telekast

Ma vaatan viimasel ajal Gordon Ramsay Põrgulikke kööke. Ma ei teagi miks, sest kui oled üht saadet näinud, siis oled näinud neid kõiki. Alati on  köök räpane, toit disgusting, ja sisekujundus damn ja fuck. (Vabandust, tsiteerin klassikut).
Aga peamine põhjus on alati halvas juhtimises.
Mul on siiani leidmata vastus küsimusele, kes seda kõike sponsoreerib ja finantseerib, sest nähtavalt, va mõned üksikud seadmed,sponsoreid ei eksponeerita. Igatahes suurepärane abi inimestele, kes vajavad väikest finantsabi ja julgustust.
Mis mind aga hämmastab. Üldjuhul on lisaks halvale juhtimisele ka täiesti käest ära inimsuhted. On karjumist, autoritaarsust, depressiooni jne jne.
Mina saadaks pooled neist psühhiaatri juurde ja juhtimiskoolitusele. Gordon on aga lisaks sellele, et ta on superkokk, ka imehea psühholoog. Või vähemalt jääb saatest selline mulje. Erinevatel hooaegadel on erinevad formaadid, ehk siis 24 tunniga kuni paari nädalaga suudab ta inimesed korda teha.
Mulle tundub ebareaalne, et kui keegi ütleb, et hakka nüüd normaalseks. Võta vastutus ja hakka käituma omanikuna, hakka juhtima ja ole liider. Anna oma vennale/emale andeks ja hakake normaalselt karjumata suhtlema... siis. Okei, sa võid end ju kaamera ees kokku võtta. Aga kui kaua tegelikult suudad sa seda muutunud rolli täita?

Mu lemmikosa sellest saatest on "revisited", Gordon läheb tagasi kuu-kaks hiljem ja umbes pooltel juhtudel selgub, et muutus, mille nad tegid jäi jõusse ja neil läheb nüüd hästi. Ehk siis inimesed reaalselt muutusidki.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.
Või oligi kogu depressioon ja tüli sellest, et nad olid võlgades ja ummikus ja väike pai aitaski neid reaalselt jalule?


Vaatasin filmi "Mona Lisa naeratus" mille tegevus toimub 1953 aasta USAs  ja enne seda oli seriaal Aenne Burdast sõjajärgses Saksamaal.
Me võime NSVL küll midaiganes ette heita, aga feminismi ja naiste õigustega oli siin kõll kõik korras. Tööliste ja talupoegade riik ei saanud lihtsalt lubada, et pool elanikkonnast kodus lebotab ( jah ma tean, et tegelikult polnud see põhjus). reaalses elus juhtisid riiki muidugi taadid ja naistele langes topeltkoormus. Supernäide seksismist ja reaalsest elust on film "Moskva pisaraid ei usu".. aga nii ehk naa.
Nõukogude naine tegi rahulikult karjääri, tal oli oma sissetulek ja ta ei küsinud abikaasalt luba sõiduks vennasvabariiki. Ja selles keskkonnas üleskasvanuna on teistsugust ühiskonda, kus veel viiekümnendatel on kellegi kutsumus saada mehele, kuidagi veider vaadata.
Kahju on.


Ma arvan, et ma mõtlesin välja, miks kassid plastikut armastavad. Kõrred, kotid, kausid... neil on ju mootor ja silmade põlemiseks on samuti energiat vaja. Nad vajavad selleks naftat.



kui te pole veel käinud Tallinnas Nurri kassikohvikus, siis minge. See on lihtsalt niiii... nurrr....