Kõnelused kassiga

väsis poolel teel söögini

Keegi hull mängib endiselt kellaga, sest "kogu aeg on ju niimoodi olnud" ja mehel algas kell 7 hommikul vormel.

Kui laps sai suureks, siis avastasin, et mulle on äkitsi juurde tekkinud kõvasti aega. Sel pühapäeval sai seda aga veel rohkem.

Olin ära teinud oma tavapärase kahetunnise ringi. Aga kell ei olnud ikka veel mitte midagi.
Aknaid peaks pesema, aga natuke liiga vara on. Pesu on vaja triikida, aga pesu oli liiga märg. Kinnas tahaks parandamist, aga mul ei ole kodus lõnga. Tegelikult on hädasti vaja uusi terveid riideid ja jalatseid, aga ma ei suuda minna kaubandusse. Sest seda, mida ma vajan ja tahan, ei müüda. Ja mida müüakse, seda ei oska ma osta.

Nädalavahetusel ma arvutit lahti ei tee. Ning telefonist loen  ainult blogisid. Tahtejõudu appi võttes.
Üritasin lugeda, aga ei suutnud keskenduda.

Tegin siis kapi korda, sortisin välja riided, mis lähevad konteinerisse. Proovisin, kas järgmise nädalavahetuse peoks mõeldud seelik mahub selga (mahtus). Esitasin paar tantsunumbrit. Sooritasin mõned iluprotseduurid. Ajasin taimedega juttu ja mängisin kassiga. Ta on veel laisem, kui mina. Üle kümne minuti vastu ei pea. Siis meenus, et mul on veel külmutatud rabarberit alles, varsti tuleb uus peale. Viskasin koogi ahju.
Ja ainult tund oli möödas.


Istusin. Vaatasin tühjusesse. Kass tuli kaissu.
Nii me seal täiesti vaikselt olime. Mõtlesime oma mõtteid, kuni praeahi helises.

Kui ma seda lugu mõnele inimesele räägiksin, siis oleks vastus selline (v.a. Manjana. tervitan!)

(sa pead selle tühja aja ära täitma ja midagi tegema) appikene, mina küll ei saa niisama passida, mul on nii palju lastega/aiaga/firmaga/garaazis... teha. Tule, ma annan sulle tööd.

Või siis
otsi endale mingi hobi, ma ei tea või tegele vabatahtliku tööga..

Ma kirjeldasin eelnevas jutus oma seitset hobi. Mitu hobi peab inimesel ometi olema ?! (ja miks neid üldse olema peab??).

Arutasime kassiga, et huvitav on, et hobidel on erinev kaal ja väärtus. Kui ma tööintervjuul vastaks oma hobide kohta, et mulle meeldib vaadata tomatite kasvamist ja kassi kallistada, siis ma ilmselt tööd ei saaks.
Kui mu mees räägib, kuidas ta ümber järvede jookseb, öeldakse - vau. Kui ma räägin, et saan sama koormuse soos sumbates ja puid kallistades... siis ei keegi isegi ei muiga.

Mulle tundub, et kuidagi nooblimad hobid on need, mis on seotud teiste inimestega, olles avalikud ja on pigem füüsilised.
Huvitav, kas selle taga on nn usaldamatus. Keegi lihtsalt ei usu, et pühapäeviti kella 17-18 Elmarile kaasa laulmine võiks olla sama professionaalne, kui seda laulukooris teha. Või on selle taga puhtinimlik kadedus : appi, ta suudab. Suudab end kodust välja ajada ja kuhugi minna?!

Tiina Jõgeda kirjutas Ekspressis sellest vanast katsest, Teate küll, kuidas 4 aastastel lastakse

Salat hüppab ise potist välja
(kass ei tea midagi)

kommikausi juures valida, kas nauding praegu, või tulevikus ja siis rohkem.
Ma olen ilmselt see laps, kes oleks valinud kommid hiljem. Või mine tea.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et huvitaval kombel jäetakse alati kõrvale inimeste energiatase. Mis minu meelest on põhiline ja määravaim,
Kõrge energiatasemega inimesed magavad vähe, sahmivad kogu aeg ringi, kogu aeg teevad midagi. Ja need, kes mul silme ees, ka räägivad väga palju.
Eks edu on erinevalt defineeritav. Aga eks on loogiline, et kes palju teeb, see palju jõuab ja saavutab ja suudab.

Mul on madal energiatase. Esimesed 25 aastat ma samuti sahmisin ringi kui elektrijänes. Tegin palju, sest mulle meeldis ja ma tahtsin. Aga, kui mõtlen neile aastatele, siis esimene märksõna on "väsinud". Ma olin kogu aeg väsinud.
Nüüd on paras.

Ja seepärast  on mul viimastel aegadel järjest enam dilemma.
Kas olla mina ise, kuulata oma keha ja südant. Ja kõik see värk.

Ma olen kümneid aastaid käinud ja ju lähen veel. Aga tõesti, siiralt. Mulle ei meeldi spordisaalid. Ei meeldi see higi, tolmu, vanade tossude kirbe arooom. See ajab mind iiveldama.
Südamest ja ausalt mulle ei meeldi, et pean millegi tegemiseks nädalavahetusel kuhugi sõitma. Kohal, siis tegelen ja siis jälle sõidan. Ma tahan kõndida, jalgsi liikuda. Nagunii päevade kaupa istun.

Või pole see mu keha, kes räägib, vaid puhas laiskus, mis toob kaasa mandumise, stagnatsiooni, asotsiaalsuse ja mugavustsooni langemise?
Kas energiat on kindel kogus, ja kui ma olen sellest juba väga suure hulga ära kulutanud, siis ongi seda vähem. Ja ma ei peagi enam palju jõudma?

Või on see üks hale ettekääne ja tegelikult peaks rohkem suutma ning tegema...? Et siis surivoodil saaks uhkusega öelda. tegin, olin ja tegutsesin. Mitte: avhh... ma viitsisin ainult pilvede liikumist vaadata ning mõne raamatu läbi lugeda?