Kunst kui lahenduspakett

Eero Epner pahandas Postimehes kriitikutega (ei saa linki anda, kuna selle eest küsitakse raha), kes kritiseerisid etendust Rise and Fall of Estonia selles, et see ei pakkunud lahendusi ning jäi seega poolele teele.
Kuna ma arvasin samuti, siis tundsin ka end puudutatuna. Kas kunst peab pakkuma lahendusi või on kunsti ülesanne ainult kaardistada, kirjeldada ning näidata?
Antud etendus on, mis seal salata, üsna pretsedenditu. Ma üritasin leida midagi sarnast, analoogset- ja tegelikult tagajärjetult. Kui võtta võrdluse aluseks vaid eestluse temaatika käsitlemine, siis jah- meenuvad esimesena Kivirähk, Tammsaare... Miks mul nende puhul ei jää tunnet, et on jäädud poolele teele, et ainult kritiseeritakse?

Aga ehk ei tohiks teatrit kirjandusega võrrelda? Ehk kirjandus ongi mõnevõrra primitiivsem kanal, mis annab lugejale loo puust ja punaseks ette?

Ma pole teatrinduses väga tugev. Üks mu tuttav, kellelt enne etendust küsisin, et kuidas oli- väitis, et midagi sellist nagu Baskini Prügikast. Pole näinud, ei tea. Üks paralleel, mis mul aga tekkis, on Võsareporter. Samuti, lihtsalt näitamas lugusid. Ja tegelikult pole ka see hea võrdlus, kuna VR on sedavõrd räige, et tekitab siira südamesttuleva tänutunde saatuse vastu, mis omakorda ongi ju lahendus ja vastus. See kuidas näidatavad inimesed elavad on vale ja selles osas on vaja võidelda, muutuda.

Kunst peab inspireerima, üllatama. Raamatutes on eestlase halb iseloom taustaks, mille peale on ehitatud lugu. Lugu, millel on algus ja lõpp. Lugu, mis paneb mõtlema. Ning mis vast olulisim ja peamine erinevus antud etendusega- lool on alati jutustajapoolne vaatenurk. On see siis ülekeeratud iroonia, enese üle naermine või utreeritud vägivald, igavus, ükskõiksus. Midaiganes. Me üldjuhul ei loe kirjeldust kuidas kusagil on, vaid konkreetse kirjaniku nägemust ja seisukohta asjadest. Üldistust. Üldistust mingis kontekstis, mingis loos ja keskkonnas. Midagi, mida laiendada üksikult üldisele.
Jah, ka raamatutes  pole üldjuhul lahendusi, mida edasi teha ning kuidas sellist olukorda vältida. Aga läbi lugude antakse meile üldjuhul siiski seisukoht, moraal ja pooled. Hea leiab lunastuse, paha saab karistatud või vastupidi. Hea lugu intrigeerib, paneb mõtlema, oma elust paralleele otsima ja sellega ühtlasi ka lahendusi, edasiarendusi, spekulatsioone- kuidas oleks võinud olla, kui... või siis, kuidas mina oleksin käitunud, kui...

Ma tahaks siit järeldada, et ehk oli see etendus liialt üheplaaniline?
Aga tegelikult pole ka see ilmselt õige vastus. Meid on õpetatud otsima tähendust, sümboleid, tagapõhja absoluutselt kõiges, Kui ma käiksin koolis ja ma peaksin kirjutama etendusest 10 leheküljelise kirjandi sellest, mida mulle selle kõigega öelda taheti, siis poleks see probleem. Kõigest saab leida tähendusi ja erinevaid tasandeid. Ja tõsi on ka see, et tähendused on subjektiivsed. On asju, mis kõnetavad meid rohkem ning teisi, mis lähevad meist mööda või jätavad ükskõikseks.
Mingil juhul tulevad tähendused, allhoovused iseenesest ning teisel, kolmandal jne lugemisel, vaatamisel suudavad nad sind veel ja uuesti üllatada mingi uue nüansiga.
Ning on teised lood, mis on naljakad või traagilised. Vaatad ja loed ja küsid lõpuks- aga mis siis?

Hea kunst ei anna ehk lahendusi, aga ta inspireerib, intrigeerib ja sunnib mind vaatama peeglisse ning muudab mind pisut paremaks inimeseks. Ta ärritab mind ja jääb sedavõrd painama, et ma leian need lahendused enda seest.