Ma küsin endalt, miks ma nii tahan, et inimesed õpiksid kõrgkoolis. Ok, omavanuste puhul on siin kindlasti teatud egoistlik kaalutlus- kuulumine nö klubisse, lihtsam leida ühist keelt, ei pea väga sõnavara valima jne.
Aga noorte inimeste puhul? Miks on vaja olla tark? Tarkus ei tee õnnelikuks. Ma usun, et kõik mu blogi lugejad teavad- sa oled seda õnnelikum, mida vähem sa mõtled, juurdled ja "otsid elu mõtet"ja tead sellest, mis mujal. Sa oled seda õnnelikum, mida fanaatilisemalt sa usud ühte tõde ning suhtled ainult ühesuguste inimestega
Tänapäeva haridustasemetel, olgem ausad, väga suurt tasemevahet ju pole. Puudujääva (diplomi) teeb väga edukalt tasa eq, energia, ettevõtlikkus.
Miks ma siis muutun nii-nii kurvaks, kui loen soovitusi, et 16 aastased peaks minema kutsekooli.
Vastuse sain Ritsiku blogist kommentaaridest- otsest viidet ei anna, kuna ma üldistan vastuseks ka varem kuuldu:
lapsel on mõistlik minna kutsekasse, sest siis saab ta varakult kindla ameti.
Need lapsed saavad pensionile ilmselt millalgi 70 aastaselt, kui üldse saavad. Kas tõesti on vanemaid, kes soovivad oma lapsele saatust- töötada 50 aastat ühes ametis. VIISKÜMMEND aastat. TÖÖTADA. Samas, kindlas, turvalises ametis, mis jah, seda küll, toob leiva lauale...???? Aga milleks leib, kui sul on rutiinist siiber....
Jah, ma tean, et on inimesi kes hindavadki stabiilsust, rutiini ja reegleid. Ning ma välistan ka need vähesed õnnelikud, kel on kutsumus ja kirg. Nende puhul, loomulikult: õpi ükskõik millises koolis, või ära õpi üldse. Liigu oma eesmärgi ja kutsumuse suunas ja sa saad õnnelikuks ning rikkaks. Aga kõik teised? Milleks tahta 16 aastaselt valida oma saatus?
Miks kippuda tööle? Lihtsaid töid saab teha täiesti vabalt ka õppimata.
Ma olen andnud pätakatele tunde. Mulle on makstud palka "põllukultuuride harimise" ja heinapallide tõstmise, koristaja, raamatupidaja, koka, pagar-kondiitri, vagunisaatja, müügiesindaja, ostujuhi, ettevõtja ja juhataja töö eest. Ja, ei, ma ei ole 70-aastane. Lihtsalt minu põlvkonnal oli võimalik minna 10 eluaastast alates suviti tööle + hiljem veel töötada kooli kõrvalt. Ma ei tea tänaseni, mida ma tahan, aga ma tean täpselt mida ma EI taha. Ma olen kohanud erinevaid inimesi, pensionile jäädes on võimalik kirjutada uskumatuid memuaare seiklustest ja juhtunust. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on olnud need võimalused.
Aga tänastel lastel ja noortel pole see võimalik. Pole võimalik teha neid erinevaid töid noores eas, enne valikute tegemist.
Kui mina oleksin täna 18 aastane, siis oleks mul kindlasti keskharidus. Ma astuksin ülikooli kasvõi suvalisele erialale, käiksin vahetusõpilasena välismaal. Ja kui ma siis lõpetades olen "töötu kirjandusmagister"- välismaale!
Praegu pakutakse noortele selliseid vabatahtlike/tööviisa jne programme, et ma lausa ulun kadedusest. Ning kui mind siis 35 aastaselt välismaalt välja saadetakse, siis a) selguks, et mu eelnev haridus on ajale jalgu jäänud ning aeg olekski juurde/ümber õppida või b) teeksin mõned lapsed ning 40 aastaselt selguks- vaaata punkt a. ...
No vot. Ja siis järgnevad 30 aastat, mitte hoolides ja vaikselt kahjurõõmust käsi hõõrudes et, lapsed peale mu surma näevad vaeva kogu selle kola realiseerimisega, oleks aega mammonat koguda.
Et kui kaua peavad vanemad last ülal pidama. No mõelge: kui vanemad absoluutselt ei toeta, siis eesti keskmise kuupalgaga on noorel inimesel ilma käendajateta, tagatisteta oma elu nullist alustada ikka väga-väga raske. Ja kui vanemad toetavad- on siis põhimõttelist vahet, kas annavad raha lennukipiletiks, või aitavad maksta kodulaenu?
Pika jutu lühike kokkuvõte. Soovitades noortel omandada kõrgharidus, soovitan ma vabadust, Vabadust valida ja ümber mõelda. Vabadust mitte siduda end liiga vara kinnisvara ja kohustustega.
Kõik tuleb nagunii omal ajal, või natuke hiljem.
PS. loe ka seda, mida Mae asjast arvab
Selle kohta, et "tarkus ei tee õnnelikuks" - ma arvan, et teatava intelligentsiga inimesel ei ole nii või teisiti võimalik mõtlemisest tulevaid kannatusi vältida. Ja sellisel juhul on juba kasu teatavast mõtlemistreeningust, mis teeb mõtlemise tehniliselt lihtsamaks - ja siis saab seda juba ära kasutada ka mõtlemisest tulevate kannatuste vähendamiseks.
VastaKustutaHmm. Jäin nüüd mõtlema, et "teatav intelligents", millest alates enam õnnelikult mõttevaba elu elada ei saa, algab tglt üsna madalalt. Sest kust muidu tulevad kurjad ja vihased jõmmid. Vaevalt oleks inimene nii vihane, kui tal kogu aeg hirmus mõnus olla oleks.
