriitiliselt kurjas tujus :D Ma ikka ehmatasin silmini.

      Kustuta
  9. Ma arvan, suur osa mu hädadest neurotüüpilises maailmas on just sellest, et rolliteooria ja inimesed on kord sellised, kord teistsugused.
    Mina olen alati mina ja siis olen maapõhja üllatunud, et teised ei ole alati nemad, vaid täna ja temaga sellised, homme ja tolle teisega teistsugused.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kasutan erinevad rolle nt ja teadlikult. Kui õigesti mäletan, siis õppisin selle tehnika V. Levi raamatust Kunst olla ise.
      See aitab rasketes ja keerulistes olukordades hakkama saada. Lisaks nt enne esinemist närvi maha võtta. Või raskete inimestega suhelda.
      Ma olen sind alati imetlenud su brutaalse aususe ja oskuse eest jääda alati endaks. Mina nii ei oska ;)

      Kustuta
    2. See vist eeldabki teadlikkust ja ka nutti, ma olen tööalaselt väga halbu rollisooritusi näinud. Paljud siiski ei tule toime või siis ei tule rollist välja. Klassika on nt emmed, kes on pikalt kodus olnud ja siis naastes suhtlevad kontoris ka oma kolleegidega samas võtmes nagu kodus tittedega.

      Kustuta
  10. “They must often change who would remain constant in happiness and wisdom.” ― Confucius
    https://www.goodreads.com/quotes/39254-they-must-often-change-who-would-remain-constant-in-happiness

    VastaKustuta
  11. Inimene oma põhiloomuselt on alati sama. See, millega sünnid, käib Sinuga kaasas kogu elu. Saad enda rolli teadlikult või alateadlikult kujundada, omada erinevaid maske...kriitilises olukorras avaldub inimese tegelik pale, sest kogu energia on suunatud ellujäämisele kui põhiinstinktile.

    Tundsin kuidas põsed õhetama hakkasid nagu sügisesel ladvaõunal. Aitäh! Usu, oskan laiselda ja mitte midagi teha, tundub uskumatu, kuid see on koht, kus inimene vajab säästvat ressursi kasutust ja lõputult ei kesta ükski inimene ega masinavärk, igaüks vajab puhkust, see toimub erinevates vormides.

    Virtuaalmaailm võib olla siiruviiruline ja kullakarvaline, kiht-kihi haaval koorudes võib tulla üllatusi ja nõustun, kõik inimesed on üllatusmunad: keha on justkui sama (kuigi erineva suuruse ja vormiga), ent sisu - see on avastamisväärt.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!