August

Kas teil on ka august olnud selline, et te lihtsalt vaatate ja imestate ja ei suuda ära imestada, mida elu toob. Nagu muinasjutt. Nagu unenägu. Ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see kõik juhtub päriselt...ja minuga.
Üks selle augusti lugudest.

Eellugu on selline.
Olin kunagi aktiivne geni kasutaja ja sain ühel päeval kirja inimeselt Brasiiliast. Et tal on sama perekonnanimi, mis minu neiupõlvenimi ja äkki oleme sugulased ning ehk ma aitaks tal Eesti andmebaasidest uurida ja otsida juuri ja esivanemate kohta andmeid. Sugulased me siiski polnud, aga info aitasin üles otsida. Lisaks minule pöördus ta veel ühe Pärnu naise poole ( edaspidi pärnakas), kes samuti kaasa aitas. Nende inimeste loost olen ma kirjutanud siin,

Ja nüüd siis, millalgi kevadel andsid kolm naist sealt teada, et tulevad Eestisse, Ja sinna see jäi. Augusti alguses, aga palusid, et annaksin ideid kuhu minna ja mida teha ning et nad sooviksid kindlasti kohtuda ka minu ja Pärnakaga.
Esimese hooga ehmatasin väga ära. Kolm täiesti võõrast inimest, kes ka väga hästi inglise keelt ei oska. Ei-ei -ei, ma ütlen, et olen puhkusel või kusagil. Siis aga hakkasin mõtlema, et tegelikult, miks mitte. Äkki tahan ise kunagi Brasiiliasse minna ja siis on ju tore, kui keegi seal aitab ja juhatab.


Pioneer, nagu ma olen, koostasin neile pika pika nimekirja, mida Eestis teha, kuhu minna ja mida vaadata.

Pärnaka käest aga uurin, et kuidas tundub, äkki ühendaks jõud. Sõidame koos kõik näiteks nädalavahetuseks Saaremaale, sest tänu nn juurtele on nad nädala alguse Lõuna- Eestis, ja Tallinnas ju nagunii. Jaa- hea mõte. Kõik nõus. Bronnin majutuse.

Brasiillased jõuavad Eestisse ja minu üllatuseks järgivad kenasti minu poolt pakutud kava. Postitavad pilte ja meie ühises grupis kiidavad, et nii tore ja tänavad mind.

Vaatan nädalavahetuse ühise päevakava üle ja lolli peaga palun Pärnakal Pärnu jaoks mingi kultuuriprogramm kokku panna.  Brasiillased lükkavad tagasi tema poolt pakutud rattasõidu, matka ja põgenemistoa ja väidetavalt ” üldse ei vasta ta ettepanekutele ja kirjadele”.

Ja siis. Pärnakas solvub. Lahkub demonstratiivselt meie messengerigrupist- et head teed teil minna. Tema meiega Saaremaale ei tule. Ja see kõik juhtub teisipäeval, sõit oli plaanis laupäeva hommikul.
Nagu perse. Ma olin maruvihane. Oleks ma teadnud. Ma ei räägi ainult rahalisest kaotusest. Ma poleks never ever pakkunud välja reisi nelja võõra inimesega, koos majutusega. Ma oleks tuimalt tln kohvikus ühe kohvi teinud ja kogu lugu.

See on lihtsalt hämmastav, kuidas ma ei õpi, et iga heategu saab karistatud. Ikka on mul vaja initsiatiivi näidata ja tubli olla. Ja siis jälle ja taas pettuda. Aga vat, inimene on loll. Paras mulle.

Ma ei jäta siiski lootust, helistame. Tema kurdab mulle, kuidas keegi teda ei hinda ega armasta, mina rõhun südametunnistusele ja keelebarjäärile. Lõpuks kasutan alatuid võtteid. Palun Marianal, ühel, kes sellest Brasiilia grupist kõige paremini keelt oskab, Pärnakat veenda. Et oli keelebarjäär ja nad väga armastavad teada.
Pärnakas suudab korda kolm öelda jah ja siis taas ümber mõelda. Lõpuks, reede hommikul, saame kaubale. Loomulikult on praamid välja müüdud, nii et tagasisõidu saame alles hilja õhtul.

Ja siis see juhtubki päriselt. Ma olen kolme brasiillasega autos ja me sõidame Pärnusse Pärnaka juurde. Selgub, et kolmest räägib inglise keelt ainult üks, Mariana. Teised kaks mitte sõnagi. Noomin Marianat, et tulevikus andku alati rohkem infot. Oleks ma teadnud, oleks ma kaasa võtnud kellegi, kasvõi oma tütre, kes suudaks suhelda prantsuse või hispaania keeles (mida nad räägivad) Või otsinud rohkem ja leidnud kellegi, kes portugali keelt oskab. Nüüd oleme olukorras, kus nad ootavad järjekorras, et nende tekst tõlgitaks ja minu vastust samuti. Ja rääkida ning küsida tahavad nad väga. Nad jumaldavad Eestit ja neid huvitab kõik.

Jõuame Pärnusse ja selgub, et ka Pärnakas ei oska inglise keelt. Okei, elementaarset suudab- minu nimi on jne. Kusjuures, kui ta väsib, siis kaob see vähenegi ( mis on normaalne) ja ta hakkab rääkima hästi aeglaselt eesti keeles, aeglaselt, et nad aru saaks...:) :) (sest kui sa aeglaselt ja rahulikult räägid, siis ju inimesed saavad aru ..:)))
Me Marianaga naerame, aga tegelikult asjata.
Kuna üks vanematest brasiillastest on eesti keele fänn ja täiesti hämmastavalt mäletab oma vanaema poolt lauldud laule ja näiteks söögipalvet, lisaks on ta õppinud hulga sõnu veel juurde ( aga ei räägi eesti keelt), siis leiavad nad ses mõttes Pärnakaga ühise keele, et üks näitab - pudel. "Puu.. del, on see eesti keeles. Kuidas sa portugali keeles ütled".
Kusagil ajusopis, või geenides või lihtsalt loomulik intelligents, aga tõesti nad saavad nii mõnestki teineteisest aru. Käed ja jalad ja kehakeel ju ka abiks.