Vbla saaks rumal inimene ilma mõtlemata hakkama mugavalt oma mullis elades, aga ega elu neid mugavaid mulle kellelegi naljalt ei paku. Ikka on kuskil "mingid raisad," kes "käivad nii närvidele, tra".
Aga mina ei saa aru, kuidas varakult kindla ameti selgeksõppimine takistab hiljem uusi valikuid tegemast? Välismaale minemast, tagasi tulemast, ülikoolides käimast? Küll aga võib see amet anda võimaluse end ära elatada, kui vanemad enam ei toeta ja kui veel ei tea, kas ikka tahaks välismaale minna. Või kui juba tahaks, aga veel ei ole raha... Ja äkki ei ole akadeemiline õppevorm igaühe jaoks?
VastaKustutaMina näiteks läksin 17aastaselt ülikooli, sain varakult kindla ameti ja välismaale ei saanud. Sest siis veel päris igaüks ei saanud ja ma ei osanud ega julgenud ka. Nii et ega ülikool pole ka mingi imerohi :). Pigem ma isegi kontreeriksin Sulle eksperimendi mõttes: ülikooliaastaid ja seal õpitud ametit (ja makstud õppemaksu/ võetud õppelaenu) on raskem tuulde visata raatsida kui paari aastat kutsekoolis. Mh? Mul on mitu tuttavat, kes on ülikooli või paari alustanud ja pooleli jätnud ja nüüd, küpsemas eas, püüavad neid lõpetada, sest "alustatud asi tuleks ju ära lõpetada, muidu on kõik see vaev tühja läinud". Kuigi neil eriala kui niisuguse vastu enam erilist kirge pole. Lihtsalt et saaks paberi. Et kuuluks klubisse ja saaks väärikamat ametit/ palka küsida. Ja minagi mõtlen, et ülikoolis õpitud eriala on justkui tähtsam ja parem kõigest muust, "niisama" õpitust, nii et peaks ikka sellest kõvasti kinni hoidma... Saad aru, mida ma mõtlen?
Ja nüüd ma lugesin Mae juttu ka ja leidsin, et ta on sedasama mõtet väljendanud mis minagi. Nii et Sa ilmselt ei vasta enam midagi :).
KustutaVastan ikka, ma lihtsalt pole pidevalt online:)
KustutaMa tegelikult ei vastanda kutse/kõrgkoole- nagu ma ka kirjutan, siis tänapäeval saab suht sarnase hariduse soovi korral ükskõik millisest õppevormist.
Ma kurvastan nende pärast, kes peavad valikud tegema 16 aastaselt. Sa kirjutad, et miski ei takista ka siis minna ja edasi õppida jne. Ei takistagi, ja väga soovin, et minnaksegi. Statistika näitab siiski, et ei minda.
Mitte haridus/elukutse vmt pole põhjuseks, vaid siin tekkivad kohustused ja sidemed.
Väga raske on minna laia maailma rändama, kui on kinnisvara ning inimesed, kelle eest vastutad.
Sinu poolt välja toodud õppelaenu point on õige- ka see on takistus. Ma olen teisel ajal õppinud ja selline asi ei tulnud pähegi:)
nagu Sa tead, armastan ma numbreid. Kuigi selgus, et number, mitu % kõrgkooli astujatest on kutseharidusega, on riiklik saladus.
KustutaSee mille leidsin, oli veel väiksem kui arvasin : 10% ja siin sees on nii kesk- kui ka põhihariduse baasil kutsehariduse saanud noored. 10% läheb edasi õppima.
jaa, loomulikult. Mõned ei ole võimelised, mõned ei pea vajalikuks. Aga peamine põhjus, ma oletan, on, mugavus,"niigi on hea".
Loomulikult pole vahet, kas pesta välismaal nõusid põhi-kesk või kõrgharidusega. Aga minu tänased kogemused näitavad, et neil kel taust laiem on alati suuremad võimalused ning nõudepesemine saab ühel hetkel läbi.
Minu lähedaste kogemus näitab, et kutsekast on väga raske edasi õppima minna, sest kutsekas nõutakse inimestelt veel vähem kui gümnaasiumis (ja juba seal ju lohistati pooled lihtsalt läbi), nii et kui inimene ise endaga tõsist tööd ei tee, pole tal lihtsalt mitte mingit õpiharjumust, rääkimata võimest järjest mitu tundi vaimset tööd teha või oma aega mõistlikult planeerida.
KustutaSelle kohta, et ülikooliaastaid ja seal õpitud ametit (ja makstud õppemaksu/ võetud õppelaenu) on raskem tuulde visata raatsida, tahan ma kangesti lisada, et tglt oleks hea, kui ülikoolis ei õpitaks ametit, vaid omandataks haridus (mille pealt oleks juba teatav valikuvabadus, mis amet omandada). Ma tean küll, et osa avalikku arvamust suhtub ülikooli kui veidi teistsugusesse kutsekooli ja leiab regulaarselt, et ülikool ei täida oma kutsekafunktsiooni ja on seetõttu üldse mõttetu, aga mina arvan, et ülikool ei peagi olema kutsekas.
VastaKustutaTõtt-öelda meeldiks mulle muidugi veel enam, kui ka kutsekas ei oleks pelgalt ameti õppimise koht, vaid ka sealt saaks mingi üldisema hariduspõhja alla, treenitaks mõtlemisvõimet jne. Et amet oleks lihtsalt ühe võimalusena kaasas, umbes nagu mina sain keskkoolist kaasa masinakirjaoskuse.