Niisiis, Kaks tarkusetera tulevikuks. Kui sa lähed kuhugi külla ja ootad võõrustajate abi, siis anna maksimaalselt infot. Ja kui sa planeerid inimestega reisi, siis korruta kõik ajad kolmega ...:) Inimesed tahavad pildistada, pissile ja lihtsalt taevasse vahtida...:)

Pärnus ütlesin ma neile, et eesti seadus ei luba Eestist lahkuda ilma, et poleks külastatud metsa ja raba. (näe ja sind nad kohe kuulavad... pahandab pärnakas.....:))
Ja me tegime tiiru Tolkuse rabas. Ooooo mustikad, jõhvikad, pohlad.. Oma käega saab korjata ja suhu panna :) Meil on ka mustikad ja jõhvikad, aga need kasvavad ju peenral :) :)

Ning jõuame 10 minutit enne praami väljumist Virtsu. Sellist napikat pole mul vist iial olnud.

Ma edasi jätkan eklektiliselt, kuna muljeid on nii palju.

Küsin, mis neile Eestis kõige rohkem on meeldinud. Tartu ja Rakvere vastavad nad. Miks? Sest nii rahulik. Naljakas lugu on ka nende nn juurtega. Kui ma oma reisiideed neile saatsin, siis üks daamidest porises portugali keeles, et mis Kuremäe ja Viljandi. Tema tahab oma esivanemate kunagisse tallu hoopis. Itsitasin, ja vastasin et ka need kohad on seal kirjas.
Ja siis räägivad. Paneme googlesse " Orava". Olete kohale jõudnud, ütleb Google. Vaatame. Mitte midagi, ainult põllud ja lage väli ümberringi. Ja umbes sama ka Kolodavitsal.
Otsustasime siis, et .... meie esivanemad on pärit hoopis Tartust....)

Ma ei teadnud Brasiiliast ausalt öeldes eriti midagi. Samba, kohv, jalgpall, Rio de Janero ja neiud bikiinides Suhkrupeamäel...
Samba!! Karjatasid nad. Mitte kunagi!! Mitte iial!! See on nõme ja me ei tantsi. Rio?? Parem mitte. Räpane, kuritegevust täis turistidest üle ujutatud lärmakas linn. Nad ise on pärit Sao Paulost ja see on hoopis ägedam. Loodus on meil kena, kiidavad. Ja kuna Brasiilia on pikk ja peenike, siis väga mitmekesine.
Kohvi me joome. Aga igapäevaselt sööme kartuli asemel riisi ja ube.
Mu õde oli just lugenud vaimustavat raamatut  Daniel Galeralt ja palus kiita. Jep. Nemad polnud kuulnudki :) Ju olevat mingi noorema põlvekonna tegija...

Saaremaa, eks. Me vaimustume lestast ja angerjast. Nemad tellivad järjekindlalt sealiha. Kas te kala ei söö, uurin. Me sööme seda IGA JUMALA PÄEV..., vastavad, tahaks vaheldust :)
Aga prae pealt nopivad hoopis paradiiisiõuna. Mis see veel on??? Nii maitsev. Ja küüslauk marineeritud!!?? Vaimustav...

Räägime kamast. Kas see on see, mis meile hommikul hotellis pakuti. Selline paks ja kuum ja moosi pandi peale?? Ma kukun toolilt maha. See on puder. Kas te päriselt pole iialgi söönud putru. Ei ole, kinnitavad, aga jube maitsev oli...

Ma ikka painan neid, et äkki teil ikkagi on mingi huvi, midagi, mida te kindlasti näha tahate. Jah, ütleb lõpuks üks. Ma tahan näha Kaali kraatrit.
Me pärnakaga oleme seal viimati käinud klassiekskursioonil. Muretseme, et kindlasti saab see olema suur pettumus. Kinnikasvanud tiik võsas.
Aga teate, kuidas seal on kõik ilusaks ja korda tehtud!!

ma ilmselt veel täiendan seda postitust, kui muljed rohkem settivad ja lood meelde tulevad




Jah, ütleb mulle Pärnakas lõpuks. Mul on hea meel, et ma ikkagi tulin. Ma olen endiselt solvunud, aga sul oli ilmselt õigus, et keelebarjäär.
Minul on ka hea meel.

Ma olen tagasi jõudes surmani väsinud ja ka Mariana on näost valge. Kaks päeva tõlkimist, roolis olemist, suhtlemist ja miljon emotsiooni...

Aga nad olid sõbralikud, meeldivad ja me jätame hüvasti pisarates. Tulge iga kell Brasiiliasse!! teil on alati olemas majutus ja meie tugi, kinnitavad nad viimase hetkeni.

Mõnikord lihtsalt peab mugavustsoonist väljuma, laskma lahti redelipulgast, et avastada, ei olegi nii kole ja et järgmisel pulgal on huvitavam :)

Ma ei tea, kas teil õnnestub seda allolevat faili kuulata. See on 100 aastane mängulaul, mida Dirlenele laulis tema eestlasest vanaema.